Uus aasta

Minu arvestuse järgi käib aasta ikka septembrist-septembrini. Soovin kõikidele lugejatele ilusat alanud õppeaastat – kes käivad ise koolis või kellel käib laps või abikaasa/elukaaslane kooliteed. Koolis käimine puudutab sageli ikka tervet perekonda, mitte ainult õppurit ennast. Meie peres alustas Kaspari õepoeg teist aastat kooliteed ja mina ise olen kooliga tihedalt seotud juba järjest 22 aastat (appi!) ning sellel aastal meie peres rohkem koolijütse ei ole. Tunnen, et olen sellest pikast kooliteest juba sõna otseses mõttes väga väsinud ja ootan juba väga selle lõppemist. Viimased aastad on hambad ristis tõsine pingutamine ja loodetavasti kannab see ühel kenal hetkel ka vilja.

Enne suure sügise saabumist (minu jaoks algab sügis ikka 1. septembriga) oli vaja kallis abikaasa lennukile saata. Houstoni kodu ootas juba ammuilma oma elanikke ja nii nagu eelmisel, juhtus ka sel aastal, et Kaspar lendas tagasi enne kui mina. Enne veel veetsime mõnusa perepäeva Tartus, kus külastasime kõik lõpuks esmakordselt ERM-i ja ka Tagurpidi maja. 

Teel ERM-i - vanavanemad ja lapselapsed:

Muuseumis leidus üks tareke, mille ukse ees kohe pidi pilti tegema, sest sellist vaatepilti just sageli ei kohta:

Olin ise ERM-st väga vaimustuses. Me oleme Kaspariga tegelikult üsna suured muuseumite külastajad ja ootasime suure põnevusega ERM-i minekut. Vaadata on seal rohkem kui küll ja ühe päevaga ei jõuagi kõigele maksimaalselt keskenduda. Kes pole sinna veel jõudnud, siis soovitan soojalt varuda üks mõnus päev, et külastada ERM-i – tõelist Eesti pärli.

Tegime ERM-is perepilti:

Kuna ERM-i vahetus läheduses asub ka Tagurpidi maja, siis loomulikult kiikasime ka sinna:

Üks asi on see, et maja ise on tagurpidi, korraliku vimka viskab sisse majas olevad kaldus põrandad. Ruumis sees olles on tunne nagu oleksid kõikuvas laevas ja parim lahendus oleks sellelt kiiremas korras põgeneda. Lastel oli nalja nabani, aga minul läks süda ikka päris pahaks. Õnneks majast väljudes on kohe kõik jälle korras ja enesetunne hea.

Tartu kesklinnas asub ka minu üks lemmikutest kohvikutest- Reval Café, kuhu suundusime lõunatama. Toidud on maitsvad, lapsed saavad mängunurgas möllata ja toolid mugavad- mida sa ikka veel ühelt kohvikult ihkad?

Õhtul sõitsime kogu perega veel Tallinnasse, et ööseks Helini juurde jääda, sest Kaspari lennuk väljus väga varajasel hommikutunnil. Üsna kiirelt saigi Kaspari 5 nädalat Eestis läbi.

Mina jäin veel terveks nädalaks Tallinnasse, et veeta Marise ja Hugoga mõnusalt aega. Käisime trammiga vanalinnas kohvikus ja vaateplatvormidel uudistamas, nagu tõelised turistid:

Tegime mõnusa õhtu külla sõitnud Piretiga:

Valmistasime juba neljandat suve järjest traditsiooniks saanud kitsejuustusalatit Triinu juures:
 

Tarkusepäeva tähistasime koos Kristi, Marise ja Hugoga korraliku rabamatkaga Viru rabas. Täiesti imeline koht! Kuid siiski soovitan sinna minna pigem varajasel hommikul mitte pealelõunasel ajal, kus rahvast on nii palju, et liiklus rabalaudadel võib lausa võimatuks osutuda. Meie valisime varajasema hommikutunni ja nautisime oma matka väga. Hugo korjas kokku kõik seened, mida teelt leidis ning poole tee peal tegime korraliku pikniku.

