Auto ja load

Reedesel päeval oli sõidueksam. Ettevalmistused selleks said alguse juba mõnda aega tagasi. Juba jaanuari teisel päeval sai sooritatud teooria osa ning ootasin järgmist palgapäeva, et autot rentida ja sõitu minna. Selgus aga, et järjekorrad päris pikad ning esimese aja sain alles 10. veebruariks. DMV-si ehk ARK-e on Houstoni peale kokku umbes kümme, aga kõige varem sõiduaeg oli ikka reede ning meie kodust 22 miili kaugusel. Rendiauto sai selleks puhuks renditud juba neljapäeva õhtul ning otsustasime selle terveks nädalavahetuseks võtta.

Neljapäeval, peale tööd, alustasime oma bussisõitu Hobby lennujaama suunas. Pidime kusagil kesklinna lähedal ümber istuma. Kuna kesklinna ümbrus on (väga) vaeste piirkond, siis seal polnud kõige ilusam ja turvalisem. Astusime siis bussist välja ning vaatasin google abimehega järgmise bussi saabumist. Minu ehmatuseks oli bussi tulekuni tund aega. Õues oli juba päris hämar. Tegin kiire otsuse, et tellime Uberi, mis saabuski 6 minuti pärast. Kahjuks tuli 5 minuti pärast kauaoodatud buss, mis tegelikult saabus õigel ajal, kuid mina olin otsingusse vale kellaaja sisestanud. Kuna nüüd oli Uber juba tellitud, siis ei hakanud bussi peale astuma. Järgmine peatus – Lennujaama rendiautode parkla.

Autorendis anti meile valida kolme auto vahel ning mõistagi lasin abikaasal auto valida. Valituks osutus Nissan Sentra, mille läbisõit oli vaid 73 miili. Jah, täiesti uus auto, millel isegi uue auto lõhn salongis. Kärutasime siis koju tagasi. Kui sinna sõitsime 1,5 tundi, siis tagasitee oli napilt 20 minutit.

Reedene päev oli mul hommikupoolik töölt vabaks võetud. Puhkust välja ei võtnud, aga teen tunnid hiljem järgi. Eksam pidi hakkama 10:20 ja olin kohal juba tund aega varem. Sõidueksamil on elav järjekord. Välja näeb see lihtsalt sellisena, et autod seisavad kahes rivis üksteise taga ja neid järjest eksamineeritakse. Eksamineerijad on kõik naised. Esmalt kontrollitakse auto dokumente ja kindlustust. Olin võtnud endale täiskindlustuse ning ei teadnud halba aimata. Ometigi ei sobinud neile ükski minu poolt esitatud paber ning nad nõudsid, et oleks paberi peal tõendatud, et selle auto kohta on kindlustus. Praegu oli kindlustusel vaid minu nimi. Helistasin kõigepealt vahendusfirmasse, kes mulle autorendi ja kindlustuse müüs. Nemad tõstsid käed üles ja soovitasid kindlustusfirmaga ühendust võtta – helistasin sinna. Sealt öeldi, et nemad ei saa mind aidata ja et ma küsiksin kindlustust autorendist. Helistasin autorenti, aga sealt öeldi järjekordse india aksendiga, et pean helistama täpselt sinna teeninduspunkti, kust auto võtsin. Lõpuks sain siis õige inimese teisele poole liinile ning selleks oli mul kulunud juba kolmveerand tundi, sest et üldse klienditeenindajaga rääkida, siis pead kõigepealt robotiga rääkima ja vastavaid numbreid valima, et nad saaksid sind täpselt õigesse kohta suunata. Igatahes, nüüd öeldi mulle, et ma ei saa lisakindlustust telefoni teel sõlmida ning et pean kohapeale minema autot näitama. Autorent oli praeguseks juba 50 miili kaugusel ning mul polnud plaaniski sinna tagasi minna. Saime siis kokkuleppele, et ma lähen näitan auto ette nende partnerettevõttes, mis asus minust 5 miili kaugusel. Eksami alguseni oli aega jäänud vaid pool tundi. Lõin autole hääled sisse ja sõitsin nimetatud kohta. Seal tehti visuaalne ülevaatus ja öeldi, et nad ajavad asjad ise korda ja panevad mulle vajalikud dokumendid meili peale. Sõitsin siis eksamile tagasi ning jõudsin 10:25 kohale – e-maili pole endiselt. Selgitasin tädidele oma olukorda ning nad lubasid 11ni oodata. Ka selle ajaga ei tulnud ühtegi kirja. Tädid ütlesid, et tule 14:20 tagasi, siis hakkavad uuesti eksameid vastu võtma. Sõitsin koju.

