Kaspari kirjad kodustele vol 10

03.11.2016

Söögijutt

Täna mõtlesin esimest korda sellele, et Houston on elamiseks isegi päris hea koht – siin on soe, kõik on siin olemas, osariigi ja linna tulumaksu siin pole ning vähemalt minu elukoha ümbrus on ilus ja hoolitsetud. Samuti on siit mõlemale rannikule lendamine üsna lihtne ja kiire (4h). Kui siiamaani olen arvanud, et kogu see siin elamine on selline ajutine asi ja ei tahtnud midagi jäädavat koju osta, siis nüüd juba mõtlen teisiti. Kui otsustame Eestisse tagasi kolida, mis võib juhtuda varem või hiljem, siis saab kõik siin raha vastu vahetatud tarbeesemed kas maha müüa või merekonteineriga Eestisse saata. Pigem siis juba viimast, sest ega meil ju seal ka väga midagi pole.

Eelnevat arvesse võttes, läksin õhtul peale tööd poodi, et osta triikimisalus. Mõned kutsuvad seda ka triikimislauaks. Mõtlesin, et natukene kentsakas on triikrauaga tänava peal kõndida, aga ära tuleb see osta. Valisin poeks lähedal asuva T J Maxx-i. Seal müüakse enamasti riideid, aga leidub ka kodutarbeid. Triikimisalust ei olnud. Vaatasin siis veel natukene ringi, et mida koju veel vaja oleks ja kui palju miskit maksab. Arvestades, et varsti on vaja uusi riideid ostma hakata, siis kaesin ka nende hinnad läbi. Üllatuseks selgus, et enamasti on müügil firmariided (CalvinKlein, Hilfiger, Polo, Michael Kors), mis maksavad vähemalt 2 korda vähem kui Eestis. Kui mõni palgapäev üle elatud, siis lähen shoppama.

Palgast rääkides, siis täna lasin raamatupidajal üle kontrollida, et kas mul kõik vajalik info edastatud, et reedesest palgapäevast osa saaksin. Kõik on korras, kuid esimene palgatšekk tuleb mulle postiga kontorisse. Küsisin siis, et mis ma sellega peale pean hakkama ja õppisin, et tuleb minna panka ja see lasta kontole kanda. Eks siis jään reedet ootama.

Poest aga ei ostnudki midagi ja asusin kodupoole teele. Muideks, kui poodi hakkasin minema, siis hakkas vihma sadama. Korraks kõhklesin ja astusin räästa alla, kuid siis meenus, et olen siiski Eesti mees ja astusin vapralt vihma kätte. Tegelikult oli vaid väike sabin ja kõnnitee on nii kuum, et vihm auras kohe ära. Lisaks on õues alati nii palav, et särk läheb vihmatagi märjaks. Kui tagasi koju jõudsin, siis asusin kohe süüa tegema. Pilte sellest teost saate ka galeriist näha. Lisaks on pildid ka lõunasöögist, sest täna otsustasin üle tee asuvas burgeriputkas käia. Võtsin ühe burgerieine ja läksin enda kabinetti sööma. See oli tõenäoliselt parim burger, mida olen elusees söönud.

Galeriist on näha ka pilte puudest ja tänavatest. Kõik puud siin on tammed ja praegu on kõik kohad tammetõrusid täis. Kui tänaval käia, siis on kuulda pidevat tõrude kukkumist. Autosid puude alla praegu väga ei pargita ja tänavad on täis seda pudru, mis tekib siis, kui auto sõidab tõrust üle.

Täna trenni ei tee ja võtan vabalt. Kui kiri valmis, siis lähen teen popkorni ja vaatan mõne filmi ära :)

Kirjutage ja joonistage ja tehke lumememmesid!

 

     

Kaspari kirjad kodustele vol 12

05.11.2016

Nädalavahetus

Jälle reede ja nädalavahetus. Sellel nädalavahetusel katsun natukene rohkem puhata ja naudelda, kui siiamaani võimalust on olnud. Praegu on kell kümme ja plaanin minna linna peale, et vaadata mis siin reede õhtuti toimub. Midagi kindlat plaanis pole, kuid tahan lihtsalt vaadata, et mis ja kus toimub. Arvatavasti pool tundi liigun ringi ja siis koju magama.

