Aga mida Kaspar teeb?

Hetkel pakin kohvrit, et homme, 20. juulil, Eesti lennukile astuda. Kolm ja pool nädalat olen saanud poissmehe elu nautida ja nüüd ongi aeg püksid naise jalga tagasi anda. Tegelikult on nii, et kui Maile kolmapäeva õhtul ära sõitis, siis mina lendasin juba sama nädala reedel kliendi juurde New Jersey osariigis. 

Klient ise tegeleb eralennukite haldamisega ning vahendab rikaste inimeste lennukeid eralendudeks vähem rikastele inimestele. Tegutsevad nad Teterboro lennujaamas ning seal ma ka järgnevad kaks nädalat veetsin.

Laupäev möödus tööd tehes ja nõnda ka pühapäev, 1. juuli, mis oli ühtlasi ka minu sünnipäev. Kuna ma nagunii oma sünnipäevast suurt lugu ei pea, siis polnud mul ka töötegemise vastu midagi. Tore oli see, et samal päeval oli ka ühel kliendi töölistest sünnipäev ning pakuti ka sünnipäevatorti. Pühapäeval tõmbasin otsad kokku natukene varem ning kella nelja paiku olingi juba Manhattani poole teel. 

 New Jersey ja New Yorki asetus:

Oligi plaanis sünnipäeva puhul New Yorki külastada, sest olen kaua eemal olnud ning igatsesin juba ammu tagasi. Minu hotellist Central Parki oli umbes poole tunni tee, kuid kehvad liiklusolud venitasid reisi poole pikemaks. 

Osadel teedel tuleb ka rahakotti kergendada:

Tiirutasin autoga pargi ümber ja sees, ning lõpuks keerasin otsa ringi ja põrutasin kuni Wall Street’i pullini, mis tegelikult asub hoopis Broadway tänaval.

Internetist paar pilti näitamaks Central Parki suurust, keset Manhattanit:

Manhattanil:

Kuna parkimine maksab igal pool pargi ääres kaks sõrme ja pool kõrva, siis ei jõudnudki jalga autost välja tõsta. Suundusin tagasi hotelli juurde, et sünnipäeva puhul endale restoranieinet välja käristada. Nõnda leidsingi end ühes maailma kuumimas restoranis - McDonald’s. Tööreisidega ongi kõige suurem mure alati õhtusöök. Kui on rohkem aega, siis käin mõnes kenamas restoranis sest kõik kulud kaetakse. Mõte on ju hea, kuid enamasti ei jaksa õhtusöögile tund aega kulutada ning valin mõne kiirema variandi. Seekord oli lihtsalt mäkiburgeri isu.

Kolmapäev, 4.juuli, oli Ameerikas iseseisvuspüha ja mõistagi sellel päeva tööd ei tehtud. Mul olid hoopis muud plaanid ja sõitsin linnast välja. Nimelt kutsus mind üks teine klient enda perega suurt püha tähistama. Tegemist oli juustuvabriku Pedroga, kes märtsi alguses mulle New Jersey latiinobaare tutvustas. Jõudsin siis kohale ja mind oli tervitamas umbes 20 inimest. Päev möödus võrkpalli ja korvpalli mängides, ning omal kohal oli ka rikkalik söögilaud. Korvpalli mängides tegin sõrmele nõnda haiget, et see lausa lillaks värvus. Õhtu lõppes suure ilutulestiku saatel, olenemata sellest, et selles osariigis on need keelatud. Asjaarmastajad olid eelmisel päeval sõitnud kokku kuus tundi, et kõrval osariigist keelatud tarvikuid hankida.

Reis pidi esialgu kestma vaid nädala ning neljapäeval pidin check-in’i reedesele lennule ära tegema. Tavaliselt tuleb teade, et 24 tundi on lennuni aega ning nüüd saab vajalikud toimingud ära teha. Ometi seda teadet ei tulnud ning asusin asja uurima. Suureks õnnetuseks avastasin, et olin tagasilennu broneerinud järgmise nädala reede peale – vandesõnad! Alustasin siis piletite muutmist ning kuna soovitud lennuni oli jäänud vähem kui üks päev, siis olid järgmise päeva piletite hinnad laest läbi katusele läinud. Lisaks kõrgele hinnale tuleb tasuda ka veel $200 muutmistasu. Tegin need toimingud ära ning lõpetasin päeva.

