Kolisime kaheks nädalaks Bostonisse

Kasparil on kaks klienti Bostonis ja kuna sellega seoses oli kaks järjestikkust tööreisi tulemas, siis ta tegi mulle ettepaneku, et võiksin temaga ühineda. Miks ka mitte? Ma pole kunagi varem Bostonis käinud. 

Hakkame aga minema!

Punane nool näitab teekonda Houstonist Bostonisse, milleks kulub umbes 4 lennutundi:

21.03.

Reisipäev, kus pakin peaaegu terve päeva kohvreid. Kuna on pikaks perioodiks minek, siis tuleb pakkida ka suur kohver. On teada, et Bostonis on korralik talv alles ja seega on vaja saapad ja joped ja muu korralik soojavarustus kaasa võtta. Kus see Boston siis õigupoolest asub?

Boston on Ameerika suurlinn, mis asub riigi idarannikul täiesti põhjas Massachusettsi osariigis, Kanada piirile võrdlemisi lähedal. 2017 aasta seisuga elab Bostoni linnas sees üle 685 000 elaniku ja Bostoni linnakus (koos eeslinnadega) kokku üle 4,6 miljoni elaniku. Tegemist on USA rahvaarvult kuuenda linnaga. Võrdluseks, Houstoni linnas sees elab üle 2,3 miljoni elaniku ja Houstoni linnastus/piirkonnas üle 6,3 miljoni elaniku (USA rahvaarvult neljas linn).  Eesti riigis elab kokku pisut üle 1,3 miljoni elaniku.

Boston on Massachusettsi osariigi pealinn ning tegemist on Ameerika ühe vanima linnaga. Boston on hästi huvitav selle poolest, et asub piirkonnas, mida nimetatakse ka New England (Uus Inglismaa), sest esimesed elanikud ja Bostoni linna asutajad saabusid siia Inglismaalt ja seetõttu on ka kohanimed ja tänavad siin sarnased (ja paljud ka samad) nagu Inglismaal. Näiteks meie praegune hotell asub Chelsea linnakeseks (Bostoni eeslinn). Bostoni eeslinnades asuvad ka maailmakuulsad Harvardi ülikool ning ka MIT (Massachusetts Institute of Technology) ülikool (see sama, mille The Big Bang Theory Howard Wolowitz lõpetas).

22.03

Saabusime hotelli päris öösel ja magama saimegi alles ühe paiku. Vaade hotellitoa aknast:

Kaspari äratuskell helises 2:20am. Tal on siin väga ränk graafik, mis tähendab sõna otseses mõttes öiseid ärkamisi. Tema muidugi ei kurda millegi üle ja tegi vapralt oma tööpäeva ära.

Meie Bostoni koduke:

 Meil on siin väga suur elamine, kus on olemas lausa elutuba-köök:

Köök on varustatud ka kõige vajalikuga, et soovi korral kokata:

Ning muidugi on olemas ka vannituba ja magamistuba:

Mina elasin reedel oma hotellielu. Käisin hommikul söömas ja seejärel kolisin arvutiga alla hotelli fuajeesse tööd tegema. Ega mul ju vahel pole, kus ma tööd teen. Naersingi Kasparile, et mul on sisuliselt arvuti igal pool kaasas, nagu mobiilne kontor. Igal pool saab tööd teha. 

Õhtul käisime kohvikus ja toidupoes vett varumas ning läbi see päev saigi. Paigutasin vee külmikusse ja silm kohe puhkas. Kahju, et kodus ei seisa külmik selliselt korras.

 Kohvikus on ikka head korralikud Texase-suuruses portsud, nälga ei jää:

23.03

Nautisime pikka laupäevast hommikusööki ja lubasin endale korraliku piraka vahvli puuviljade ja siirupiga - mu lemmik! Vahvleid saab muidugi igal hommikul hotellist, aga nädala sees siiski piirdun munapudruga. Ees oli ootamas korralik roadtrip, sest ilm oli väga selge ja külm ning ideaalne autosõiduks. Kaspari töökoha poolt on tööreisidel alati auto renditud ja seetõttu ei ole transpordiga mingit muret. Niisiis panime autole hääled sisse ja asusime teele. Siin põhja pool on osariigid tunduvalt väiksemad, kui meil all lõunas ja seetõttu õnnestus lausa kolme osariiki – Massachusetts, New Hampshire ja Maine, läbida (kaardil märgitud punasega):

Sõitsime mööda väiksemaid teid, et rohkem loodust ja elu näha ja seda me ka nägime. Siin on väga palju mände ja eramajad erinevad väga palju sellest, mida oleme harjunud Texases nägema. Tee peale jäi hästi palju väiksemaid külakesi ja asulaid. 