 
Hugo tahtis ka hirmsasti seljakotti kanda. Pidas tubli 20 meetrit vastu:

Hugo tegi pilti:

Matkasellid:

Muideks ma pole kunagi sügist sallinud. Minu meelest on see üks kohutav aastaaeg, kus loodus su silme all ära sureb ja ilmad lähevad järjest märjemaks ja külmemaks. Sellel aastal aga mul sellist tunnet ei ole. Las see vihm siis sajab ja värvunud lehed on ju ilusad. Hubased õhtud aurava teetassiga tunduvad ka päris mõnusad kui vihm krabistab akna taga. Miks ka mitte, naudime seda, mis meil on.

Mõnusat septembri algust!

Maile

Kakerdaja

Eile hommikul oli 4:30 äratuskell ja tegutseda tuli kiirelt. Kõik oli välja arvestatud ja niisama uimerdamiseks vaba ruumi ei jätkunud. Kaspar oli õhtul termose ja seljakoti köögikapile valmis pannud. Tema ülesanne oli kuum kohv kaasa keeta ja seljakott pakkida. Minu ülesanne oli end riidesse ja autosse saada 15-minutiga. Kauaaegne lugeja juba teab, et ma pole hommikuinimene ja enese valmispanek on enam-vähem maksimum, mis ma üldse suudan varajasel hommikutunnil endast välja pigistada. Sellisteks ekstreemsusteks, nagu eilne hommik, pean alati põhjalikumalt valmistuma. Laotasin riided juba õhtul toolile valmis ja mõtlesin oma hommikused liigutused läbi, et kõik sujuks. Viimasel hetkel suutsin veel lisakäigugi sisse lükata ja pistsin paar banaani ka seljakotti.

Hiirvaiksest majast välja astudes oli õues veelgi vaiksem. Koer magas kuudis ja venitas end väga uimaselt ja pikaldaselt meie poole. Ta ei saanud üldse aru, kuhu me pilkases pimeduses end sätime. Käivitasime auto ja asusime teele. Umbes poole tunni möödudes olime kohal. Olime plaaninud päikesetõusu minna Kakerdaja rabasse vaatama. Kõik oli välja arvestatud, et päike tõuseb meie poolel matkal keset raba. Tõmbasime joped selga ja asusime teele, sest termomeeter näitas kõigest 12 kraadi. Mets oli hiirvaikne ja väljas alles pime. Üks ainuke õnnetu silt raja alguses näitas: LOODUSRADA ja sinna me suundusimegi. Iga puu naksumist ja kriuksumist oli kuulda, mets oli nii rahulik ja natuke isegi jube.

Olime umbes 15 minutit kõndinud kui mulle tundus, et midagi nagu pole õige. Kui kaua peab keset metsa kõndima, et rabani jõuda? Käisime seal viimati 2-3 aastat tagasi ja nagu ei mäletanud ka enam päris täpselt. Kaspar arvas, et kõnnime ikka edasi ja küllap varsti rabani jõuame. Ta pakkus välja, et võib aja viitmiseks ühe õudusjutu rääkida – pimedas metsas. Olgu öeldud, et mul on väga tundlik närvikava, aga õudusjuttu tahtsin ka ikka kuulda. Kaspar rääkis oma jutu ära, mis oli päris jube, aga rabani me ikka veel polnud jõudnud. Hoopis jõudsime ühe järveni ja väljas hakkas juba järjest valgemaks minema. Olime umbes pool tundi kõndinud ja mul oli kindel veendumus, et oleme eksinud. Ebareaalne, et rabasse jõudmiseks peaks eelnevalt pool tundi matkama. Kõndsime aga edasi ja lõpuks ometi tervitas meid esimene loodusraja kaart ja oh seda üllatust! Me olime rabast täpselt pool tundi kaugemale kõndinud ja omadega totaalselt keset metsa! Andsime aga jalgadele korralikult valu ja jõudsime tiiruga auto juurde tagasi, kus aga puudusid igasugused juhised, kuidas rabasse pääseda. Püüdsime oma mõistuseraasukesed siiski ühiselt töösse rakendada ja asusime mööda tõkkepuu tagant paistvat rada minema. Umbes nelja minuti möödudes tuili nähtavale ka kaart, mis kinnitas, et kohe jõuame rabasse ja ennäe imet - jõudsimegi rabasse! Ja just sellel momendil tõusis päike. Tardusime mõlemad. Jäädvustasime mõned pildid, istusime laudteele maha, kallasime kohvi välja ja kuulasime vaikust. Täiesti imeline hommik ja igati väärt ülivarajast ärkamist.