Reedel pidin lõunal lahkuma ning minu seljatagune täitus inimestega. Nad ei tahtnud üldse, et ma lahkuksin, kuna kartsid, et nad ei saa ilma minuta hakkama. Seetõttu tegid nad ettepaneku, et ma jääksin neid veel üheks nädalaks toetama. Algselt olin sellele kategooriliselt vastu, kuid siis hakkasid häält tegema ka ettevõtte tegevjuht ning tagatipuks ka omanik. Kuna kodus polnud mind keegi ootamas siis otsustasin nende palvele vastu tulla ning asusin jälle oma lennupiletit muutma. Klient pikendas mu hotelli ning rendiautot ja olingi valmis veel üheks nädalaks kodus eemal olema. Üks probleem siiski jäi – riided. Pakkisin ju vaid nädalaks. Õnneks on Ameerikas iga nurga peal pesumajad ning pühapäeval ühte neist ka külastasin.

Tegelikult oli täitsa tore, et sinna jäin, sest nüüd oli mul terve nädalavahetus vaba ja sain tagasi Manhattanile minna. Kaalusin bussiga liiklemist, kuid otsustasin seekord internetist parkimiskoha välja vaadata ja läksin hoopis autoga. Parkimist sai internetis broneerida ning leidsin pargi ääres viienda avenüü lähedalt ideaalse parkimiskoha. Kuue tunni eest küsiti vaid $16 ning tegin juba internetis makse ja broneeringu ära. Sõitma hakates selgus, et olin teinud kerge vea ja vaadanud kaarti valepidi. Parkimiskoht, mida arvasin olevat pargi lõunapoolses otsas, oli tegelikult põhja pool. Linnaosaks, kuhu pidin nüüd oma auto jätma, osutus Harlem. See pole kõige turvalisem kant, kuid õnneks oli päike väljas ja park üsna lähedal. Kõndisin terve pargi läbi ja tund aega hiljem olingi viienda avenüü poodide ees. Kõndisin läbi Rockefelleri keskuse, et jõuda Times Square’ile. Seal juba kolmas kord ning enam erilist emotsiooni ei tekitanud. 

Central Park:

Times Square:

Sõin kõrvaltänavas lõunat ning vaatasin Rockefelleri keskuse ees suure rahvamassiga jalka poolfinaali. 

Nüüd olin väsinud ja lõpetuseks sõitsin taksoga tagasi auto juurde ning sealt edasi hotelli.

Järgmisel nädalal viisid kliendi juhtivtöötajad mind välja sööma. Kohaks oli valitud restoran, mis oli justkui filmist. Manhattanist otse üle Hudsoni jõe, kalda ääres. Kogu linn oli justkui peopesal. Pilt Internetist:

Tegin ka ise pilti:

Enne lahkumist tehti mulle ka ettevõttes ekskursiooni kus sain näha palju eralennukeid ning mitmessegi ka sisse astuda:

Kuna New York kannatas kogu selle aja kuumalaine all, siis tundus kõik kuidagi palju kodusem. Samal ajal oli aga Houstonis suur vihmasadu, mis kestis sisuliselt kogu aja kui ma eemal viibisin. Vihma sadas nii palju, et meie kortermaja esimene korrus oli jälle üle ujutatud ning parandustööd kestavad JÄLLE kolm kuud. See tähendab, et kogu selle aja on jõusaal suletud ja trenni tuleb teha tänaval. Tollel hetkel polnud mul sellest midagi, sest hommikuti sai hotelli jõusaal kasutada. Nüüd kodus tagasi olles käin õues jooksmas. Kuna muul ajal on liiga palav, siis ärkan hommikul varem ja enne päikesetõusu asun oma jooksuringile. Ka sellel ajal on juba 30-kraadi sooja, seega igatsus jõusaali järele on jälle suur.

Nüüd jäänud üks hommikujooks vastu pidada ning olengi juba viieks nädalaks kodumaad väisamas. Tean, et kogu suvi on ka Eestis ülimalt hea ilm olnud ning loodan, et saan ka ise sellest osa.

Trehvame Eestis!

Kaspar

Suvi

Ka sel suvel pean lugejate ees vabadama, et postitamine häbiväärselt harvaks on jäänud. Püüan siiski endast parima anda, et sündmustega järje peal olla ja kõik ikka kirja saaks.

Oma teisel päeval Eestis olles ootas ees kaua oodatud Mareti 30. juubel Raplas. Tegemist oli teemapeoga, mis sai inspiratsiooni Mareti ja Jaagu USA reisist. Nii kujuneski peo temaatikaks kauboi-stiil. Ise elan küll juba 1,5 aastat Texases, aga ühtegi kauboi-stiilis riietuseset mul endiselt polnud. Pean tunnistama, et see lihtsalt pole minu still. Niisiis tellisin endale veel enne Eestisse lendu kauboi mütsi ja kaelaräti ning Merliisilt sain ruudulise särgi. Tundus, et kostüüm ongi koos ja võib peole minna.