Täna käisin lõuna ajal töökaaslastega koos lõunal. Viisid mind mingisse BBQ söögikohta kus sai valida searibi ja loomaliha vahel. Võtsin loomaliha ja see maitses jumalikult. Pildid on ka nüüdseks üles laetud. Kõht täis läksin tööle tagasi ja tiksusin kella viieni. Koju kõndisin teist teed kaudu, mis viis läbi eramute tänava. Ilusad majad. Naljakas oli vaadata, kuidas ühel pool tänavat niidetakse muru ja teisel pool on kogu aed ja maja jõulutuledes. Jah, nii see siin käib – kui Halloween läbi siis kohe jõulud. Aga tänav ise oli nagu filmist. Tegemist on tupiktänavaga, mis lõppes jalgväravaga. Kohe värava taga on meie korter. Tegin ka paar pilti nii tänavast kui ka teest – majad on siin kõik puitkarkassist ja tänavad ja teed on kõik betoonist. Asfaltit siin ei kasutata, sest see sulaks kohe ära. Lisaks on palju oravaid ja sisalikke. Oravad on nagu meil Eestis aga sisalikud on väga väikseid ja neid on näha igal pool.

Õhtul oli küll plaanis minna välja sööma, aga ei olnud väga kõht tühi. Astusin ühte buffee restorani sisse ja küsisin matslikult hinda. Öeldi, et $12 ja söö palju tahad. Selle hinna peale polnud kõht enam üldse tühi ja otsustasin minna poodi. Lähedal oli toidupood nimega FOOD MART. Nägi välja nagu tankla pood ja ega seal midagi tarka müüdaval polnudki. Kuna reede õhtu, siis ostsin õlut. Isa on nagu uni peale käinud, et ostaksid Millerit – ostsin. Maitseb nagu Eesti õlu. Läksin koju, vaatasin filmi, jõin õlut ja sõin popkorni. Rohkem polegi siiani toimunud.

Täna pidi palgapäev olema, kuid kuna saan esimese palga tšekiga, siis see tuleb postiga. Eile oli kahjuks palgaarvestamise süsteem maas ning ei saadud eile tšekki välja anda. Kuna see tuleb paari tuhande miili kauguselt, siis ühe päevaga see kohale ei jõua. Tšekk sai posti alles täna hommikul ja saabub esmaspäeval. Ju siis ongi hea ja ei pea nädalavahetusel midagi ostma ega raha kulutama.

Nüüd panen arvuti kokku ja lähen jalutan natukene enne ööund.

Ilusat nädalavahetust!

 

Kaspari kirjad kodustele vol 11

04.11.2016

Vihm

Täna oli üks palavamaid päevi, kuigi päikest polnud ja vihma sadas. Mina õnneks vihma kätte ei jäänud, kuid sain tunda seda õhuniiskust, mis sellega kaasnes. Kui Eestis on pärast vihma hea värske õhk, siis siin pole ei värskust ega õhku. Siin polnud õhku isegi enne vihma, sest kui vaimusilmas kujutasin ette, et hommikul oleks tore võtta kohvi teepeale joomiseks ja siis päiksetõusuga idülliliselt töö poole jalutada, siis reaalsuses oli tööle kohale jõudes triiksärk märg ja nägu higine. See on nagu peale trenni tee joomine või supi söömine – kohe on kraanid lahti.

Igatahes, kui tööle jõudsin, siis jahtusin üsna kiirelt maha, sest et Houston on USA kõige konditsioneeritum (noh, kõige rohkem on siin konditsioneere) linn. Koju jõudes ootas mind ees pakk, mille sain alt tädide käest kätte (ujumisprillid). Jõudsin korteri ukse taha ja nägin, et üks suurem pakk on korteri ukse ees. Jah, nüüd on mul peale WC-poti ka tool, millel istuda. Konstrueerisin selle tükkidest üheks tervikuks ja tegin kohe katsetused nii kirjutuslaua kui ka köögileti taga. Köögileti jaoks pisut madal, aga kirjutuslaua jaoks täiesti paras. Viskasin siis kiirelt oma ujukad jalga ja läksin ujumisbasseini ja ujumisprille katsetama. Astusin basseini sisse ja vesi oli veidi üle naba. Mõtlesin siis, et ju olen madalamas otsas. Ujusin teisele poole ja endiselt oli sama madal. Aga pole hullu, sest et see ujumiseks on täitsa ok sügavus ja ajab asja ära. Tegin ca. 20 minutit, kuivatasin ära ja läksin jõusaali jooksma. Hea oli see, et õhtusöök oli juba tööl söödud, sest võtsin kõik jäägid tööle kaasa ja sõin seal kaks toidukorda.

