Möödunud päevadest

Eelmisel nädalal läksin esimest korda sel aastal Tartusse. Oh, Tartu! Küll oli hea ja kodune tunne.  Olen endiselt ülim Tartu fänn ja ma arvan, et see vaimustus ei tuhmugi iialgi ära. Ja kas peakski?

Tartu ❤❤❤

Meie Klubi naistekas

See on asi, mida ma igatsen väga - istud kell 10 hommikul ühe sõbranna juures rõdul ja korraga sõidab järgmine oma rattaga sinna ja juttu jätkub kauemaks..

Hommikusöök Jana juures

Kerttu viimane vallalise õhtu:

Laupäeval käisime sõprade pulmas. Maru maaliline sõit oli Võrumaa metsade vahel. Olin eelneval öösel halvasti maganud, sest ärevus oli suur. Viimane pulm, kus käisin oli mu enda oma ja sellest on juba üle kahe aasta möödas.

Kui kihutasime Võru poole, siis oli taevas üsna kurjakuulutavaid pilvi täis. Mõtlesin, et vihm on küll viimane asi, mida pruudi närvikava sel tähtsal päeval vajab. Õnneks ühtegi vihmapiiska ei tulnud ja selles osas said pruudi närvid säästetud.

Ma tavaliselt avalikus kohas ei nuta kunagi, pigem hoian end tagasi ja loputan pisarakanaleid kodus omaette. Kirikus laulatusel lasin aga kõik kanalid valla ja korralikult. Kiriklikus laulatuses on kohe midagi nii liigutavat, et iga rakk su kehas saab ära liigutatud. Kirik oli keskmisest väiksem, keset puid ja ilusat loodust, väga helge ja valge.

Kui hakkasime kirikuväravast pulmarongiga välja sõitma, siis kohe peeti pulmaauto kinni ja tehti väravaid. Nagu ikka pidi pruutpaar kartuleid koorima, hakklihamasina kokku panema ja puid raiuma. Mu lemmikosa väravatest oli see, kui pulmaisa tänas väravategijaid ja ütles, et ega pruutpaar ka tänuga võlgu ei jää ja võttis neile pisut kehakinnitust ja keelekastet kaasa. Lisaks pidavat olema suurim au kui kingitud kraami kohe proovitakse. Pulmaisa oli sealjuures väga abivalmis ja võttis kotist leivaviilu, pigistas sellele erilise mõnuga kanget Põltsamaa sinepit peale ja korkis lahti viinapudeli. Peale mehist ampsu võileivast ja lonksu viinast hakkasid väravategijatel silmad korralikult vett jooksma. Mul jooksid judinad üle selja juba pealt vaadates.

Kauneid detaile pulmast:

Nimesildiks oli väike maitsev šokolaad:

Pulmajärgne hommik

Pidu peeti hommikuni nagu ühele korralikule pulmale kohane ja Eesti ilm ei vednaud siikohal kordagi alt. Järgmisel päeval hakkasime kodupoole sõitma. Maale jõudes selgus, et meie koer Pepe on kadunud. Tundus, et ta on aia alt läbi pugenud. Kogu meeleolu langes hoobilt ja pulmamelust jäi alles mälestus, mis asendus murega. Võtsime Kaspariga rattad ja läksime koera otsima, kuid tulutult. Nüüd ongi olukord selline, et kõik pereliikmed on igapäevaselt koera käinud otsimas, kuid edutult. Kõikvõimalikesse kohtadesse on teatatud, et Pepe on kadunud ja kindlasti tuleb säilitada positiivne meel. Mine tea, ehk on lugejate seas Järvamaa elanikke, kes juhuslikult näevad meie Pepet kuskil hulkumas – olen igasuguse info eest väga tänulik!

Maile

Avaldatud artikkel

Hea lugeja,

SIIN kirjutasin lähemalt sellest, kuidas kõige kummalisemal momendil, kus olin sõna otseses mõttes näoli maas, saabus ka minu õuele suur õnn ja selgus, et minu kirjutatud artikkel võeti lõpuks ometi vastu ja avaldati. Nüüdseks on kõikidel huvilistel võimalik seda artiklit ka soovi korral lugeda. 

Artikli leiate SIIT

Kerides lehel pisut allapoole on vasakul servas sinises kastis tekst: Download PDF. Vajutades sellele sinisele kastile saate enda arvutisse artikli alla laadida ja seda lugeda. 

See kirjutis on mu senise karjääri kõige suurem saavutus ja on lausa raske sõnadesse panna kui õnnelikuks see mind teeb :)

Mõnusat suve jätku😊

Maile

Olümpiamängud 2018 - Käsperi eri

21. juulil saabus Kaspar Eestisse ja läksime teda kogu perega lennujaama tervitama. 