Uus osariik- Maine:

Oi, milline külm ja lõikav tuul seal rannas oli!

Meie auto kaheks nädalaks:

Selleks talveks lumi ka nähtud!

Metsa all ja teepervedes oli näha üsna palju rämpsu ning ka asulad jätsid üsna räsitud mulje. Väga huvitav on seda teistsugust pilti näha. Tunnen, et olen ära hellitatud selle ümbrusega, kus me Houstonis elame. Tegemist on rikka äripiirkonnaga, kus eramajad maksavad üle miljoni. Tänavad on puhtad ja teepervi kaunistavad hooldatud lillepeenrad. Päevasel ajal liikudes on avalikes kohtades näha väga palju aednikke, kes kõike seda ilu hooldavad. Selge on see, et igal pool olukord päris selline pole, ka Houstonis on palju piirkondi, kuhu ka päevasel ajal ei tahaks väga minna. Kui aga elad päevast-päeva väga ilusas keskkonnas, siis kipud võib-olla natuke unustama, et see pole tegelikult see tavapärane keskkond, mis enamikes kohtades on. Seda enam on väga huvitav avastada siin põhja pool uudset ümbrust.

24.03

Pühapäev oli pühendatud puhtalt Bostonile, kus turistitasime ikka korralikult. Parkisime auto parkimismajja ja asusime teele. Olin eelnevalt pisut kodutööd teinud ja välja uurinud, et Bostonis on väga kuulus rada, mida mööda turistid saavad enam-vähem kõik vajaliku ja huvitava nähtud. Selle raja nimi on Freedom Trail (Vabaduse Rada), ning raja puhul on väga huvitav see, et tegemist on punastest tellistest sillutatud rajaga, mis kulgeb läbi südalinna, üle autoradade- sisuliselt kõikjale. Rada loodi 1951.aastal selleks, et turistid saaksid kõige olulisemad vaatamisväärsused Bostonis 4km jalutuskäiguga ilma ära eksimata ilusti näha ja külastada. Umbes 40 000 turisti jalutab igal aastal sellel rajal.

Muudkui vaata aga punastest tellistest rada ja kõnni mööda seda, enam lihtsamaks ei saakski ühe turisti elu teha.

Kaardil on kenasti näha, kuidas Freedon Trail läbi Bostoni kulgeb:

Siit, Massachusetts State House (sisuliselt Massachusettsi osariigi valituse hoone) saab Freedom Trail alguse:

Selliselt see rada kulgema hakkab:

Väike kõrvalepõige rajast, et turistipilte teha. Kaspar arvas, et kui oleme vanurid, siis on hea neid turistipilte vaadata, et kui olime noored ja ilusad ning rändasime mööda maailma ringi:

Bostoni tänav:

Täiesti suvalisel hetkel jalutasid meile keset Bostoni suurlinna vastu kaks kalkunipreilit. See oli nii kummaline vaatepilt :D

Päästev kohvipaus:

Turist

Bostoni kesklinnas oli meeletult palju turiste ja nagu arvata võite, siis loomulikult polnud me ainukesed, kes mööda seda kuulsat rada kõndisid ja Bostonit uudistasid. Ilm oli natuke pehmem, kui eelmisel päeval, aga siiski tuul oli jäine. Seda enam oli minu imestus suur, et väikesed lapsed silkasid paljaste peadega ringi samal ajal, kui mina olin talvejope ja mütsiga. Aga noh, me kõik teame minu tervist ja parem karta, kui kahetseda.

Freedom Trail oli väga osavalt tehtud, sest täpselt sellel ajal, kui kõht hakkas endast märku andma, jõudsime toiduväljakule/toidutänavale. Bingo! Boston on kuulus oma mereandide poolest, sest asub ookeani ääres ja siit püütakse palju krevette, lobstereid ja muid mereelukaid. No midagi täpselt minu maitsele! Teadsin kohe, et tahan mingeid mereelukaid proovida, sest kus siis veel, kui mitte siin, Bostonis? Tellisin endale kolmest “kalalisest” koosneva taldriku, mida pidin umbes 10minutit ootama, sest ilmselgelt valmistatakse see värskest toorainest ja see võtab aega. Ma ei tea, kas asi on selles, et Boston asub Kanadale nii lähedal või mis (teatavasti on kanadalased maailma kõige viisakad inimesed), aga selle 10 minuti jooksul jõuti vähemalt 3x minu ees vabandada, et ma nii kaua pean ootama. Uskuge mind, ma olen kauemgi oodanud, pole probleemi! Oh ja kus see toit oli alles ootamist väärt! Püha taevas! Siin jääb tõesõna hüüumärkidest puudu lausa. Toit koosnes siis hiidkrevettidest, kammkarpidest ja lobsterist (homaarist), mis olid küpsetatud mingis kastmes ja röstitud saiapuruga kaetud. Toit nägi välja nagu mingi plönn, aga kus maitses alles hästi. Täiesti taevalik! Sain sellise toiduelamuse ja valguülekülluse, et ei tahtnud järgmisel päeval ka enam mingit valgurikast toitu saada.