Kuna täna polnud kõige sündmusterohkem päev, siis siinkohal uudised ka tänasest lõppevad. Küll aga registreerisin end eile firma aasta-alguse koosolekule, mis toimub Floridas. 26.-29. jaanuar olen siis eelduste kohaselt sellises kohashttp://www.southseas.com/ . Kaks päeva kulub reisimisele ja 2 päeva kohapeal on koosolekud ja konverentsid. See tähendab, et väga puhata ja mängida ei saa, aga vähemalt on koht ilus ja saab töökaaslastega tuttavamaks ja tarka juttu ajada. Eelmine aasta oli see üritus toimunud Mehhikos.

Pilte on täna vaid toolist, vihmast ja vahepaladest. Põhjus, miks ma blogi ei kirjuta ja otse e-maile on see, et siis vähemalt kirjutatakse ka vastu J. Niiet, pange aga oma tegemised/toimetused paberile ja Houstoni poole teele (e-mailid siis).

Päikest!

    

Kaspari kirjad kodustele vol 9

01.11.2016

Halloween

Täna möödus 2 nädalat päevast, mil kodumaa pinna jalge alt pühkisin. Siiani olen igal hetkel tagasi igatsenud ja kahelnud mu ettevõtmise õigsuses. Olen mõelnud, et Eestis oleks ju nii mõnus olnud olla turvalises keskkonnas, teha seda mis on juba pähe kulunud ja liikuda edasi tigusammudel. Nädal aega tagasi oli vast kõige madalam seis, sest igatsus abikaasa, kodu ja kõige muu Eestiga seonduva järgi oli suur. Seda võimendas see, et ei tundnud end siin hästi ja ei osanud veel millestki rõõmu tunda. Tänaseks on igatsus kõige eelneva vastu kasvanud, kuid olen õppinud ka siinseid päiksekiiri natukene nautima. Ehk üldiselt hakkan ära harjuma ja elu muutub iga päev päikselisemaks.

Ka tööl hakkan asjast sotti saama ning ootan juba põnevusega homset päeva, et õpingutega jätkata. Kontoris olen siiani pesitsenud koolitusklassis, sest tegemist on teise ettevõtte kontoriga ning pole tegelikult minule töötamiseks ette nähtud. Inimesed on aga vastutulelikud ja täna tuli nende it-juht minu juurde ja pakkus mulle enda kabinetti. Tema seda ei pidavat kasutama, kuid tal on see kahepeale kasutamiseks ühe naisega, kes käib kohal vaid kolmapäeviti. Kolmapäeviti saan kasutada selle kabineti kõrval asuvat kabinetti, mis kuulub mehele, keda pole ka peaaegu kunagi kontoris. Ma ei tea, millega nad täpselt tegelevad, aga kui nii harva tööl peab käima, siis peavad nad kas väga tähtsad või väga vähe tähtsad olema. Eks see paiknemine on minu jaoks ka ajutine, sest tulevikus hakkan kliendi juures kohapeal või kodukontoris olema.

Täna trenni ei jõudnud, sest hommikul olid kõik kohad alles eilsest trennist valusad ja väsinud. Homme võtan asja ette ja teen ühe korralik trenirovku. Seda enam, et õhtuses menüüs on praekartulid sibulaga. Võimalik, et midagi veel kõrvale. Lõunaks on poolfabrikaat mikrolaineahjus valmistamiseks. Kõik need kalorid tuleb särgi sisse ajada. Kalorite kulutamine on praegu vaid õhtune tegevus, kuid loodan, et varsti saan vaimu nii tugevaks, et ka hommikul enne tööd saaks kas ujuda või väikse sörgi jõusaalis teha. Õnneks olen autota ning käin tööle jala. Pole küll pikk maa, kuid kohalikud sõidaks ka selle maa autoga. Korteris on küll lift olemas, aga ma pole seda väga kasutanud. Jälle üks moodus, kuidas praekartulite ja hapukoore söömist õigustada. Kohalikke ahvatlusi hakkan nautima alles siis, kui abikaasa kohal ja restoranis on kellegagi koos muljetada.

Toiduteemadel lõpetangi, sest lähen nüüd korterisse, teen popkorni ja vaatan mõne filmi ära. Aa, ja täna on siin halloween ja lapsed jooksevad ringi. Ise pole veel ühtegi küll näinud, aga kui keegi koputab, siis mind pole kodus.