Juubilar

Meie Klubi

Küll oli tore taaskord oma tüdrukuid näha ja jutustada! Justkui seda üheksat kuud polekski vahel olnud, jätkasime sealt, kust pooleli jäime. Muidugi suhtleme pidevalt ja eks see see võlusõna siinkohal olegi. Mareti juubel oli sedapuhku nii suursugune, et seda peeti lausa kahes jaos – suur pidu koduaias ning seejärel Rootsi kruiis vaid Meie Klubi liikmetele. Õnneks on mul liikmekaart olemas ja nii võis kruiis täistuuridel alata!

Meie Klubi

Särav juubilar

Läksime Rootsis sellise vahva asjaga sõitma, et linna justkui peopesal näha:

Vaade ülevalt:

 M & M

Naiste reis sisaldab kindlasti ka poodlemist ja hilisemat saagi ülevaatust:

Laevas käisime ka uhkel õhtusöögil ja kuna Tuuli nägi oma uhiuues kleidis nii särav välja, siis oleks lausa patt olnud seda mitte üles pildistada:

Peale kruiisi võtsin suuna Keilasse ema tööjuurde, sest ma polnud temaga veel Eestis olles kohtunudki. Ema oli parasjagu tööl ja nii haarasin oma Hugo kaasa ja suundusime SOS Lastekülla paariks päevaks. Ilmad olid lausa imelised ja võtsime lastega päris korraliku matka isegi ette.

 Hugo ja ema

Lastekülas

Möödunud nädal oli plaanitud Hugoga koos suvepuhkuseks ja seda oli kõige paslikum just maal vanaema juures teha. Ka ema tuli ühe oma kasulapsega maale ja nii said poisid väljas möllata lausa hommikust õhtuni. Kesknädalaks oli suurest “puhkusest” toss ikka nii väljas, et ma jõudsin järeldusele, et kaks last kahe täiskasvanu kohta pole sama, mis üks laps ühele täiskasvanule. Jagasime emaga koos köögitoimkonda ja toimetasime mitmel rindel nii, et nädala lõpuks olid poisid puhanud ja meie päris väsinud. Mulle meeldib alati Hugoga koos aega veeta ja nii on meil juba traditsiooniks saanud, et leian igal suvel 1-2 nädalat tema jaoks nii, et saame kõike soovitut teha. Hugo on juba nii suur poiss, et lasin tal sel suvel ise välja pakkuda, mida ta sooviks ette võtta. Tal oli nimekiri kohe varnast võtta ja nii me siis oma plaanidega otsast minema hakkasimegi.

 Hugo plaan nägi ette mänguasjadega mängimist:

Vahel (harva) hommikupudru üle kauplemist:

Võrkkiiges kiikumist:

Vanaemale lillede toomist:

Alati ja eranditult iga kord leiva pealt pasteedi ära lakkumist:

Üleliia palju magustoidu söömist:

Peale magustoitu toodi ka mõmmi laua äärde ja pakuti ka talle üht-teist:

Pannkookide küpsetamist:

 ..ja muidugi nende söömist:

 Elu maal hõlmab kindlasti ka värskes õhus söömist:

Hugo plaan nägi ette kindlasti ka toonekurgede järgi jooksmist:

Puhtama särgiga alevis tuuritamist ja värskemate uudiste vahetamist:

Ja nagu viimastel aastatel kombeks saanud, siis alati ka küpsiste küpsetamist. Mida on hea mugav kuuri all teha:

Pagaritöökoda täies hoos:

Vanaema kohvikusse viimist:

Ühe 4.aastase mehehakatise sisse mahub nii palju energiat, et tema tädi peab ikka vaeva nägema, et sammu pidada 😉

Nädal sai linnutiivul mööda ja oligi aeg teekond taaskord ette võtta ja hoopis juubelile suunduda. Lihulas ootas sugulase 65.juubel ja tundus, et kuumakraade oli väljas umbes sama palju. Tantsuplats oli justkui kuum saunalava, aga õnneks see ühtki pidulist ei heidutanud. Tantsisime sõna otseses mõttes kannad rakku ja öösel umbes kella 2 ajal otsustasime Marisega jalutama minna. Seisime keset tühja sõiduteed ja kuulasime rohutirtse. Eesti suveööd on imelised.