 Mu toit nägi välja nagu mingi plönn, aga kus alles maitses hästi!

25.03

Esmaspäeval, kui ärkasin, oli Kaspar juba ammu tööle läinud ja mina elasin oma hotelli-elu. Läksin alla hommikusöögile ja seejärel asusin tööle. Hotelli fuajees on väga hea töötada, sest siin mängib vaikselt mõnus muusika, elu käib ja mina toimetan oma asjadega. Lõuna paiku otsustasin trenni ära teha, sest hotellis asub küll tilluke, aga tubli jõusaal ja saab oma asjad ära aetud igal juhul.

26.03

Homme varahommikul on ka minul varajane äratus, sest mul on tulemas 4-tunnine seminar ülikooliga, kus peab arvuti vahendusel osalema. Sedapuhku tuleb siis otselülitus Bostonist.

Bostoni kesklinn:

Külmade tervitustega Bostonist!

Maile

Tegime ameeriklastele hapukapsaid ja seapraadi

Kolm nädalat tagasi panime kapsad käima, sest naabritele sai lubatud, et teeme neile korraliku Eesti õhtusöögi. Nad olid muidugi väga üllatunud, kui kuulsid, et kapsaste tegemine niivõrd ajakulukas on. Eile õhtuks oli õhtusöök kokku lepitud ja niisiis kolisid kapsad juba päeval kell 14 ahju, et nad kell 19 valmis oleksid. Viis tundi koos ohtra mee, soola ja terve paki hakitud suitsupeekoniga ahjus podisedes omandavad nad täiesti taevaliku maitse. Me oleme Kaspariga 100% kapsaste usku ja mõtlesime, et isegi kui ameeriklastest sõpradele hapukapsas ei meeldi, siis pole hullu, meile jääbki rohkem. Naabrid on aga omajagu Saksamaal ja Švetsis reisinud ja seal hapukapsaid mekkinud, seega nad enam-vähem teadsid, mida oodata.

Lisaks marineerisin ema retsepti järgi korraliku 2kg lihakäntsaka juba keset päeva ja jätsin marineeruma. Poole viie paiku kolis ka liha ahju, kapsaste kõrvale. Et kodumaine õhtusöök oleks täiuslik, siis valmistas Kaspar juba pühapäeval ka terve potitäie kartulisalatit nii, et sellevõrra oli siis esmaspäeval tööd vähem. Kaspar tuli varem töölt koju ja nii saime vahetustega trennis ära käia, sest kapsast ja liha ei saanud ometi järelvalveta koju jätta. Korralik ettevalmistus ja nikerdamine (3 nädalat ja 5 tundi) ja valmis meie kodumaine praad saigi. 

Ootame, millal söök valmis saab:

Kell 19 olid naabrid kohal ja meil laud kaetud. Üllataval kombel oli meie ameeriklastest sõbrad nii hapukatsasest kui ka seapraest lausa vaimustuses. Põltsamaa kange sinep tunnistati siiski liiga vängeks kraamiks, aga tubli punkti said nad proovimise eest siiski.

Naabrid on meil väga toredad ja nendega saab alati palju nalja. Nagu ikka, siis neil oli ka koer kaasas, kes avastas taaskord, et peeglist vaatab vastu teine koer, kellega peab natuke arveid klaarima. Meie hoolealune Chulo viidi juba pühapäeval koju, aga ilmselgelt oli tuba veel koera lõhna täis, sest Liam nuusutas aktiivselt iga nurga üle ja andis märku, et midagi nagu ei klapi hästi.

Kui magustoidu aeg kätte jõudis, siis võtsime viimase tahvli Annekese šokolaadi lauale ja hoolimata sellest, et külalised tõid ka ise väga peened šokolaadid kaasa, siis tunnistati Anneke ja üldse Eesti šokolaad maailma parimaks - nõus!

Nüüd aga kohvreid pakkima, sest kolime järgnevaks kaheks nädalaks kodust ära!

Maile

Rodeo Houston 2019

Igal aastal toimub Houstonis hiigelsuur festival Rodeo Houston. Päris esimest korda käisime sellel üritusel aastal 2017 ja sellest kirjutasin lähemalt SIIN. See on justkui hiigaslik lõbustuspark + tänavatoidufestival + rodeo võistlused (pulli peal püsimine, hobuse peal püsimine, kaarikute võidusõit jne jne) + erinevate esinejate kontserdid + veel mustmiljon lõbustust koos. Tegemist on täiesti hiiglaslike mõõtmetega üritusega, kuhu tullakse üle terve riigi kokku. Rodeo Houston toimub igal aastal veebruaris - märtsis ja kestab kokku kolm nädalat. Miljonid- jah, lausa miljonid inimesed külastavad seda festivali igal aastal. Näiteks aastal 2017 külastas üritust 2,7 miljonit inimest.

