Juubel Kreekas

Igal aastal veedame Marise ja Hugoga ühe nädalvahetuse Lihulas isa ja tema pere juures, nii ka sel aastal. Isa ja Raine ootasid meid lookas lauaga ja nii me septembri keskpaigas sinna jõudsimegi. Ilm lubas väljas istuda ja nii tundus õhtusöök õues lausa ideaalse suvepikendusena. Korraga läks taevas tumedaks ja vihma hakkas kallama. Haarasime asjad kaenlasse ja jooksime tuppa. Mõne hetke pärast oli päike taas väljas ja nii ka meie. Nädalavahetus oli väga mõnus ning lahkudes olime kõik kilo võrra raskemad.

Septembri lõpuks oli plaanitud üks tõsisem suvepikendus Kreekas, Rhodose saarel. Jaanuaris käis Maris välja idee, et võiks Hugo esimese juubeli veeta reisil olles ja nii ta hakkaski asju ajama. Nii pididki Maris, ema ja Hugo reisile minema. Ühel hetkel küsis Maris minu käest, et kas mina ei saaks nii kaua Eestis olla, et saaksin ka äkki nendega reisile kaasa minna. Uurisin Kasparilt, et kuidas ta suhtub sellesse, kui olen plaanitust kuu aega kauem Eestis ja seega me ei näe üksteist väga pikalt, sest tema saab endale Eestis olemiseks vaid loetud nädalaid lubada. Ega ta eemalolekust vaimustatud polnud, küll aga reisist ja arvas, et meie pere naiste ja Hugo ühine reis oleks vahva idee. Nii saigi otsustatud, et olen sel aastal pikemalt Eestis ja osalen ka Kreeka reisil.

20.septembriks olid kohvrid pakitud ja asusime lennujaama poole teele. 

 Lennujaamas puhkuseks valmis!

Hugo oli enam kui elevuses, sest hoolimata tema staažikast reisiselli taustast, on see reis siiski esimene, mida ta ka ise teadvustab. Seljakotid oli maiustusi ja mänguasju täis ning olime valmis 4h lennusõiduks. Lennukis oli veel küllaga lapsi ning nii mõnelgi oli raskusi paigal püsimisega. Nii oligi, et keset lendu mängisid nii meie Hugo kui ka teised lapsed vahekäigus mudelautodega.

Tegemist oli minu elu esimese paketireisiga, sest siiani oleme iga oma reisi ise kokku pannud, ise transpordi jms organiseerinud. Sel korral oli aga reisifirma poolt kõik ära tehtud ja ma pean ütlema, et väikese lapsega reisides on see ikka ülimugav lahendus. Jõudsime kohale üsna hilja (peale Hugo uneaega) ja maru mugav oli bussi istuda, mis juba lennujaamas ootas, meid kohale sõidutas ja kogu lugu. 

Meie hotelli sisehoov õhtul:

Saabusime oma hotellituppa kerge pettumusega, sest tundus, et tavaline 2-kohaline tuba oli sisse pressitud narivoodiga sujuvalt 4-kohaliseks peretoaks tehtud. Olime kõik väga väsinud ja heitsime magama. Kohapeal selgus, et konditsioneeri eest peab lisaks maksma (puutusin sellise asjaga esmakordselt kokku). Ilm oli aga väga tuuline ja avasime rõdu ukse ja mõtlesime, et vaatame konditsioneeri asja homme edasi. Nagu arvata võite, siis oli see vale otsus. Öösel oli äärmiselt palav ja sääsed järasid meid korralikult. Ega muud kui välgutasime oma rahakotiraudu ja edaspidi oli toas meeldivalt jahe õhk garanteeritud.

Edaspidi liikusid emotsioonid aina ülesmäge, sest basseiniala oli võrratult suur, toitlustus imemaitsev ja hotelli asukoht lausa suurepärane. Asusime otse keskuses, kus poodidesse vaid mõned sammud ja mereäärde napp pool kilomeetrit. Meie päevad nägid ette korralikult basseini ääres olemist (Hugol ainult ja ainult basseini sees olemist). Igal lõunal käisme Marisega jooksmas ja õhtuti jalutasime ringi ja käisime Hugole mõeldud lõbustuspargis.