Maile & Maris

Meil on igal suvel traditsiooniks saanud Pärnus Steffanis pitsat käia söömas ning sellel suvel tegime seda lausa koos Merliisi ja Savannah´ga, kes hetkel samuti Eestis veel on:

Nüüd on taas aeg end töölainele seada ja valmistuda Kaspari tulekuks. Kaspar saabub Eestisse laupäeval ja ma olen elevuses nagu väike laps enne jõule!

Kaunist nädalat!

Maile

And then this happened…

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et viimastel kuudel on postitused pisut harvemaks muutunud. Mul ei ole kirjutamisega kunagi probleeme, sest elu juhtub ju pidevalt ja on millest kirjutada ja mis seal salata, mulle meeldib kirjutada. Vahel juhtub aga nii, et elu tuleb vahele ja korraga tundub, et tuleb hoog maha võtta. Siinkohal räägin oma tööst ja sellest, kuidas see on tekitanud sellel kevadel väga tugevat stressi.

Öeldakse, et stress on üks suurimaid edasiviivaid jõude, see paneb inimese aktiivsemalt tegutsema. Kindlasti käib see teatud limiteeritud koguses stressi kohta. Minu puhul olid kõik teatavad limiidid juba ületatud ja tundsin, kuidas ka puhkehetkel ei saa enam rahus olla. Kuklas tiksusid pidevalt töömõtted ja halb enesetunne. Distantsilt töötamine on väga keerukas ning samuti on ka juhendaja maininud, et sellisel kujul juhendamine on Tartu Ülikooli ajaloos esmakordne ja väga keeruline. Olen ka varem kirjutanud, et mul on juhendajaga küllaltki keerukas läbisaamine, sest arusaam minu tööst ja paljust muust on väga erinevad. Loomulik ongi, et inimesed on erinevad ja kõik ei peagi kõigiga kenasti kokku sobima. Ilma juhendajata pole mul aga oskuseid ja võimalusi, et töö lõpuni kirjutada. Lisaks on viimased neli aastat, mil õpingud on kestnud, möödunud pidevas enese motiveerimises, sest väljastpoolt pole positiivseid eduelamusi tulnud ehk siis ma pole avaldanud artikleid, olen saanud kokku hoopis artiklite tagasilükkamised lausa neljal korral kokku. Selline pidev negatiivne tagasiside igapäevatööle on lõpuks vägagi laastav.

Taustaks nii palju, et doktorikraadi kaitsemiseks on vaja 3+1 teadusartiklit, ehk siis 3 artiklit peavad olema rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjades ning neljas artikkel on kokkuvõttev artikkel, mis ei pea olema ajakirjas avaldatud. Need neli kirjutist annavadki doktoritöö, mida tuleb minna kaitsma. Minul on aga suurtele ponnistustele vaatamata avaldatud üksainus artikkel ja ei midagi muud.Jõuangi oma jutuga sinna punkti, kus tundsin, et pean vastu võtma suure ja vaata ehk ka kõige olulisema otsuse oma karjääris. 

Jalutasime tollel õhtul Kaspariga pikalt ja arutasime läbi kõikvõimalikud versioonid. Paari päeva pärast pidi olema koosolek juhendajatega, kus rääkisime nendest mõtetest avameelselt. Minu otsus oli koolist välja astuda ja oma dokumendid välja võtta. Mul ei ole enam jõudu sellega igapäevaselt rinda pista ja hoolimata sellest, et puhtalt mõte sellest pani mind paaniliselt nutma, siis kergendustunne, mis sellega kaasnes oli meeletu. Tundsin, et mu seljast on suur raskus maha tõestetud ja ma saan üle pika aja hingata. See otsus oli meeletult raske ja vägagi kaalutletud ja taaskord pean au andma Kasparile, kes selles raskes otsuses oskas mind toetada rohkem kui ma ise suudaksin lootagi.

Kaspar tegi ettepaneku aeg täeilikult maha võtta mõneks ajaks ja rahulikult hakata mõtlema, kuidas ma üldse soovin edasi minna. Ta arvas, et see on suurepärane võimalus, mida paljudel inimestel kahjuks pole. Olen sellega nõus ja loomulikult on see suur õnn, aga ahastus äsja vastuvõetud otsuse üle oli veel niivõrd suur, et ega ma ei suutnudki rohkem midagi mõelda. Ühtlasi oli vaja ka kohver pakkida ja Eesti poole lendama hakata, mis hõivas samuti osa mu mõtetest. Kõik need tunnid lennujaamades passides suutsin ma mõelda vaid ühest – ma tulen koolist ära, ma lõpetan selle enda jaoks. See ketras nagu mingi film mu peas, mida pausile panna ei saanudki.