Koju jõudes helistasin uuesti autorenti, et küsida milles kühvel. Nemad ütlesid, et jah, mulle tehti juba lisakindlustus ära, kuid neil polegi ühtegi dokumenti selle kohta saata. Selgitasin, et miks mul seda vaja on ja nad saatsid 5 erinevat e-kirja erinevate dokumentidega. Jutu käigus tuli välja, et nende kindlustust tõendab väike visiitkaardi-suurune papitükk, mis on kindalaekas mapi vahel. Selge, tegin lõunapausi ning kirjutasin ülemusele, et täna tööd teha ei jõuagi – pole probleem!

Selleks ajaks oli tööalaseid kirju juba omajagu ning asusin kiirematele vastama. Kell 1 panin autole hääled sisse ja jälle olingi mööda kiirteid kimamas. Passisin siis pool tundi elavas järjekorras ning siis oligi minu kord. Seekord näitasin papist „visiitkaarti“ ning sain vastuseks positiivse märgi. Koheselt maandus minu kõrvalistmele 120-kilone El Salvadorist pärit neljakümnendates naisterahvas, kes ei tahtnud hästi istme kabariitidesse ära mahtuda. Üritasin mitte välja teha, kuidas ta küljerasvad mu keskel asuva joogipudeli peale vajusid. Alustasime teekonda.

Kokku kümme minutit kestnud eksami jooksul pidin tegema külgparkimist, tagurdama sirgelt ühe maja pikkuse ning sõitma väikese tiiru ümber kvartali. Öeldi „Istu, viis!“ ning anti ajutised load, mis trükiti tavalise A4 paberi peale. Saavutus tundus siiski päris suur ning olin õnnelik. Tunnen end juba natukene rohkem kohalikuna.

Kuna oli reede, siis liiklus muutus tagasiteel juba päris tihedaks. Nõnda saigi tunnisest autosõidust 1,5-tunnine veeremine. Olgugi, et mõlemas suunas on 6 rida, siis ikkagi oli paigalseismisi päris palju. Koju jõudes olin päevast täiesti läbi ning autasuks läksime oma mullivanni nautima.

Laupäeval tegime varajase äratuse, sest oli plaan sõita Galvestoni. Teel Galvestoni:

Näitan Houstoni äärelinnas asuvat suurt jalgpalliväljakut, kus toimus eelmisel pühapäeval Super Bowl:

Tee ääres on sildid "Food" ehk "Toit" ja see tähendab, et järgmisest kohast keera aga tee pealt maha ja leiadki end mitmete toidukohtade keskelt, kus keha kinnitada:

Galveston paistab:

Galveston on houstonlaste jaoks ranna- ja puhke“küla“. Läksime vaatasime siis ka, millest kõik räägivad. Kuna hommikusöök jäi otstarbetult tühjana seisva külmkapi tõttu ära, siis otsustasime hommikusöögi tee pealt haarata. Sõitsime linnast välja, kuid vastavat tunnet polnud. Isegi väikeses kohas on väga suur liiklus ning lugematul hulgal tanklaid, poode ning söögikohtasid. Läksime ka ise ühte suurde tanklasse hommikukohvi ning piruka järele. Kõige väiksem kohvitops oli 400ml ning pirukas oli rohkem nagu hamburger. Nüüd oli kõht täis ning saime oma seiklusega jätkata.

Terve aeg oli raadios mängimas kantrimuusika kanal, päike paistis ning tunne oli täpselt nagu Ameerika filmis. Sooja oli 28 kraadi. Galvestoni jõudes sõitsime ilma navigatsiooni abita lihtsalt ringi ning avastasime end ühel hetkel rannast. Parkisime auto ära ja läksime jalutama. Vesi oli küll jahe, kuid mitte külm. Liiv oli nagu puuder ning päike paistis läbi pilvede. Sõitsime mööda rannikut edasi terve Galvestoni saare pikkupidi läbi. Terve rannikuala on täis maju, mis on ehitatud postide peale. On ju Galveston just see koht, mis on orkaanide korral kõige rohkem kahjustusi saanud. Orkaanide ja üleujutuste hooaeg kevadel alles tuleb ning praegu oli seal idülliline ja rahulik promenaad.