Vaade meie hotellitoa rõdult:

Basseiniala hommikul:

Hugo on suur veesõber ja reisi lõpuks oli ujumine täiesti selge. Lastebasseinis toimetati vaid esimesel päeval, ülejäänud reisi vältel tegutseti vaid sügavas suures basseinis:

Toitlustusega võis igati rahule jääda, eriti muidugi Hugo, kes sai 2x päevas jäätisega maiustada:

Mere äärde oli vaid napp pool kilomeetrit:

Ühel õhtul käisime Marisega rannas jalutamas ja leidsime keset randa sellise uhke telgi, kus oli kaetud laud kahele ja šampus jääpanges. Igale poole oli asetatud küünlad ja telgi juures tegutses väga pidulikult riietatud mees. Olime kindlad, et sellel õhtul sai üks õnnelik naine endale uhke sõrmuse sõrme.

Laste lõbustuspark:

Ma hõljun niisama vees samal ajal kui Hugo tegeles tõsisema ujumisega:

 Puhkus on see kui võtad keset päeva väikese veini ja naudid elu parimas seltskonnas:

Õhtuti uudistasime tänavatel:

23.septembri, Hugo sünnipäeva, olime plaaninud merereisi päevaks. Taaskord võttis buss meid hotelli eest peale ning sõidutas sadamasse, kus ootas laev. Meid sõidutati mööda Rhodose saare rannikut ning tehti keset merd kolm ujumispeatust, kus sai otse laevalt mere ujuma minna. Sellist asja tegime nii mina kui Hugo esimest korda elus. Olime mõlemad vaimustuses! Vesi oli nii selge ja soe ja 25-minutilised ujumispausid tundusid justkui üürikesed hetked. 

 Kell on 7:20 hommikul ja ootame oma ekskursioonibussi. Hugo on juba tegudeks valmis ka sellisel varajasel tunnil:

Merereis algab:

Sünnipäevalõuna, mille puhul lubati juubilarile lausa enda isiklik Coca-Cola:

Ujuma!

Järgmine ujumispeatus!

Küll oli vinge!

Ujumiste vahepeal lasti meid ka kuivale maale mõneks ajaks:

Tagasiteel hotelli:

Sünnipäeva õhtusöök hotellis:

 Ja ongi meie väikene mees viiene!

Meie giid merel tuli Hugo käest küsima kui vana ta on ja kuidas on võimalik, et ta nii julgelt meres ujub. Maris ütles, et täna on tegelikult Hugo sünnipäev ja ta sai 5-aastaseks, siis giid ei suutnud kohe seda uskudagi. Mõne aja möödudes pani giid terve laevatäie rahvast sünnipäevalaulu laulma ja Hugo võis baarist endale kingituseks jäätise valida. Olime väga üllatunud. See oli tõeliselt vahva päev ja ka päevakangelane jäi ekskursiooniga väga rahule.

7-päevane puhkus oli täiesti piisav, et akud täis laadida ja tagasi kodumaale lennata:

Tagasilend läks üsna libedalt, sest Hugo magas sellest õnneks enamuse maha. Jõudsime Tallinnasse kell 2 öösel ja meid tervitas vihm ja +6 kraadi. Õnneks elab Maris lennujaamale väga ligidal ja olime vaid loetud minutite möödudes kodus voodis.

Maile

Kohtumiseni, Tartu!