Üritus toimub hiiglaslikul NRG staadionil (kus on pisut üle 72 000 istekoha, võrdluseks Saku Suurhall mahutab koos seisukohtadega maksimaalselt 10 000 inimest) ja selle ümbruses. Igal õhtul on NRG staadionil erinevad rodeoga seotud võistlused (pullil püsimine, vigursõidud hobustega, kaarikute võiduajamised jne) ning ka mingi kuulsa muusiku/bändi kontsert, kuhu saab eelnevalt piletid soetada. 

Hümni koht:

Siseruumides ilutulestik - miks mitte?!

Kontsert:

Võlu seisneb selles, et kui tavapäraselt on kuulsate esinejate kontserdipiletid üsna krõbedate hindadega, siis rodeo raames saab pileti päris mõistliku hinnaga kätte. Meie olimegi valinud rodeo külastamise päevaks teisipäeva õhtu, sest tahtsime minna kuulama Kings of Leoni. Fännan juba ammusest ajast tema kahte lugu (näited YouTubest):

Sex is on Fire

Use Somebody

Kontsert oli ülivõimas ja rahvas hullus totaalselt!

Kuna rodeo on ühtlasi ka hiiglaslik tänavatoidufestival, siis on sinna mõistlik minna väga tühja kõhuga. Kaks aastat tagasi, kui esimest korda üritusel käisime, sain elus esimest korda proovida küpsetatud kalkunikoiba ja sattusin sellest totaalsesse vaimustusse. Seega nüüd ootasin pikisilmi, et uuesti oma kalkun kätte saada. Nii, kui olime väravatest sisenenud, suundusime esimene toiduputkani ja sain oma kalkuni kätte, no küll oli hea!

2017

2019

Nautisime õhtut väga. Ainuke mure oli meie koerakese pärast, kes pidi 6h üksinda kodus hakkama saama. Panin ta selleks ajaks igaks juhuks vannituppa, kus on plaaditud põrand (ülejäänud korteris on vaipkate) juhuks, kui tal peaks ootamatu häda peale tulema. Koju jõudes oli Chulo nii rõõmus ja mitte ühtegi õnnetust polnud juhtunud – jess!

Mõnusat nädalavahetust!

Maile

Naistepäev

Reede õhtul saabus Kaspar Bostonist koju ning teda tervitas üle 5-päeva korralik soe õhk. 

Bostoni külm õhk:

Houstonis on ilmad järk-järgult soojemaks läinud ja reedel oli kohe päris mõnus ilm juba. Ameerikas üldiselt naistepäeva ei tähistata (see päev iseenesest on siin tegelikult olemas), aga kuna me oleme eestlased, siis õnneks oli plaanis ikka tähistada. Kaspar tegi ettepaneku peenemasse restorani minna.  Meil on kodu läheduses paar peenemat restorani, mis on aja jooksul lemmikuteks kujunenud. Ühte nendest just suundusimegi. Oleme seal erinevaid asju proovinud, aga ikka ja jälle pöördume tagasi täiesti suussulava Beef Wellingtoni juurde (teatud sorti veisepraad, mida serveeritakse koos lehttaigna ja õrna pasteedikihiga lihal). Vähe sellest, et praad on täiesti imeliselt hõrk, serveeritakse see ka väga suurel taldrikul nii, et laseme alati ülejäänud pool praadi koju kaasa pakkida ja maiustame sellega veel järgmisel päevalgi. Nii tore oli üle pika nädala koos olla ja ühe laua taga istuda ning juttu jätkus kauemaks. Hiljem jalutasime läbi pargi koju ja nautisime veel sooja kevadõhku.

 Ma pean alati oma lilli ka pildistama, sest mulle jubedalt meeldib, kuidas need siin kilesse on pakitud. Ma ei tea, kas see kile võetakse tegelikult hiljem ära või mitte, aga mina ei võta kunagi, sest nii on kimp kohe eriliselt ilus:

Küll oli tore üle pika aja kleidi väel väljas olla ilma, et külm hakkaks.

Laupäeval olid temperatuurid veelgi tõusnud, kohati lausa 27-28 kraadini, mis andis suurepärase võimaluse väga pikaks jalutuskäiguks. Päike oli küll peidus, aga soojust jagus mõnuga sellegi poolest. Haarasime teepealt kohvid ja jalutasime mõnuga eramajade piirkonnas, kus aednikud on erksavärvilised suvelilled juba kõikjale istutanud. Selliste kuumade ilmadega on hea vahepeal kaubandusse põigata ja vajalikku muretseda, sest poed on alati jaheda konditsioneeritud õhuga ja see annab hea võimaluse jahtumiseks.