Esimest päeva Eestis olles helises mu telefon – juhendaja. Lükkasin automaatselt hääletu peale, sest ma ei suutnud sellega tegeleda. Mõtlesin, et helistan paari tunni möödudes tagasi kui olen end rohkem kogunud. Mõne aja pärast sama helistaja uuesti ja mõne aja pärast uuesti. Kolmandal korral võtsin muidugi kõne vastu, sest kui inimene helistab väikese ajavahega kolmel korral, siis peab midagi tõsist lahti olema.

Juhendaja oli väga äreva häälega ja küsis, kas ma oma postkasti olen vaadanud. Loomulikult ma ei olnud, sest saabusin alles öösel Eestisse ja olin ajavahest alles korralik zombie järgmisel päeval ja polnud arvutitki avanud. Juhendaja ütles, et peab mulle õnne soovima, sest aprillis esitatud artikkel (see sama, mis kahel korral tagasi lükati ja mida ma veel kolmandat korda putitasin ja aprillis otsustasin veel kolmandasse kohta esitada) VÕETI VASTU! Ma ei saanud üldse aru, mida ta rääkis. Olin šhokis. See võeti vastu? Minu artikkel avaldatakse?! Hakkasin ülekeha värisema, isegi mu varbad värisesid. Süda tagus rinnus nagu meeletu. Ma isegi ei oska võrrelda seda tunnet millegagi. Olen 4 aastat tööd teinud, saanud kahest ajakirjast tagasisideks, et kirjutis ei kõlba ja nüüd tulevad retsensioonid, mis ülistavad mu kirjutist. Retsensentide sõnul on artikkel suur panus teadusesse ja oluline teema, mida uurida ja ülistavaid sõnu jätkus veelgi. Neile meeldis töö niivõrd, et seda ei pea karvavõrdki muutma.

Teadusmaailmas on teadusajakirjad erinevate tasemetega ning selleks, et doktorikraad kätte saada, peab olema vähemalt üks artikkel avaldatud kõige kõrgema tasemega (1.1.) ajakirjas. See ajakiri, kus kirjutis avaldatakse ongi see sama, kõrgeima tasemega ajakiri, sest esitades otsutasin panustada kõigele- esiteks mul oli seda vaja ja teiseks, mis mul enam kaotada oli, sest nagunii oli see juba kaks korda tagasi lükatud.

Mida see kõik siis tähendab? Juhendaja toon oli teine ja ta rääkis, kuidas nüüd oleks väga vale otsus koolist välja astuda, sest mul on olemas tänase päeva seisuga 2 avaldatud artiklit. Ta tegi päris pika ja veenva motivatsioonikõne. Doktoritöö peab tervikuna koosnema kolmest artiklist + veel ühest ülevaate artiklist, mida aga enam kuskil ajakirjas avaldama ei pea. Seega tuleks avaldada veel üks artikkel ja kirjutada ka ülevaateartikkel. Nagu hea lugeja juba hästi kursis on, siis olen ka üht teist artiklit juba kahel korral ajakirjadesse esitanud, kuid ka see on korduvalt tagasi lükatud ja kõlbmatuks tunnistatud. See annab aga mingi põhja, millelt jätkata, mida täiustada.

Ühel päeval (päris reaalselt, eelmisel kolmapäeval) olin kõhuli mudas ja 100% valmis loobuma ja teisel päeval (kohe pärisel, eelmisel neljapäeval) püsti ja üleni õnnejoovastuses, sest esimest korda nelja aasta jooksul tunnustati mu tööd väga kõrgelt. Elu on vahel…. Imelik?

Annan endale uue võimaluse ja ei võta dokumente välja.

Maile

Tere, Eesti!

Kolmapäeval startisin kell 15 kodust lennujaama poole. Oli aeg Eestisse tulla, aga läks nii nagu ikka, et kui oled väsinud ja tüdinud ja tahad lihtsalt ruttu kohale jõuda, siis juhtub elu.

Miks mu kohvris on roosa kauboi müts? Sellest kirjutan järgmisel korral :)

Istusin juba lennukis ning olime valmis õhku tõusma kui korraga hakkasid mootorid kõrvulukustavat häält tegema. Järgmisel hetkel teatati, et lennuk on katki ja õhku tõusta ei saa. Tuleb oodata mehaanikuid, kes vea likvideerivad. Nii me siis istusime seal nagu silgud pütis ja ootasime umbes 30 minutit kui öeldi, et kõik on korras ja võib minema hakata. Piloot oli veel maru optimistlik ja teatas, et teeb õhus kaotatud aja tasa ja enne kui arugi saame oleme juba teel. Ahaaa – naljakoht! Nii kui mootorid uuesti käivitusid kostus sama tuttav kõrvulukustav heli. Oli päevselge, et me ei hakka niipea kuskile lendama. Minu kõrval olev mees teatas, et tema naine võttis kolm päeva tagasi sama lennufirmaga sama lennu ja oli täpselt sama probleem ning lendama asuti 3h viivitusega. Minul polnud aga sellist aega oodata, sest vahemaandumine pidi toimuma Frankfurdis ja ümberistumiseks oli ette nähtud 3 tundi. 