Ootamine lennujaamas - Kaspari õde Helin oma lastega

 ema tervitab poega üle 11.kuu

Onu Kaspari suurimad fännid Klen ja Grete tõttasid kallistama

Kaspar vanematega (ema ja isa on poja tuleku puhuks väga temaatiliselt riietunud)

Kodus ootas veel üks pereliige

Ühtlasi tuli meil Kaspari õe Heliniga idee teha maal üks korralik pidu nädal peale Kaspari saabumist. See annab hea võimaluse suguvõsa üle kaeda ning ühtlasi saab nii ka Kaspari isa Harry sünnipäev maha peetud. Mõeldud-tehtud. Panime poeplaani paika ja teatasime ka vanematele, et nende koduõuele tuleb hulk rahvast pidutsema. 

Kaspari vanemate sünnipäevade vahel on täpselt üks kuu ning seetõttu otsustasime nende kingitused korraga üle anda. Kevadel tegime neile koos Helini perega 30. pulma-aastapäeva puhul kingituseks Houstoni reisi piletid ning nüüd otsustasime, et kui nad juba USA-s on siis võiks ka ühe nädalavahetuse New York-is veeta. Nende üllatus oli suur ja meil oli hea meel, et saime neile palju rõõmu valmistada.

Ümbrikute seest leidsid mõlemad endale Houston-New York- Houston piletid

Peo tarbeks võtsime elus esmakordselt ette ka Lätti sõidu, et sealt odavamalt jooke tuua. Kuna Harryl oli eelmisel nädalal puhkust võetud, siis sai sellest päris lõbus väljasõit piiri taha. Toidud plaanisime tellida kõik Selveri köögist. Ise tegime vaid šašlõkki ja soolakurke.

Liha oli nii palju, et pidin seda segama lausa suures kausis vannitoas

Sibulahakkimismeeskond Grete koos vanaisaga

Sellistel suvepidudel on peale söömise-joomise-jutustamise hea ka end pisut lõbusasmas rütmis liigutada ja selle tarbeks mõtlesime Heliniga teha mõned mängud, millest kasvasid lõpuks välja korralikud Olümpiamängud 2018. Kuna suvi on aiapidude aeg, siis annangi täpsema ülevaate meie võistlusaladest. Ehk saate ka ise mõne idee, mida oma aiapeol ellu viia.

Kinnitasime suure tabeli kuuri seinale

Meil oli laias laastus teada kui palju rahvast tuleb ning sellest lähtusimegi oma mängude planeerimisel. Kõik alad toimusid võistkondades, et oleks lõbusam. Mõtlesime valmis, et kokku on 4 võistkonda, milles on kokku umbes 4-6 inimest (tegelikkuses oli igas võistkonnas 6 liiget).

Esimene ala: Ära ole nõrgim lüli! Ehk teatevõstlused. Teatevõistlus koosnes kuuest alavõistlusest, kus esimeses etapis tuli võistlejatel pugeda jalgupidi suurde prügikotti ning sellega joosta/hüpata õunteni, mis oli maha valmis pandud. Iga võistleja pidi saama ühe viskega õuna eemal asuvasse ämbrisse ning seejärel tagasi jooksma. Kui kõik võistkonnaliikmed olid ala läbi teinud, siis tuli kogu võistkonnal kätest kinni võtta ja ringis joosta lõpustaapi, kuhu olid pandud numbrid 1-4, ehk siis võistkond jookseb vastava numbri juurde, mitmendana and ala lõpetasid. Kõik võistkonnad võistlesid korraga. 

Kaspar proovib ämbrit tabada

Harry

Jooks finišisse

Nalja sai nabani ja kuna korraldusmeeskond polnud just papist poisid, siis hingetõmmet esialgu ei antudki vaid liiguti sujuvalt järgmise etapi juurde, milleks oli kepiringid. Taaskord alustasid kõik võistkonnad kõrvuti neljas kolonnis joone tagant ning iga võistleja pidi jooksma maha pandud puupulgani ja selle vastu otsmikku paigutama ning selliselt 7 ringi ümber enda telje tegema. Kui pea oli juba parajalt uimaseks tiirutatud, siis joosti tagasi oma võistkonna juurde ning võistlustulle sai asuda järgmine meeskonnaliige. Kui kõik liikmed olid oma ringid ära teinud siis haarati taaskord kätest ja joosti suure ringina lõpustaapi.

Grete ja Maris

Peale paari ala anti võistlejatele armu ja kõik said pisut keha kinnitada ja kurku kasta. Tegelikkuses olidki Olümpiamängud terve õhtu peale ära jaotatud.

Järgnev ala kujutas endast vana head käru, millega takistuseni kärutati ja seejärel tagasi joosti:

Sellele järgnes võistlus, kus teatud vahemaa taha oli murule pandud 6 fooliumi pakikest. Iga võistleja pidi ükshaaval jooksma pakikesteni, esimese ettejuhtuva pakikese haarama ja selle sisu ära sööma. Pakid sisaldasid näiteks porgandit, värsket kartulit, viinerit, kalakrõpse, beebitoitu ja õnnelikumad leidsid pakist ka šokolaadi.