Oleme mu lemmikpoes TjMaxx`is. See pood on täielik õnnistus ja nuhtlus samal ajal. Õnnistus, sest seal on kõike, mida iganes vaja (juukselakist kuni kleidi ja kingadeni ja pottide-pannideni välja), aga nuhtlus, sest asub vaid 7-minuti jalutuskäigu kaugusel kodust. Püüan sinna minna vaid siis, kui olen nimekirja lisanud midagi, mida tõesti on väga vaja, muidu sealt tühja käega naljalt tulema ei saa:

Pühapäeval saime endale terveks järgnevaks nädalaks koera, sest Merliisi pere sõitis puhkusele. Chulo oli üsna ärev ja uudistas kõik nurgatagused ära ja tundus, nagu talle tuli meie kodu isegi tuttav ette. Õhtul tegime talle pesa samasse kohta, kuhu viimati jõulude ajalgi ja kõik viitas justkui rahulikule eelootavale ööunele. Olime õhtul veel üsna korraliku jalutuskäigu temaga teinud ja nii kui ta oma pessa puges oli vaikset nohisemist vaid kuulda. Mingil hetkel öösel ehmusin üles koera haukumise peale. Ma ei saanud alguses aru, mis toimub. Mingid naabrid oli peaaegu terve öö rõdul ja nende jutt kostus päris häirivalt meie magamistuppa ja vaene Chulo pidi meid kõiki vapralt suure osa ööst kaitsma. Ilmselt oli esimesel ööl ärevus ka sees ja uni seda ärksam. Hommikuks oli koerake ikka päris läbi omadega. Tegin talle elutuppa trooni, kuhu ilma pikema jututa magama vajuti:

Ilusat nädalat!

Maile

Eesti on Euroopa Silicon Valley

Hirmsasti tahaks kedagi kiita ja kiidangi- meie kodumaad, meie kallist Eestit!

ü  Eesti on maailma esimene e-riik ja olles vaid 1,3 miljoni elanikuga riik, on see ikka väga suur asi, mille üle uhkust tunda! Eestile viidatakse maailmas, kui ühele digitaalselt kõige kõrgemalt arenenud riigile. Ja ärgem unustagem fakti, et see on saavutatud vaid viimase (peaaegu) 28 vaba ja iseseisva aasta jooksul. Eesti on justkui noor geenius oma parimais aastais.

ü  Eesti on riik, kust pärineb 4 nö ükssarvikut ehk tehnikaimet – Skype (selle vajalikkusest hakkasime alles siia kolides aru saama), TranfserWise, PlayTech ja Taxify.

ü  Eestlane saab sisuliselt kõik tehingud ja toimingud teha digitaalselt välja arvatud kolm tegevust: abiellumine, lahutamine ja kodu ostmine.

ü  Siililegi selged on kõik järgnevad luksused: tervisekindlustus; emapalk + väga pikk emapuhkus; id-kaart (mille abil saab valimistest kuni e-makseteni sisuliselt kõike teha); tasuta kõrgharidus (USA-s on paljud noored silmini sadades tuhandetes dollarites võlgu oma kõrghariduse eest); igapäevane soe koolitoit; väga väikese summa eest võimalik lasteaiaharidus +  soe toit lasteias (mis on meeletu luksus vaadates mujal maailmas ringi) jne jne jne.

Oleme siin kokku puutunud inimestega, kes teevad silmad suureks, kui kuulevad, kust me pärit oleme, sest nad teavad, kui arenenud Eesti on. On ka neid, kes ei tea, kus ja mis see Eesti on ja kui neile räägime, siis nad ei suuda uskudagi, et selline riik on üldse olemas. Eesti riik võimaldab oma inimestele väga palju selliseid hüvesid, millest muude riikide elanikud võivad vaid unistada.

Tubli oled, Eesti riik! Ikka väga tubli!

Ärgem unustagem märgata enda ümber ilusat ja head 😊

Kaunist nädalavahetust!

Maile

Puhvrid

Arutasime ükspäev sõbrannaga maailmaasju ja korraga ta ütles mulle, et naudib väga seda, et peab muretsema vaid esimese maailma probleemide pärast (first-world problems) a´la mida ma tahan õhtusöögiks süüa; mida ma tahan selga panna, et välja minna; mida ma tahan elukutsena teha. Ta tuli oma palgatöölt augustis ära, sest nii keskkond kui lõputud töötunnid ei olnud meeldivad. Ta sai töölt ära tulla, sest neil oli see majanduslikult võimalik. Nüüd soovib ta leida töökohta, kus tema nõudmised keskkonna ja töötundide osas oleksid täidetud.