Galvestonis on üsna palju rõõmsavärvilisi maju:

Rannaääred on eramaju täis ehitatud:

Majad on ehitatud postidele juhuks kui tuleb suurem laine, siis saab see postide alt läbi minna ja ei vii maja minema:

Hakkasime sisemaa poole tagasi sõitma ning kasutasime väiksemaid maanteid. Leidsimegi end põllumaade, naftamaardlate ja rantšode keskelt. Õnnestus isegi naftapumpasid töötamas näha. Võtsime suuna Houstoni ääres asuvasse Sugar Land’i. Koht, mis on üks enimnõutud eramute asulaid. Parkisime auto ära ning läksime jalutama, et oma kustutamatut kirge ja hobi harrastada – majade vaatamine ja unistamine. Hetk ja paik olid justkui ideaalsed, sest päike oli just loojumas, keskkond oli ilus ning ilm suurepärane. Olin varem seda kohta avastanud google’i kaardirakenduse vahendusel ning nüüd olin ka ise päriselt siin.

Sugar Landis on eramajad järvekeste ääres nii, et iga maja juurde kuulub ka mõtteline osa järvest ja isiklik väike paadisild:

Wistera Lane`i  meenutavad tänavad:

Päeva lõpetuseks õhtustasime Applebee’s, käisime poes hommikusöögi järel ning maandusime koju diivanile (loe õhkmadratsile).

Hommik algas pannkookidega ning seadsime sammud garaaži. Võtsime ette oma pühapäevase poeskäigu ning tunniga oli poele tiir peal ning auto pagas kilekotte täis. Vedasime asjad tuppa ning juba lehvisimegi jälle uksest välja. Algselt olin küll planeerinud veidi tööd teha, kuid ilm oli liiga ilus ja auto oli.. noh, auto lihtsalt oli käepärast ja otsustasime hetke mitte raisku lasta. Sõitsime seekord ida poole linnast välja ning avastasime, et maapiirkonnas on 90% autodest maasturid. Lausa naljakas oli foori taga oodata, kui üheski suunas pole midagi näha, kuna kõik ümbritsevad autod olid meie sedaanist kaks korda suuremad.

Olime kuskil suvalises kohas tanklas ning järgnes vestlus:

Maile: "Miks kohalikel on vaja neid suuri truck´e? Mida nad nende kastidega veavad koguaeg?

Kaspar: "No nad veavad asju nendega."

Samal hetkel keeras tanklasse pildil olev auto.

Nüüd teame kõik, miks neid autosid vaja on:

Linnast väljas elavad väga vaesed inimesed sellistes nn treiler elamutes:

Võtsime lõunasöögid ning asusime jälle teele. Seekord põhja. Sõitsime kuni tuttava kiirteeni ja sealt hakkasime Houstoni poole tagasi liikuma:

Tsillisime natuke Houstoni kesklinnas ehk downtownis:

Oligi aeg kätte jõudnud, kui pidime oma ustava raudruuna omanikele tagastama. Tankisin paagi viimast korda täis ning andsime auto ära. Kokku sõitsime 520 miili ning kütust kulus selle peale 43 taala. Kui auto sai ära antud, siis hakkasin google’iga tagasisõidu marsruuti kokku panema. Nüüd siis oli miski tõrge ning viimane keeldus mulle bussisõidu graafikuid kuvamast. Kõndisime lähima bussipeatuseni ning saime sellega kesklinna. Seal kõndisime natukene jala ringi ning Maile juba teadis täpselt kuhu minna, et koju saada.

Koju jõudes asus Maile omletti tegema ja mina kirjutama. Kell on nüüdseks üheksa läbi, omlett juba seedumas ja postitus „juba“ valmimas. Ütlen aidaa ja lähen jõusaali, kus Maile mind juba ees ootab.

Päikest!