Paki seest tuli välja beebitoit:

Teatevõistluse hulka kuulus ka võidunätsutamine, kus igal võiskonnal oli paar töökindaid ning nagu teatevõistlusel ikka, siis tuli kinnastega joosta tähiseni, seal koos kinnastega avama nätsupaki (lehtnätsud), ühe nätsu suhu pistma ja seejärel tagasi oma meeskonna juurde jooksma, kus anti kindad järgmisele võistlejale, kes pidi sama tegema kuniks kõik võistlejad olid endale nätsu saanud.

Viimaseks teatevõistluse alaks õhupallijooks, kus võistkonnasiseselt võtsid inimesed paaridesse nii, et õhupall asetati nende kehade vahele ja võistlejad pidi kalopeerides tähiseni tõttama ja seal palli purustama ilma käte abita.

...ja finišisse!

Olümpiamängude teiseks alaks oli: Täis suuga räägi kiiresti! Iga meeskond valis enda seast esindaja, kellele anti õun. Võistleja pidi õunast võimalikult palju ampse võtma nii, et suu on korralikult õuna täis. Seejärel pandi Aliase lauamängu liivakell tööle ja võistleja pidi hakkama Aliase kaartitelt sõnu seletama oma võistkonnale, kes said kõik läbisegi neid sõnu arvata. Mäng oli üle ootuste naljakas ja nii mõnelgi võistkonnal jäi punkt saamata aga kõhulihas sai naeruga korralikku trenni, mis oligi mängu peamine eesmärk.

Jagasin õunad kätte

Meeskond arvab

...ja esindaja selgitab sõnu

Kolmas ala: Ka pime kana leiab tera! Oli ala, mida iga võistkond tegi eraldi. Teised said kaasa elada ning iga võistkonna sooritust mõõdeti ajas. Igal meeskonnal oli taaskord esindaja, mis selle ala puhul tähendas teejuhti. Ülejäänud liikmetel seoti salliga silmad kinni ja nende juht pidi jääma oma meeskonna kõige viimaseks ning ainult sõnade abil and läbi hoovi juhatama. Kuna keset hoovi asub ka bassein, siis juhtus nii, et ühe meeskonnda üks liige kukkus kogu täiega vette, mis oli kuumal suveõhtul kindlasti heaks jahutuseks. 

Eriti vahva oli see, et onu Ove tuli lausa Hispaaniast oma naisega sünnipäevale:

Järgnev ala: Mis su nimi on? Ütle kohe, ära mõtle! Oli ala, kus osales kaks võistkonda korraga. Kaks võistkonda kükitavad vastamisi ning nende vahel hoitakse üleval suurt tekki. Vaikselt sõnagi lausumata hiilivad mõlemast meeskonnast üks liige teki juurde. Valjuhäälse lugemise peale langetatakse kiiresti tekk ja vastamisi olevad liikmed peavad kiiruse peale vastasmängija nime ütlema (enne Olümpiamängude algust tegime ühe nimeringide mängu, et kõik oleksid kõikide nimedest teadlikud). Mäng tekitas väga palju elevust ja nalja.

Eelviimane ala: Kes esimesena naerab, naerab halvemini! Võistlus käis võistkondade kaupa nii, et meeskond seisis ringis ja hoidis kätest kinni. Ringselt peab iga liige ütlema ühe silbi vastavalt: Ha! He! Ho! Ha! He! Ho! Jne. Kui keegi eksib või hakkab naerma on võistlus katkenud. Sooritust mõõdeti ajas ning teised meeskonnad said võistlustules olevat meeskonda segada ja naerma ajada. Ühte meeskonda segati niivõrd, et and pidasid kahjuks vaid 11sekundit vastu aga seevastu oli nende sooritus väga lõbus!

Viimase alana oli traditsiooniline mälumäng: Kasutame neid viimseidki ajurakke! Mina lugesin valjuhäälselt ette küsimuse ning neli võimalikku vastusevarianti. Peale igat küsimust pidi keegi meeskonnast jooksujalul tooma õige vastuse Helini kätte, kes kohe vastused kontrollis. Seejärel hõiskasin välja õige vastuse. Küsimused puudutasid olid kahest kategooriast: 1) sünnipäevalaps ja 2) Eesti Vabariik.

Seejärel toimus pidulik autasustamine, kus esikoha saanud meeskonna kõik liikmed said kaela kulsed medaled ja auhinnakotikese ning seejärel said auhinnakotikesed ka kõik muud meeskonnad (kõikide kottide sisu oli sama ja kohapeal tarbimiseks mõeldud – kõrpsud, pählid, kommid).

Pidu oli igati kordaläinud ja senise tagasiside põhjal julgen arvata, et ka Olümpiamängud meeldisid osalejatele.

Nautige suve ja olge aktiivsed!

Maile