Mind pani see edasi mõtlema. Kui ei pea oma tänast tööd tegema nö sunniviisiliselt (arved vajavad maksmist, autoliising tasumist, kodulaen nõuab igakuiselt oma osa) ehk siis, kui poleks neid kohustusi, mis töö asjus sunnismaiseks teevad, siis kui paljud inimesed teeksid seda tööd, mida nad täna teevad? Kui paljud inimesed elaksid seal, kus nad täna elavad? Kui paljud inimesed elaksid seda elu, mida nad täna elavad?

Kuulen enda tutvusringkonnas tihti seda, et töökoht ei meeldi, aga vahetada ei saa, sest x, y ja z vajavad tasumist. Ja loomulikult vajavad asjad tasumist, see on elu. Ent siiski, siin tuleb mängu see, millisel positsioonil keegi asub oma puhvri/tagavara seisukohast ja siinkohal ei mõtle ma sugugi vaid kogutud sääste, on ka väga palju muid faktoreid. Üks asi on rahaline puhver, kuid lisaks sellele, milline varu või tagavara on inimesel hariduse näol? Kui ollakse üsna heal ametipostil (nt kunagi tutvuste kaudu saadud amet vms põhjusel), kuid enam ei soovita seda tööd teha, tahetakse ellu midagi uut, midagi põnevamat, aga hoiab tagasi see, et CV-sse ei saa kirjutada, et haridustee on poolik, mingid tähtsad lõppastme etapid jäid läbimata, diplom on saamata juba viimased 10+ aastat. Juba on järgmine tegur, mis tõmbab korraliku piduri peale sellele, mida tegelikult teha tahetakse, et mingil ajahetkel, erinevatel põhjustel, jäi kool lõpetamata.

Sügisel kirjutas mulle tudeng, kes soovis mind oma lõputöö juhendajaks. Üsna tavapärane protsess. Tegime temaga koostööd ja ühel hetkel ta kadus ära, lausa mitmeks mitmeks kuuks oli vaikus. Seejärel ilmus ta silmapiirile tagasi. Ma ei ole juhendaja, kes ajab tudengeid taga. Kui täiskasvanud inimene soovib endale kõrgharidust saada, siis see peaks tema enda prioriteet olema, mitte juhendaja oma. Küll aga olen nõus panustama palju oma aega, et teda sellel teekonnal aidata ja suunata ning vajadusel motiveerida. Mul on olnud üks tubli tudeng, kes märtsikuus (mõned aastad tagasi) tahtis loobuda. Pool tööd oli juba valmis, aga tal sai jaks otsa. Täiesti normaalne asi, kevad ongi keeruline ja kiire aeg. Tegin talle pika ja korraliku motivatsioonikõne ja juunis kaitses üliõpilane oma töö väga edukalt ja sai asjaga ühele poole, ta ei pea enam iialgi mõtlema sellele. Teine tudeng aga kirjutas mulle ja ütles, et ta otsustas loobuda hetkel, õigemini edasi lükata paariks aastaks. Inimestel on erinevad põhjused ja muidugi on igaühel õigus ise otsustada, mida ja kuidas, aga minu peas oli sel hetkel vaid üks mõte- mul on nii kahju, et otsustasid nii! Aastate pärast tööd uuesti hakata kirjutama ei saa sugugi lihtsam olema ja selleks perioodiks tõmmatakse endale ka tööturul pidur peale, sest CV-s on senikaua see üks lünk.

Kolmas puhver on tugisüsteem. Kui tahetakse elukorralduses midagi kardinaalselt muuta, siis on seda üsna keeruks teha, kui puudub tugisüsteem kaaslase, perekonna või sõprade poolt. Seda enam, kui otsus hõlmab lausa kolimist või mingeid suuremaid muudatusi elus. Lähedaste toetus mängib väga suurt rolli ja võib, kas innustada või pidurdada. Alates abiellumisest saadik olen mõelnud enda jaoks nii, et tahan olla oma mehele see kaaslane, kes innustab, mitte ei pidurda. Oleks jube tõdeda, et 15a pärast ta leiab, et mina pidurdasin tema unistusi. Ta unistab teinekord väga suurelt ja esmapilgul tunduvad need ideed täiesti utoopilistena, sest ma ise lihtsalt kardan paljusid asju. Ma ise ei julge nii suurelt unistada (kahjuks). Küll aga võtan aega mõtlemiseks ja üldjuhul leian alati, et ta ideed on väärt katsetamist, muidu ju ei saagi teada, kas oleks võinud midagi muutuda. Nende suurte ideedega on kohe selline hirmus lugu- kas astud tuttavast, turvalisest tsoonist välja ja õnnestud või hoopis põrud. Või jätkad tuttavas olukorras, aga sel juhul ei saa nagunii midagi suurt ja uhket muutuda, sest sa pole selle jaoks midagi teinud. Ega siin polegi õiget või valet vastust, igaüks teab ja tunneb täpselt ära, mis just tema jaoks on.