Hakkasin juba närvi minema. Päris jupp aega hiljem tuli teade, et tuleb lennukit vahetada ja nii hakkas kogu see mass väljapääsu suunas liikuma. Tuli uuesti oodata teadmata aja ja siis uuesti passikontroll läbida ja uuele lennukile minna. Lõpuks oli kokku kulunud 5 tundi ja paartuhat närvirakku ning ma ei tahtnud muud kui uber tellida ja koju tagasi sõita. Olin väsinud ja näljane ja see pole kellegi puhul teab, mis hea kombo. Lõpuks hakkas lennuk liikuma ja meile anti süüa. Nägin tõsist vaeva, et oma silmi lahti hoida ja kanapraad sisse kihutada. Tahtsin lihtsalt magada ja mitte mõelda, mis seal Saksamaal saama hakkab ja millal ma üldse Tallinnasse pääsen.

Lend läks üle ootuste kiiresti ja kuigi see magamine on seal nagu ta on, selline pool pidune, siis olin ma enamuse ajast siiski maganud ja avasin silmad kui maandumiseni oli jäänud 1,5h. Meile pakuti tagasihoidlik hommikusöök ja öeldi, et maandudes tuleb suunduda infoletti, kus kõiki soovijaid uutele lendudele paigutatakse. Mida see siis tähendab? Tähendab seda, et väga palju inimesi suundub samaaegselt ühe õnnetu infoleti suunas, kus tuleb oodata väga pikalt, sest iga inimesega tegeletakse eraldi- kõik ju suunduvad erinevatesse sihtpunktidesse. Minul on aga probleeme oma käsipagasiga tormamisega. Võiks ju arvata, et võtad oma käsipagasi kaenlasse, tormad paarist trepist üles ja alla ja oledki supsti õiges kohas, siis kahjuks ma nii võimekas ei ole. Seega ukerdasin oma kohvriga kuidagi paarist trepist üles ja paarist trepist alla ja kui seda õnnetut infoletti nägin, siis oli selle ette moodustunud juba ussina looklev järjekord. Ohkasin pettunult ja suundusin saba jalgevahel rivi lõppu. Korraga viipas mulle too sama mees, kelle kõrval lennukis istusin, et tulgu ma ikka tema kõrvale. Oi ma olin nagu pudrukuul kiiresti tema juures (ta oli umbes rivi keskel), see oli nii armas temast ja olin väga tänulik.

Üleväsimusest ja ma ei tea millest veel tingituna tegin seejärel midagi, mille eest meid kõiki on pool elu hoiatatud ja mida mitte kunagi teha ei tohiks ja mida ma ikka tegin. Küsisin sama mehe käest, kas võin oma kohvri tema juurde jätta, et ise kibekähku ära käia, sest noh häda ei anna häbeneda ja see rahvamass oli nii meeletu ja ma teadsin, et kui hakkan oma kohvriga läbi inimeste vajaliku ukseni ukerdama, siis jõuan ehk õhtuks alles tagasi. Mees ütles, et loomulikult jätku ma oma kohver sinna ja ärgu ma üldse muretsegu. Teate, ma ei muretsenudki. Mul oli lihtsalt vaja kiiresti ära käia ja mõtlesin, et paarist hilbust ja kohvrist ilma jäämine poleks tegelikult just suurim õnnetus maailmas. Mitte midagi sellist kusjuures ei juhtunud. Mees seisis ikka rivis koos mu kohvriga.