Kaspar

Ameerika asjad

Täna oli neljas hispaania keele tund ning kahjuks pidin tõdema, et kui nii pikk vahe tuleb kahele tunnile sisse (eelmine nädal jäi tund ära), siis olen seal nagu nupust nikastanud. Ühtegi korralikku lauset ka ei suuda välja öelda, mõte on liiga kaua eemal olnud. Õnneks ma polnud ainuke. Annie (mu pinginaaber) tuli peale tundi küsima, et kas mul oli ka mõte täiesti kinni, sest temal küll oli ja küll oli siis hea üheskoos ühtekuuluvustunnet tunda, et me kumbki täna midagi ei osanud. Otsustasime koos lõunale minna ning seisime juba lifti järjekorras kui meie juurde tuli Rachel, kes käib samuti samal kursusel. Kutsusime Racheli samuti endaga lõunatama ja ta oli kutsest väga meelitatud. Niisiis läksimegi kolmekesti avastama toidukohta, kus Annie on (ilmselgelt) juba vägagi tihe klient, sest teenindaja tervitas teda väga rõõmsalt ja küsis, et kas ta võtab tavapärase tellimuse. Kui minu kord oli tellida, siis ütlesin, et võtan ka Annie tavapärase tellimuse, mitte, et ma oleks teadnud mis see on. Tahtsin samuti proovida, mis see siis nii hea on, mida ta sageli tellib. Teenindaja hakkas naerma ja küsis väga sõbralikult, et kust ma pärit olen ja kui kaua juba siin elanud olen (kas mu aktsent on lausa nii jube?!). Houstonlastel on väga armas komme, et kui nad teada saavad, et oled kuskilt mujalt pärit, siis nad kohe tervitavad sind nende linna elama tulemise puhul. Väga armas, aitäh!

Saime oma söögid kätte, milleks oli vürtsikas juurviljasupp (ameeriklased nimetavad ka lihaga suppi juurviljasupiks), kuum maisileib värske võiga ja külm tee selle kõige juurde. Pean tunnistama, et kombo oli väga maitsev aga kuna ma vürtsikaid toite väga ei armasta, siis seda suppi ma ilmselt enam ei telli. Hea oli ikka see ära proovida.

Juttu jätkus meil muidugi korralikult, sest naised olid väga huvitatud sellest, kuidas meil ikka Eestis on ja mina tahtsin teada asju, kuidas neil ikka siinmail on. Ameerikas on ikka asjad vägagi teistmoodi kui Eestis, see on kõigile selge aga, et nii teistmoodi, seda ma ei teadnud. Nt kui naine sünnitab lapse, siis ta saab kodus olla 6 nädalat ja peab seejärel tööle naasma või siis oma töökohast loobuma. Isegi selle 6 nädala jooksul pole tööandja kohustatud ametikohta säilitama. 

Samuti on siin täiesti tavapärane ja pigem norm, et naised ei käi tööl vaid tegelevad kodu ja lastega, isegi kui lapsed on juba suured. Eestis vaadatakse sellist naist nagu sõgedat – mis mõttes ei käi tööl? Mis sul siis viga on? Siin aga ma saan sellest isegi aru, sest lapsed ei tohi olla üksi kodus vähemalt kuni 12 eluaastani. Lisaks ei tohi nad üksi kooli minna või koolist koju tulla, vanem peab neid saatma/viima. Olenevalt siis, kas laps läheb koolibussiga või vanema autoga. Täpselt sama kehtib ka huvialaringide kohta- vanem peab transportima ja treener peab nägema, et laps tuleb ja läheb koos vanemaga. Lisaks on vahemaad muidugi hoopis teised kui Eestis ja siit tekibki küsimus, et millal on see aeg kui ema peaks tööl käima, sest pm peab ta täiskohaga taksojuht olema. Kindlasti ei ole asjad päris nii mustvalged ja inimesel on kombeks kõigega harjuda, kuid uut infot tuli seedimiseks ikka omajagu.

Lõunapaus oli ülitore ja hea oli olla naiste seltskonnas nii, et aeg lausa lendab ja kõigil on lõbus olla. Seda pole juba ammu tunda saanud J

Ameerika ja Eesti asjade erinevustest veel rääkides, siis  põnev on neid omavahel võrrelda.