Maile

Õhtusöök ühele

Käesoleval nädalal on Kaspar tööasjus Bostonis ja mina toimetan omapäi. Valisin selle nädala menüüsse toidud, mis on väga-väga kiired. Üksi olles ei viitsi ma eriti kokkamisele aega kulutada. Jagan mõningaid retsepte ka teiega, sest kui olete mingil põhjusel mõnda aega üksinda kodus ja pikalt ei viitsi vaaritada, aga siiski sööma peaks midagi peale võileiva (mis on üldjuhul ka minu esmane valik, kui olen üksi, aga püüan sellest hoiduda), siis ehk saate minu nädalast mõne idee.

Ühel õhtul kulutasin õhtusöögi tegemisele reaalselt 4 minutit. See on kõige kiirem toit, mis mu retseptivaramus on – sparglipraad

½ punti pestud ja lõigatud spargleid

4-5 seent

1 muna (+ sutsakas äädikat ja soola pošeerimiseks)

Lusikatäis riivitud parmesani juustu

Näpuotsaga soola ja pipart ning sutsakas sidrunimahla

Õli praadimiseks

Tee nii:

Aja väikeses potis vesi keema, kuhu lisa pisut soola ja suts äädikat. Samal ajal aja pann kuumaks ja viska viilutatud seened sinna praadima. Selleks ajaks, kui potis vesi keeb on seened juba mõni minut praadinud. Nüüd viska sparglid seente juurde praadima ja lisa soola, pipart ja sutsakas sidrunimahla kõigele peale. Löö muna lahti keevasse vette ja nüüd võta kellalt aega: täpselt 2 minutit keeb muna ja praevad sparglid (sega neid). Täpselt kahe minuti möödudes aseta kogu sisu pannilt taldrikule. Vala muna koos keeduveega ettevaatlikult sõelale (mis on kraanikausis). Võta supilusikaga pošeeritud muna sõelast ja aseta sparglitele. Lõika muna keskelt poleks ja lase sisul kastmena kõikjale voolata. Lisa pisut soola, pipart ja juustu ning head isu!

Üheks lõunasöögiks kutsusin naabrinaise Jessica sööma. Valmistasin meile sooja kanasalatit:

2 kanafileed

Maggie idea papüüruse kana lehed – 2tk

Tomat, kurk, riivitud porgand, jääsalat, paprika (mis iganes värske kraam teile meeldib, kõik sobib)

Kaste: 1spl oliiviõli, 1spl agaavisiirupit (sobib ka mesi), 1 spl sidrunimahla, sool, pipar – sega tassis või väikeses kausis kastmeks kokku ja puista hakitud värskele kraamile. Sega kõik hoolega läbi.

Kanafileed praadisin pannil Maggie idea papüüruse lehtede vahel kuldseks ja asetasin hiljem suurele salatipadjale, mis taldrikul ootas. Samal ajal keetsin ka kummalegi ühe keedumuna, mille samuti salatile otsa viilutasin. Imelihtne, kiire ja toitev.

Kolmapäeva õhtul tegin mingi kummalise kombo, mis maitses imeliselt:

2-3 spl suvalisi purgiube (nõruta ja pese voolava vee all sõelal)

Viska pannile praadima: 4-5 viilutatud seent, sügavkülmutatud brokkoliõisikuid, maisi. Puista üle soola, pipra, laimimahlaga. Prae kõik läbi. Viimase asjana viska hulka nõrutatud oad ja prae u 15 sek. Sega kõik läbi ja aseta kaussi ning puista üle parmesaniga. Imeline! Selleks toiduks kulus ehk 7-8 minutit kokku.

Hommikud olid tavapärased pudru-hommikud. Kasutasin ikka vana head täisterakaerahelbeid. Ühel juhul viilutasin värsked marjad pudrule peale ning panin u pool lusikatäit maapähklivõid pudru sisse (imehea!):

Teisel juhul keetsin külmutatud vaarikad ja mustikad pudrule sisse. Mõlemal juhul on väga maitsev.

Mõnusat katsetamist!

Maile

Koristamine

Kevadine suurpuhastus hakkab vaikselt õlale koputama. Paljudel inimestel tõmbub kõht sellest mõttest juba krampi – Appi, millal ma selle veel ette võtan! Terve nädalavahetus koristamiseks- mul pole sellist aega! Ma lihtsalt ei taha seda ette võtta, seda kõike on liiga palju!