Järjekord liikus uskumatult kiiresti ja umbes kolmveerand tunni möödudes oligi järg minu käes. Infopunkti töötaja vangutas pead ja ütles, et head uudist pole. No mis siis nüüd?! Ainuke otselend Tallinnasse olevat alles õhtul kell 21 (kell oli sellel hetkel u 16). Hingasin kergendatult ja ütlesin, et arvestades tänast päeva on see hea uudis, et üldse lend on ja, et sinna vaba kohta on saada. Mulle ulatati veel toidutalong, mis pidavat kehtima lennujaama igas kohvikus, et ma saaksin nö tasuta lõunasöögi ja, et see pidavat mu kannatused korvama  - really?! Seejärel öeldi mulle, et suundugu ma aga väravasse B7 ja sealt saab uue pileti ja siis pole muud kui õhtut oodata. Võtsin oma kohvri ja hakkasin siis nimetatud värava poole astuma. Ma kõndisin sinna väravasse pool tundi. Vaatasin kellalt aega. Ütleme nii, et Frankfurdi lennujaam on ikka väga suur. Lõpuks jõudsin õigesse kohta ja hakkasin seletama, et mul on uut piletit vaja. Töötaja rääkis nii halvasti inglise keelt, et ega ma lõpuks ei saanudki aru, mida ta ütles, aga pileti ma sain ja sellest piisas.

Lõpuks oli aeg sealmaal, et kõht läks tühjaks ja suundusin oma toidutalongi kasutama. Läksin lähimasse kohvikusse ja esitasin tellimuse ning kui talongi letti lõin siis kangutati pead, räägiti midagi saksa keeles (millest ma ei mõista sõnagi) ja laiutati käsi. Lõpuks tuli mingis poolaimatavas inglise keeles, et see talong ikka ei kehti. Te teete nalja?! Vaatasin kohvikutädi ilmselt ikka päris kurja pilguga, sest samal hetkel ta ehmus ja ütles, et läheb uurib kohe oma ülemuselt järgi, kuidas see asi ikka on. Tuli välja, et talong kehtis ja raha oli veel ülegi ja nii ma siis kahmasin sealt veel endale ebatervislikku sööki ja läksin õhtul kell pool 7 oma hommikukohvi jooma.

Silmad tahtsid kohvist hoolimata väevõimuga kinni vajuda ja nii siis lasin käiku oma tavapärase plaani kui reisin üksi ja uni peake tuleb. Teadaolevalt reisin alati teki ja padjaga ja kui uni ründab, siis sätin end toolile poollamavase asendisse nii, et käsipagasi kohver on asetatud jalgade alla, käekott sülle ja ise olen end koos kotiga fliisteki sisse mähkinud. See on küllaltki mugav asend ja võib end rahumeeli magama lasta, sest kui keegi peaks kohvrit või kotti kuskiltki otsast sikutama hakkama, siis küll see juba üles ärataks. Olen sellisel kujul omajagu unetunde lennujaamast veetnud ja toimib päris hästi.

Lõpuks oli kell sealmaal, et hakkasin enda ümber eesti keelt kuulma ja oligi aeg lennukile minna. Lend oli lühike ja väga ilus, sest päike paistis terve aja aknast sisse. Kerge hilinemisega olin öösel 00:45 Eestis ja Maris oli Hugoga lennujaamas vastas. Hugo jooksis mulle kohe sülle ja ulatas endapikkuse päevalille. Ta oli nii vapralt üleval olnud ja tahtnud vastu tulla. Ülejäänud perel keelasin öösel lennujaama sõitmast, sest sellel poleks väga suurt mõtet olnud. Järgmisel päeval sundisin kell 1 silmad lahti. Ega ei saanudki suurt midagi aru. Pea oli paks ja uimane, nagu sellistel puhkudel ikka. Maris ja Hugo olid tööl ja lasteaias ja kokkleppe kohaselt pidi Kaspari õde mulle järgi tulema, et mind enda juurde viia. Nii olidki Helin ja Grete õige pea ukse taga ja küll oli hea neid näha! Sõitsime Helini juurde ja siis ma pidin tükk aega imestama kui pikaks lapsed on kasvanud. Õhtul tulid ämm ja äi ning Maris ja Hugo ja nii saigi üle 9 kuu peaaegu terve perega koos olla, puudu olid vaid Kaspar ja minu ema, kes mõlemad Eestist eemal viibisid.

Hugo tuleb lennujaama vastu:

Hugo teeb kingitusele kohe kvaliteedikontrolli (öösel kell pool 2):

Grete sai Ameerikast uued küüned:

Tutvusin esimest korda Helini pere uusima liikme Elliga. Elli võttis mind vastu nagu vana semu ja lakkus varvastest juusteni üle. Tundus, et võeti omaks.

Laupäeva hommikul läksin vaatasin kohe maal vanaema ka üle. Astusin kööki sisse, Elmari raadio kõlas viimase vindi peal ja vanaema luges prill ninal värskeid lehti. Küll oli mõnus teda näha! ❤

Tere Eesti!