Olen igapäevane juukselaki kasutaja ja Eestis ostsin (enda teada) kõige suurema saadaoleva juukselaki (500 ml, pildil hall pudel). Siin sai mul see otsa ja vajasin uut lakki, poest vaatas vastu hoopis uues suurusjärgus pudel:

 Ka päris tavapärased deodorandid on oma mõõtmeid korralikult muutnud. Väiksem on Eestist ostetud ja suurem juba kohalikust kaubandusest:

Mahlad on siin samuti suurtes pakendites, pildil olev kanister mahutab ei rohkem ega vähem kui 2,63l mahla. Saada on ka väiksemat pakendit, kus sees 1,75l aga kuna hinnapoliitika on toidupoes üles ehitatud ikka nii, et suuremat kogust ostes saad kõvasti soodsamalt, siis nii me suuremad pakendid ka võtame. Säilivusaeg on toidukraamil päris pikk ja seetõttu pole muret, et asjad käest ära lähevad.

Piimakanister mahutab 1 galloni ehk 3,78l. Piim on ostetud 05.02 ja nagu näha, siis säilivuse pärast ei pea väga muretsema. Maitseb täpselt nagu Eesti piim :)

Munad on pakendatud 12 muna kaupa (mitte 10 nagu Eestis). Kui hästi otsida, siis leiab ka 6-sed pakendid aga meie oleme suured munasõbrad ja suurem pakk sobib kenasti:

Singivalikutest juhib edetabelit kindlasti kalkun ja seda leidub siin igal kujul. Juuresoleval pildil on siis 1 naelane pakend = 453gr, kuid leidub ka täpselt poole väiksemaid pakendeid. Kalkuni sink on ülimaitsev ja kuigi me eriti võileibu siin ei söö, siis omleti või wrapi sisse on neid ka väga hea panna:

Väga meeldiv on see, et pea kõik pakendid on taasavatavad ehk siis juustud, wrapid jms mis on kile sees on sellise ribakesega varustatud, et mugav on sulgeda ja avada. Nii ei kuiva toode ära (eriti wrapid, mida on keeruline kuivamise eest hoiustada) ja on mugav hoiustada.

 Viimastel päevadel on kuumus olnud päris korralik (30 kraadi) ja eile tegimegi lõunapausi aias. Selleks valmistasin wrapid ja nii saime aias lõunat pidada:

Saadame ka teile mõtetes d-vitamiini ja suraka kuumust ja loodame, et kevad kiiremini Eestisse jõuaks!

Maile

Super Bowl

Pühapäeval toimus Houstonis 51. Super Bowl  ehk siis Ameerika jalgpalli superfinaal, mis toimub igal aastal erinevas linnas. Seekord oli siis võõrustajaks Houstoni linn. Ameeriklased on väga tulised fännid muidugi ja uhked kogu selle ürituse üle. Terve linn oli pidurüüs ehk siis lipud ja plakatid igal pool ning inimesed käisid ka ise tänavatel fännisärkidega ringi. Ka Walmart andis siin tubli panuse, et inimesed nn Super Bowli pidustuste ajal end mõnusalt tunneksid, sest vahekäikudes olid lausa eraldi õllekastid, salsakausid ja muu vajalik, mis olemise mõnusaks teeb kui tähtsat mängu teleekraanilt jälgida (sest kui paljudel ikka rahakott lubaks suurt mängu ise kohapeale uudistama minna).

Sellised suured pidustused tähendasid ka seda, et üks meeskondadest  (New England Patriots) majutati meie tänaval asuvasse hotelli, täpsemalt meie majast u 300m kaugusele. Liiklus oli lausa kinni pandud, politseid igal pool ning fännid telefonidega platsis. Meie läksime ka muidugi uudistama, et äkki näeb midagi põnevat või kedagi kuulsat (mitte, et me nende mängijatega väga kursis oleksime). No kuulsuseid me just ei näinud aga põnev oli ikka kogu selle sagina keskel olla.

Muideks, pühapäeval vaatasime Super Bowli, mis oli minu esimene kogemus Ameerika jalgpalliga ning Kaspar tutvustas mulle õhinal selle reegleid ja mängu sisu, sest tunnistan ausalt, et mulle tundus see lihtsalt üksteise otsa jooksmise ja rüselemisena.  Koos selgitustega tundus kogu mäng muidugi loogilise ja põnevamana.