Olen terve oma täiskasvanuea elanud Tartus (kuni USA-sse kolimiseni) ning seetõttu pean Tartut justkui oma kodulinnaks. Mu sõbrad on kõik seal, endised kolleegid, kool, arstid, iluteenused. Ka nüüd, kaks aastat juba Tartust eemal elades, lähen ikka sinna täieliku kodutundega. Mul on seal alati väga palju tegemist, kokkusaamisi ja toimetamist. Ka arstidele panen endiselt ajad ikka Tartusse. Nii juhtuski sujuvalt, et pidin hambaarstile minema. Mind vaevas juba ammuilma mure kahe esihambaga, mis olid kunagisest klambrite kandmisest väga tundlikuks muutunud. Arst tegi ettepaneku kahele esihambale täiesti uued katted panna ja need ka visuaalselt suuremaks ja kenamaks teha. Mulle see plaan meeldis väga ja ütlesin, et sõidan septembri lõpus kodumaalt ära ja ehk oleks võimalik need asjad ruttu korda ajada. Arst vangutas pead, aga siiski suutis viimase kolme nädala sisse kolm kohtumist määrata. Eks see hambaarstil käik on nagu ta on, värised ja kardad iga kord, aga lõpuks mõtled, et polnudki ju midagi väga hullu?! Niisamuti ka nüüd.

Ütlesin kohe kabinetti sisenedes arstile, et mul hirmust käed juba higistavad, et tehku kohe alustuseks mitu tumestust ära. Arst muheles ja arvas, et läbi valu ei hakata nagunii midagi tegema, et ärgu ma üldse kartku. Kokkuvõtteks oligi vast kõige suurem katsumus suu lahti hoidmine, valust polnud juttugi. Teenindus oli mõnus ja rahulik ja ma ei saaks rohkem rahul ollagi oma uute hammastega. Jube suur kergendus on ikka kui saab kaelast ära mure, mis on juba mõnda aega piinanud. Tartu inimesed, suunduge Dental hambaravisse – üle ootuste mõstlik hinnakiri ja väga tasemel teenindus.

Lisaks toimus eile ka ülikoolis üritus, kuhu mind osalema kutsuti oma uurimisteemadega. Tegin selle tarbeks suure plakati ja tutvustasin tudengitele sellega seonduvat, et neid lõputööde teemade leidmisel pisutki abistada. Mulle nii meeldib alati koolis käia ja toimetada, tunnen end seal nii omas elemendis ja hästi. Üritus läks väga kenasti ja kuidagi eriliselt mõnus emotsioon oli veel terve õhtu sees.

Loomulikult kuulub iga Tartus käigu juurde ka sotsiaalne pool sõbrannadega ja ega seegi kord selle poolest kuidagi erinenud. Ühel hommikul Jana juures ärgates ootas mind köögilaual selline üllatus. Kust küll tulevad sellised sõbrad?! Tartust ❤

Selleks aastaks aga oli aeg Tartule hüvasti öelda. Kohtumiseni, mu lemmiklinn Eestis!

Maile

Vanaema

Olen teile kirjutanud meie vanaisast. Eile oli vanavanemate päev ja on paslik teenitud tähelepanu jagada ka vanaemale, kes on täiesti ainulaadne!

Veetsime lõviosa oma lapsepõlvest maal vanaema-vanaisa juures. Ükskõik, millal sa maale läksid- uks oli lahti ehk siis vanaema oli ALATI kodus. Ma ei mäleta mitte ainsamatki korda, kus teda poleks kodus olnud. Vanaisa oli jahimees ja seetõttu tuli ikka ette, et ta oli tundide viisi metsas või viivuks poes või muid asju ajamas, aga vanaema oli alati kodus. Nad olid vanaisaga nagu paarisrakend ja talu oli justkui kindlus, kus tuli oli alati pliidi all, söök oli alati olemas ja tuba soe. Mingit luksust polnud, talumaja nagi iga teinegi, kus porised kummikud võeti vaid telekatuppa sisenedes jalast ja puhvaika riputati köögiseinal oleva suure roostes naela otsa rippuma kui toimetused tehtud. Aga ometi see polnud talumaja nagu iga teine, see oli kodu.

