Palju õnne!

Nädalavahetus algas meil suure hooga, sest reedel oli tähtis pidupäev – Eesti Vabariik 99. Meil siin selleks tähtsaks sündmuseks küll kahjuks vaba päeva ei antud aga kuna mul on üsna mõistlik boss, siis lõpetasin tööpäeva tavapärasest paar tunnikest varem, et trennis ära käia ja siis hakata oma elu esimesi pirukaid tegema pidupäevaks. Kuna ma polnud varem pärmitaignaga rohkem kokku puutunud, kui terve lapsepõlve kõrvalt näinud, kuidas kallis vanaisa Hugo igal laupäeval sooja saia, lihapirukaid või suhkrukringleid teeb ning lisaks ema kringiteod, siis ilmselgelt oli mul siiski sellest kõigest vähe, sest mul polnud aimugi, kust ma üldse alustama pean. Selge oli aga fakt, et ma vajan esimese asjana pärmi ja nii me suundusimegi juba möödunud nädalavahetusel poodi, et pärmi otsida.

Siin ei ole sellist asja nagu tahke pärmipulk nagu Eestis. Küll aga on küllaltki lai valik erinevaid kuivpärme. Kuna ei vanaisa ega ema polnud kunagi kuivpärmiga midagi teinud, siis mu meel läks üsna kurvaks, sest mul polnud aimugi, mida ma selle pulbriga peale hakkan. Ega midagi, guugeldasin ja tuhnisin interneti avarustes ja peale mõningast otsimist sain ka oma vastused. Kuna ema polnud terve nädalavahetuse käepärast võtta, siis püüdsin ise hakkama saada selle pulbrimajandusega ja erinevate retseptidega. Retsepti sain juba eelnevalt ühest vahvast blogist, mida näete siit: http://seiklusjutud.blogspot.com.ee/2017/02/nilbeid-jutte.html

Ja nii ma siis hakkasingi tegema:

 Taigen enne kerkimist:

Kästi sooja kohta kerkima panna. Ajasin ahju pisut soojemaks ja hops, oligi soe koht olemas:

Kerkinud taigen ja täidis:

Lõpptulemus on tegelikult siiski üsna kuiv. Ju tegin ikka midagi valesti aga hea tunne on, et ära proovisin ja õhtul panimegi teleka paraadi, kõne, kontserdi ja vastuvõtu peale ning nautisime pidupäeva kuivade pirukate ja maailma parimate Eestist saadetud kommidega. Ah, et kust me komme saime?

Kommid saabusid meie juurde suure ja uhke pakiga otse kodumaalt. Meie pered olid kõike head ja paremat pakki kokku kompunninud ja mis sa hing veel ihaldad kui pakis on hunnik Kalevi šokolaade, Santa Maria lihamaitseaine, leivad ja veel palju muud:

 Nüüd on mitme kuu magusavaru kapis olemas (panin igaks juhuks tooliga maiustused köögi kõige kõrgemasse kappi, et varud liiga kiiresti ei kahaneks). See üllatus oli ikka väga vahva! Lisaks olid ka Klen ja Grete meile kirju kirjutanud, mis leidsid aukoha kontoris. Maru uhke tunne oli küll! Ega iga postiga just printsessipaberil kirju ei saa.

Laupäeval oli imeline suveilm ja me kolisime umbes kolmeks tunniks päevitama ja d-vitamiini koguma. Kohalike jaoks oli ilmselt siiski 25 soojakraadi liigselt külm, sest peale meie rohkem kedagi sel päeval aeda päevitama ei tulnud. Nii me siis nautisime seal oma päikest omaette:

Hiljem tutvusime natuke sellega, mida kaubandusel oli uut ja huvitavat pakkuda ja kui õhtul oma poekottide ja kangete jalgadega koju tagasi vantsisime, siis tundus ainuke mõistlik lahendus mullivanni minna, kus on kuum ja lõõgastav vesi sees. Mõeldud-tehtud. Laupäeva õhtul ootas meid kohustuslikus korras veel filmi vaatamine, sest pühapäeval oli planeeritud kinokülastus, et selle sama filmi kohustuslik teine osa ära vaadata. Seekord valisime siis teise kino, mis asus IKEA kõrval. Ehk siis rändasime bussidega sinna, vaatasime filmi ära ja siis tegime veel tiiru IKEAs ka. Ütleme nii, et kui koju tagasi jõudsime, siis olid jalad veel valusamad kui eelmisel päeval ja nii juhtuski, et esimest korda siinoldud aja jooksul jätsime oma tavapärase pühapäevase trenni ära. Üsna suur põhjus oli häirivalt valutavad jalad aga suurem ja olulisem põhjus oli see, et esimest korda elus saime me vaadata live´s Oscarite galat. No Eestis saab ka seda teha, aga kes seda ikka teeb kui öösel kell 4 on ülekanne? Siin algas gala täiesti mõistlikul ajal ja saime seda täispikkuses nautida. Ilmselt olete uudiste vahendusel juba isegi kõige seal toimunuga kursis aga see viimane apsakas parima filmi Oscariga oli ikka paras šhokk küll, kas te ei arva?

Täna läheb Kaspar töölähetusele, seekord Bostonisse ning olen taaskord 4 päeva üksinda. Houstoni ja Bostoni vahel laiutab 1871 miili ehk 3011 km:

Nädal tõotab tulla väga põnev, sest ees on ootamas põnevad kulinaarsed katsetused, intensiivsed trennid, keeletund ja rohkem sotsialiseerumist kui tavapäraselt aga sellest kõigest täpsemalt juba järgmisel korral!

Selle postituse kõige tähtsama osa jätsin lõppu. Nimelt on täna ühel väga tähtsal väikesel mehel sünnipäev. Kallis Klen, saadame Sulle veelkord suurimad õnnesoovid ülimalt tähtsa 7.  sünnipäeva puhul! Klenil on täita väga oluline roll, sest tema oli laps, kes tegi Kasparist esmakordselt onu ja minust tädi. Et aga sellest veel vähe oleks, siis tänu Klenile said ka Eili ja Harry esmakordselt vanavanemateks. Tegime siin kodus ka sellise vahva avastuse, et meie Pepe jaoks  kui ka Kleni enda jaoks on üksteise olemasolu elu kõige loomulikum osa, sest kui sündis Klen, siis toodi maale ka uus kutsikas Pepe. Vb sellepärast ongi Pepe nii suur laste sõber, sest tema isegi on üles kasvanud koos lastega.

Kleni esimese sünnipäev, 2011:

Kaks suurt sõpra - Klen ja onu Kaspar:

Klen (5a 8k) koos emme-issi, õe, vanaema-vanaisa ja onu-tädiga, 2015:

Palju õnne kallis Klen!

Ilusat nädalat!

Maile