Super Bowl

Pühapäeval toimus Houstonis 51. Super Bowl  ehk siis Ameerika jalgpalli superfinaal, mis toimub igal aastal erinevas linnas. Seekord oli siis võõrustajaks Houstoni linn. Ameeriklased on väga tulised fännid muidugi ja uhked kogu selle ürituse üle. Terve linn oli pidurüüs ehk siis lipud ja plakatid igal pool ning inimesed käisid ka ise tänavatel fännisärkidega ringi. Ka Walmart andis siin tubli panuse, et inimesed nn Super Bowli pidustuste ajal end mõnusalt tunneksid, sest vahekäikudes olid lausa eraldi õllekastid, salsakausid ja muu vajalik, mis olemise mõnusaks teeb kui tähtsat mängu teleekraanilt jälgida (sest kui paljudel ikka rahakott lubaks suurt mängu ise kohapeale uudistama minna).

Sellised suured pidustused tähendasid ka seda, et üks meeskondadest  (New England Patriots) majutati meie tänaval asuvasse hotelli, täpsemalt meie majast u 300m kaugusele. Liiklus oli lausa kinni pandud, politseid igal pool ning fännid telefonidega platsis. Meie läksime ka muidugi uudistama, et äkki näeb midagi põnevat või kedagi kuulsat (mitte, et me nende mängijatega väga kursis oleksime). No kuulsuseid me just ei näinud aga põnev oli ikka kogu selle sagina keskel olla.

Muideks, pühapäeval vaatasime Super Bowli, mis oli minu esimene kogemus Ameerika jalgpalliga ning Kaspar tutvustas mulle õhinal selle reegleid ja mängu sisu, sest tunnistan ausalt, et mulle tundus see lihtsalt üksteise otsa jooksmise ja rüselemisena.  Koos selgitustega tundus kogu mäng muidugi loogilise ja põnevamana.

Liiklus on kinni pandud:

Proovime näha kuulsuseid:

Eriti põnevaks läks muidugi laupäeval kui meie arvasime, et oleks hea terve päeva kaubanduses veeta ja vajalikku kraami otsida. Loomulikult valisime me selleks päeva, kus linna külastavad sajad (või lausa tuhanded) turistid, kes ka tahavad meie kodu lähedal asuvast Galleria kaubamajast endale asju soetada. Pood oli nii pilgeni rahvast täis, et seisma jäämine oleks tähendanud seda, et keegi kõnnib su lihtsalt pikali. Meie ei lasknud end sellest väga palju häirida ja jätkasime muidugi vapralt oma poodlemisega. Pealegi meil oli missioon Kasparile uued jalanõud leida ja nii me edasi otsisimegi. Lõpuks saigi Kaspar omale uued viisud nii, et vanad katkised jalavarjud ilma pikema tseremooniata prügikasti rändasid.

Mul on juba ammu isutanud kaubamajas oleva kaneelipirukate kohviku kaneelirullide järgi (jah, selle kohviku nimi ongi Cinnabon ja seal müüakse reaalselt igas variandis kaneelirulle). Mõtlesime siis peale pikemat poodlemist, et haarame lõunasöögiks eriti rammusad kastmega kaneelirullid, võtame kohvid ja potsatame kuskile laua äärde maha, et jalgadele natuke puhkust anda. Iseenesest ilus idee aga kui kaubamaja on pilgeni rahvast täis, siis võib arvata, et vähemalt pooled nendest on kindlasti samal ajal keha kinnitamas kui sa ise selle idee peale tuled. Seega vaatasime ringi, vabu laudu polnud märgata ja tegin ettepaneku haarata oma rullid ja minna koju esimese korruse kohviruumi jalgu puhkama, kohvi ning rulle nautima. Nii tegimegi, sest elame kaubamajast pm 5min jalutuskäigu kaugusel. See oli muidugi hea lahendus, sest nii saime ka kogunenud poekotid üles tuppa ära panna ja jätkata oma poodlemist.

Tervislik salat kahele:

Meil oli laupäevasesse päeva vaja mahutada veel alkoholi poe leidmine. Nimelt isutas mõnusate kokteilide järgi ja laupäeva õhtuse mullivanni kõrvale tundusid külmad kokteilid eriti mõnusad. Siiski oli kõigepealt vaja leida alkoholipood. Toidupoodides müüakse siin ainult lahjat alkoholi (õlu, veinid jms) aga meie, vanad viinaninad, otsisime rummi ja seda juba toidupoest ei leia. Õnneks või kahjuks me ei pidanud otsimagi, sest meie kodu läheduses asubki alkoholipood, kust meie juhuslikult juhtusime mööda jalutama. Alkoholi hinnad on siin üsna kõikuvad võrreldes Eesti hindadega, viin on tunduvalt kallim, nt liiter Absolut vodkat on $30 aga rumm seevastu on just odavam nt 1,75l Bacardi valget rummi maksis $21. Nagu te aru võite saada, siis tõepoolest me jalutasime koju 1,75l rumm kaenlas, endal maru õnnis tunne, et õhtul saab kokteili juua. Asi vist on selles, et oleme siinmaal nii vähe alkoholi tarbinud ning viimased nädalad on nii füüsiliselt kui vaimselt väga rasked olnud ning väike pingemaandus tundus täiesti asjakohane olevat.

Kaspar teeb kokteilide kõrvale praekartuleid:

Pühapäeval arvas Kaspar, et jube suur seaprae isu on ja vaatas mulle otsa, mis selle asjaga peaks õige ette võtma. Ma vaatsin talle samamoodi otsa ja ei osanud selle peale midagi kosta. Seepeale tuli küsimus, et „Kas Sa seapraadi oskad teha?“  Mina: „Kas ma olen viimase kümne aasta jooksul Sulle kunagi seapraadi teinud?“ Me mõlemad teadsime seda vastust muidugi. Seejärel läksime poodi, ostsime käntsaka liha ja esmaspäeval õpetas ema skaibi vahendusel, kuidas seapraadi teha. Nii tegingi ja kui aus olla, siis esimese korra kohta sai tulemus ikka päris hea. Pipart sai ehk pisut palju aga liha ise oli mahlane ja pehme ja ma olen enda üle päris uhke kohe J

Käesolev nädal tuleb töine nagu ikka aga nädalalõppu tasub juba praegu ootama hakata, sest meil on plaanis auto rentida ja natuke Houstoni ümbrust avastama minna. 

Tervitades

Maile