Laupäeva hommikuti kell 10 algas Maahommik ja sellel ajal tegi vanaema alati kartulisuppi. Väike vanaema seises pliidi ees ja liigutas hiiglaslikku kulpi täiesti üüratu suurusega potis. Hoolimata sellest, et laupäeva hommikul ärkas majas neli inimest, kogunes lõunalauda alati juba rohkem rahvast. Kõik sõid alati koos hoolimata sellest, et laua ääres polnud piisavalt kohtigi. Täiskasvanud istusid laua ääres ja meie, lapsed, sinna kuhu mahtus. Alati hoolitses vanaema selle eest, et nii minu kui Marise taldrikus oleksid kartulid kooritud ja kõik valmis. Peaasi, et lapsed saaksid. Ise võttis ta viimasena ja sõi sageli üldse püsti pliidi najal, et teised laua äärde saaksid istuda.

Magustoit polnud lapsepõlves mingi tavapärane asi. Kausid polnud komme täis ja puuviljadest võisid und näha, kuid vanaema käest sai eranditult alati kommi- ole vaid mees ja küsi. Pood asub 4km kaugusel, aga temal on alati midagi magusat. Ma imestan tänaseni, kuidas see võimalik on.

Kui vanaisa oli see, kes jagas käsud kätte, mis töid on vaja teha, siis vanaema vastupidiselt vaatas alati kuidas saaks lapsi (mind ja Marist) aidata. Ta proovis alati nii, et me peaksime vähem tegema ja olgugi, et vanaisa ilmselgelt sellest aru sai, siis ta ei öelnud kunagi midagi. Põhiline, et me olime töö juures ja tegime mingi osa sellest ära nagu ette nähtud.

Kui tallist oli kosta suuremat sorti kisa, siis oli teada, et vanaema lüpsab ja nuhtleb samal ajal oma lehma, kes tõenäoliselt sabaga vehib või hoiab oma jalgu kuidagi valesti. See kisa tähendas minu ja Marise jaoks vaid üht – tuleb oma kassid üles otsida (meil oli kummalgi oma valge kass) ja need ruttu talli vedada ja neile suure anumaga sooja piima ette valada. Kassid olid paksud nagu rullid ja elasid sulaselge kohvikoore peal.

Kui vanaisa oli karmi sõnaga mees, kelle üksainus sõna oli nii suureks seaduseks, et kellelgi ei tulnud mõttessegi midagi kauplema hakata, siis vanaemaga sai seevastu alati läbirääkimisi pidada. Mäletan üht suuremat sorti läbirääkimist, kus meil Marisega oli tulnud järjekorde suurepärane idee, et meil on tingimata vaja suurte nugadega metsast toodud “sitaseeni” hakkida. Meie läbirääkimised olid edulised ja vanaema vedas suure vana pingi otse köögiakna alla ja andis meile kaks suurt nuga, millega me siis hekseldasime neid seeni nii, et sodi lendas kahte lehte. Täna mõtlen kerge õudusega sellele, aga iialgi ühtegi õnnetust ei juhtunud.

Vanaema on kõige suurema südamega inimene, keda tean. Tema ja vanaisa 50-aastane abielu ja kodusoojus on mulle suureks eeskujuks ja need on ikka väga suured kingad, kuhu astuda. Unistame Marisega ikka aeg-ajalt, et kui saaks kasvõi ühe päevagi minna ajas tagasi ja astuda maal taluuksest sisse nii, et laua taga istub vanaisa ja pliidi ääres toimetab vanaema- täpselt nagu vanasti. Oleme ikka väga õnnelikud inimesed õega, et meil on olnud selline vanaisa ja on veel suureks õnneks tänaselgi päeval – vanaema.

Eile oli vanavanemate päev ja veetsime selle ja tegelikult terve nädalavahetuse kvaliteetselt oma vanaemaga.

Hugo tegi naistele laupäeval pannkooke:

 Laupäeval oli selline suur suvi korraga väljas nagu kalendris oleks vale kuupäev ees!

Naistejutud kuuri ääres pingil:

 Pühapäevane pidupäev:

Maile