Maile

Pakin kohvreid

On aeg taaskord kohvrid pakkida ja teele asuda. Lend väljub täna õhtul kell 6 (Houstoni aeg) ja sedapuhku Eesti suunas. Emotsioonid on väga kahetised. Kui septembris siia tagasi tulin (peale 8 nädalat Eestis oldud aega), siis olin kaks nädalat nagu zombie ja seda pelgalt mitte ajavahest. Nutsin ja olin segaduses – kus mu kodu siis õigupoolest on? Kodutu tunne oli, kuigi tulin oma koju, kus kõik oli kuidagi tühi. Kaspar läks tööreisile ja eks see andis korralikult enesehaletsusele hoogu juurde. Olin 8 nädalat inimestest igal sammul nii ümbritsetud, et omaette olemiseks olid sisuliselt vaid unetunnid. Ja ärge saage minust vaesti aru- mulle meeldis see. Siia naastes oli aga kontrast suur, sest enam polnud seda võrgustikku, mis sind igal sammul ümbritseb.

Mingil hetkel korjasin oma enesehaletsuseriismed üles ja läksin eluga edasi. Meenus see, kus pooleli jäime ja see SEE polnud ju sugugi halb, lausa vastupidi. Ülejäänud aasta tõi meile hulgaliselt reise (Las Vegas, Grand Canyon, Monument Valley, New Jersey, New York, Washington, Louisiana) ja palju muud põnevat ning imelikud mõtted peas tuhmusid üha enam. Teist aastat Ameerikas iseloomustabki minu jaoks kõige enam kodutunde tekkimine. Kui esimene aasta oli suur avastamine (mida ta on siiani), kus kõik oli uus ja hirmutav, siis teine aasta on olnud paljuski erinev. Kuidagi hästi rahulik tunne tuleb sisse kui mõtlen meie siinsele elule. Tempo on rahulik ja hästi mõnus. Meie pisike tutvusringkond on hästi mõnus ja soe ja tunnen end siin koduselt - peale 19 kuud tunnen end siin riigis koduselt (tunnen seda juba päris mitu kuud tegelikult).

Sellel suvel on olukord selline, et mina lähen Eestisse ja Kaspar tuleb u 3 nädala pärast järgi. Kokku veedan Eestis 3 kuud ja Kaspar sellest u 5 nädalat ehk siis tagasi lendan taas üksinda. Nagu olen ka varem maininud, siis üksi lendamise vastu pole mul midagi. See on nagunii selline pikk ja tüütu protsess ja koos on muidugi lõbusam, aga kui seda peab üksi tegema, siis midagi oluliselt hullu just sellest pole. Lennujaamades on kõik nii ette-taha ära tehtud, et ega enda mõttetööle liigselt ruumigi pole antud. Sügisel siia tagasi tulles juhtus küll selline lugu, et ajavahest ja magamatusest tingituna eksisin Los Angelese lennujaama hiiglaslikus kompleksis ära ja ma kõndisin lihtsalt tuima näoga lähima töötaja juurde, et ta ütleks kuhu ma minema pean, sest mu oma pea oli vist puhkerežiimile lülitunud. 

Muidugi lennujaamal ja lennujaamal on ka suur vahe. Kui mõtlen meie Tallinna oma peale (mis kuulutati just Euroopa parimaks!), siis tuleb hästi soe tunne sisse. Pisike ja armas ja eksimisvõimalus on viidud nullini. Kui mõelda aga mõne suure lennujaama kompleksi peale, kus terminalide vahel liiguvad rongid ja kogu kupatus on nii hiiglaslik, et meenutab pigem linna kui lennujaama, siis võib muidugi juhtuda, et eksid ära. Kui aga selline lugu peaks juhtuma ja suurest ehmatusest ka inglise keel ununeb, siis tasub vaid lennujaama töötajale oma piletit näidata ja õige suund juhatatakse koheselt kätte.

Põhjus, miks sel aastal nii varakult Eestisse lähen on mu kalli sõbranna Mareti 30. juubel, millest ma mingil tingimusel loobuda ei raatsinud. Teisest küljest on jälle jube imelik tunne nii pikaks ajaks kodust ära minna. Seda on isegi keeruline selgitada, pea on pulki täis. Kaspar ütles mulle selle peale, et targem oleks need kolm kuud võtta Eestis kõike seda, mida siin ei saa- oma inimesed, toit, mõnusad üritused kallite inimestega jms. Nautida seda kõike, sest enne kui arugi saan, olen tagasi. Ja eks ta nii olegi. Aeg kulub ruttu ja arukas oleks seda parimal võimalikul viisil kasutada.

Kallis kodumaa, kohtume juba homme!

PS! Palun ole sooja ilmaga :)

Maile