Liiklus on kinni pandud:

Proovime näha kuulsuseid:

Eriti põnevaks läks muidugi laupäeval kui meie arvasime, et oleks hea terve päeva kaubanduses veeta ja vajalikku kraami otsida. Loomulikult valisime me selleks päeva, kus linna külastavad sajad (või lausa tuhanded) turistid, kes ka tahavad meie kodu lähedal asuvast Galleria kaubamajast endale asju soetada. Pood oli nii pilgeni rahvast täis, et seisma jäämine oleks tähendanud seda, et keegi kõnnib su lihtsalt pikali. Meie ei lasknud end sellest väga palju häirida ja jätkasime muidugi vapralt oma poodlemisega. Pealegi meil oli missioon Kasparile uued jalanõud leida ja nii me edasi otsisimegi. Lõpuks saigi Kaspar omale uued viisud nii, et vanad katkised jalavarjud ilma pikema tseremooniata prügikasti rändasid.

Mul on juba ammu isutanud kaubamajas oleva kaneelipirukate kohviku kaneelirullide järgi (jah, selle kohviku nimi ongi Cinnabon ja seal müüakse reaalselt igas variandis kaneelirulle). Mõtlesime siis peale pikemat poodlemist, et haarame lõunasöögiks eriti rammusad kastmega kaneelirullid, võtame kohvid ja potsatame kuskile laua äärde maha, et jalgadele natuke puhkust anda. Iseenesest ilus idee aga kui kaubamaja on pilgeni rahvast täis, siis võib arvata, et vähemalt pooled nendest on kindlasti samal ajal keha kinnitamas kui sa ise selle idee peale tuled. Seega vaatasime ringi, vabu laudu polnud märgata ja tegin ettepaneku haarata oma rullid ja minna koju esimese korruse kohviruumi jalgu puhkama, kohvi ning rulle nautima. Nii tegimegi, sest elame kaubamajast pm 5min jalutuskäigu kaugusel. See oli muidugi hea lahendus, sest nii saime ka kogunenud poekotid üles tuppa ära panna ja jätkata oma poodlemist.

Tervislik salat kahele:

Meil oli laupäevasesse päeva vaja mahutada veel alkoholi poe leidmine. Nimelt isutas mõnusate kokteilide järgi ja laupäeva õhtuse mullivanni kõrvale tundusid külmad kokteilid eriti mõnusad. Siiski oli kõigepealt vaja leida alkoholipood. Toidupoodides müüakse siin ainult lahjat alkoholi (õlu, veinid jms) aga meie, vanad viinaninad, otsisime rummi ja seda juba toidupoest ei leia. Õnneks või kahjuks me ei pidanud otsimagi, sest meie kodu läheduses asubki alkoholipood, kust meie juhuslikult juhtusime mööda jalutama. Alkoholi hinnad on siin üsna kõikuvad võrreldes Eesti hindadega, viin on tunduvalt kallim, nt liiter Absolut vodkat on $30 aga rumm seevastu on just odavam nt 1,75l Bacardi valget rummi maksis $21. Nagu te aru võite saada, siis tõepoolest me jalutasime koju 1,75l rumm kaenlas, endal maru õnnis tunne, et õhtul saab kokteili juua. Asi vist on selles, et oleme siinmaal nii vähe alkoholi tarbinud ning viimased nädalad on nii füüsiliselt kui vaimselt väga rasked olnud ning väike pingemaandus tundus täiesti asjakohane olevat.

Kaspar teeb kokteilide kõrvale praekartuleid:

Pühapäeval arvas Kaspar, et jube suur seaprae isu on ja vaatas mulle otsa, mis selle asjaga peaks õige ette võtma. Ma vaatsin talle samamoodi otsa ja ei osanud selle peale midagi kosta. Seepeale tuli küsimus, et „Kas Sa seapraadi oskad teha?“  Mina: „Kas ma olen viimase kümne aasta jooksul Sulle kunagi seapraadi teinud?“ Me mõlemad teadsime seda vastust muidugi. Seejärel läksime poodi, ostsime käntsaka liha ja esmaspäeval õpetas ema skaibi vahendusel, kuidas seapraadi teha. Nii tegingi ja kui aus olla, siis esimese korra kohta sai tulemus ikka päris hea. Pipart sai ehk pisut palju aga liha ise oli mahlane ja pehme ja ma olen enda üle päris uhke kohe J

Käesolev nädal tuleb töine nagu ikka aga nädalalõppu tasub juba praegu ootama hakata, sest meil on plaanis auto rentida ja natuke Houstoni ümbrust avastama minna. 

Tervitades

Maile