Maile

Augustisündmused

Augusti keskpaigaks olime taaskord Tartusse jõudnud, sest pooled sõbrad olid alles üle kaemata. Ma olen alati mõelnud, et meil ei ole palju sõpru, aga võõrsil elades ja suvel Eestisse tulles hakkab mu arvamus selles osas teist suunda võtma. Kõiki tahaks näha ja igale poole jõuda ja ajaga tuleb samal ajal võidu joosta...

Käisime vanadel headel sõpradel, Johardidel, külas:

Meie Klubi naiste ja meestega väljas istumas, nagu ikka. Tults ja Maxime poseerivad juba nagu profid:

Tults, Jana ja mina- taaskord poseeringul:

Käisime Mareti uut koolimaja vaatamas, TARTUFF-il ja ühtlasi õnnistasime Jana uue rõdumööbli sisse. Tartus juba tegemisi jagub!

Augusti poolitab ära meie vanaema sünnipäev. Kokku tuli sel aastal juba 87 aastat!

 

Vanaema on veidi närvis, et praad nii väike on :)

Möödunud nädalavahetuseks oli kokku lepitud puhkus koos Kaspari õe ja tema mehega. Sõitsime juba eelmisel nädalal Tallinna ja viisime laupäeva hommikul nende lapsed maale ning suurte inimeste puhkus võis alata. 

Veel enne kui lapsed maale viisime, sai nendega natuke aega koos veeta. Onu Kaspar oma kohuseid täitmas:

 Meie pere kõige väiksem võrukael:

Grete tutvustab onu Kasparile lima:

Igal ühel oma pult:

Hugo tuli samuti Helini lastega mängima. Lima koosolek:

 Ühine hommikusöök Kaspari õe perega:

Minul oli kindel soov ja tahtmine korralikult turistitada ja ega ma oma jonni selles osas ei jätnud. Nii võtsimegi suuna vanalinna poole. Einestasime Raekoja platsil, käisime kinos ja karti sõitmas. 

 Ikka sealiha ja mulgikapsad:

Ralliässad: Helin, Tomek ja mina

Täpselt selline tunne oli nagu 12 aastat tagasi meie esimesel ühisel suvel kui koos Helini ja Tomekiga neljakesti sisuliselt neid samu asju koos tegime (nii meie Kaspariga kui ka Helin ja Tomek hakkasid koos olema aastal 2006). Kuna nad on meist paar aastat vanemad (oleme Kaspariga mõlemad perekonnas nooremad lapsed), siis nemad kolisid koheselt Tallinna elama aga meie käisime veel Kesk-Eestis keskkoolis. Nii sõitsime võimalusel ikka neile linna külla, et kinno või välja minna, aga kuna rahaga keskkooliõpilastel just priisata pole, siis seda kuigi tihti teha ei saanud. Edaspidi kolisime meie Tartusse ja Helini ja Tomeki perre sündisid lapsed, mis limiteeris samuti meie väljaskäike sellisel kujul nagu nad olid päris esimesel aastal olnud. Nüüd siis nautisime koos vabadust ja pisikest puhkust.

Maile ja Kaspar

Helin ja Tomek

Õhtul käisime peenes restoranis ja kaks viielist ootavad siin nüüd oma uhkeid sööke:

Peale õhtusööki tundus kõige õigem minna vanalinna jalutama, et toitu pisut allapoole raputada ja nautida vanalinna melu. Raekoja platsile jõudes tegi Helin meist pilti teatades, et ta teeb pildi suunaga alt-üles, et ehk ma siis näen pikem välja. Pilt sai kena, aga pikkuse asi jäägu iga vaataja enda otsustada:

Pühapäeval oli plaanis Maris kodust kaasa haarata ja minna bowlingut mängima ja seejärel laululavale Üheslaulmisele. 

Meie staap lauluväljakul:

 

Rahvast oli palju, ilm oli ilus ja meeleolu ülev. Sõime ja jäime head ja paremat, nagu sellistel üritustel ikka ja laulsime täiest kõrist laule kaasa. Tore oli näha, et paljud inimesed olid lausa koos terve perega kohale tulnud ja ka lapsed laulsid ja tantsisid usinasti kaasa terve pika õhtu. Õhtu lõppedes auto poole kõndides oli nii ülev ja isamaaline meeleolu, et see ei tahtnd kohe sisse äragi mahtuda.

Ilusat suve lõppu!

Maile