Teate, mul on teile hea uudis- te ei peagi seda ette võtma. Kui mind ootaks ees 2-päevane koristusretk, siis ma ilmselt ei võtaks seda mitte iialgi ette, juba mõte sellest tundub jube. Mulle meeldib puhtus ja kord, aga mulle ei meeldi koristada.

Kuidas siis saab kõik korda ilma suurpuhastuseta?

Jagan ideid ja nippe, mida igapäevases elus ise kasutan. Minu jaoks on palju lihtsam koristada iga päev natuke + korra nädalas pisut rohkem kui natuke, kui, et koristada korra kahe nädala tagant hullunud pilguga mööda elamist, kus poleks enam segadusel otsa ega äärt. Meie igapäevane koristusrutiin näeb välja järgmine:

Igal hommikul peale hommikusööki koristan ma köögi- nõud rändavad kõik masinasse, kraanikauss saab harja ja nõudepesuvahendiga kerge nühkimise (et kõik toidujäägid kraanikausist eemaldada ja, et kraanikauss oleks ilus ja säravpuhas) ning kogu köögi tööpind saab kiire antibakteriaalse lapiga puhastuse ja kuivatuse. Kõik üleliigne rändab samuti tööpinnalt külmikusse ja kappidesse. Selleks kulub kokku maksimaalselt 10 minutit.

Seejärel sätin padjad diivanil paika, panen teleka kinni ja elutuba ongi korras – 30 sekundit.

Liigun vannituppa ja korrastan end ja vannitoa tööpinna ning kraanikausi ning panen vajadusel masinatäie pesu pesema. – 15 minutit

Viimasena liigun magamistuppa, klopin padajad üles, korrastan voodi ja eemaldan öökappidelt liigse (nt veeklaas või taskurätik) - 5min.

Hommikuste toimetuste peale tavapäraselt ma üle 30 minuti ei kuluta, aga see, kui palju selle ajaga tehtud saab on meeletu! Mulle meeldib alustada tööpäeva nii, et kodu on korras. Tunnen siis, et ka mu mõte ja vaim on korras ja saan keskenduda muule, kui nõudekuhjale kraanikausis või segamini voodile. Jube hea on tööpäevaga algust teha nii, et oled juba olnud produktiivne ja midagi kasulikku ära teinud.

Igal õhtul hoolitseb Kaspar selle eest, et nõud saaksid masinasse, masin tööle ja köögi tööpind puhtaks. Selline tööjaotus on kuidagi hästi loomulikult kujunenud ja ei võta üldse palju aega ega vaeva, aga on tohutu mõjuga. Kodu püsib igapäevaselt korras, nüüd on vaja veel korra nädalas tolmu võtta, põrandaid  ja muid pindu pesta (jooksvalt pesen ka külmkappi, mikroahju jms, mis vajavad pesemist, ma ei jäta midagi nö ekstra suurpuhastuse jaoks), mis ei võta väga kaua aega (kahepeale kokku kulub 1x nädalas suuremale koristusele maksimaalselt 1,5h). Igal asjal on oma koht ja seega koristamise aega ei võta see, et asjad tuleb oma kohale asetada, vaid koristuse aeg kulubki puhtalt pindade pesemisele-puhastamisele.

Igapäevast rutiini (vastavalt enda ajalistele võimalustele) soovitan julgelt kõigile, sest sellel on tohutult suur mõju igapäevaelule. Loomulikult peab igaüks kohandama oma rutiini vastavalt enda elutempole, käimistele- tegemistele, aga idee on selles, et kui teha natuke igas päevas, siis ei olegi mingit võimalust, et suur segadus, mille likvideerimine võtab 2-päeva aega, üldse tekkida saab.

Loomulikult saan aru, et väikeste lastega on korra hoidmine lausa omaette teema ja selles valdkonnas ma liigselt sõna võtma ei hakkagi, aga seda enam usun, et igapäevarutiin aitab täielikku kaost vältida.

Nagu väga paljudes valdkondades elus - määrav on see, mida teed igapäevaselt, mitte see, mida teed vaid mõnikord. 

Selleks, et liigset segadust ei saaks tekkida, on mõistlik ka asjade hulgal oma kodus silm peal hoida. Mulle näiteks ei meeldi lahtised riiulid. Nendele rändab alati liiga palju esemeid ja juba on tunne, et kõike on palju ja üldmulje sassis. Küll aga meeldib ka mulle üht-teist lihtsalt ilu pärast välja panna. Seetõttu oleme lahendanud selle riiuliga elutoas- igal riiulil on koht vaid ühe eseme jaoks ja mitte rohkem. 

Minu soovitus ongi hoida dekoratiivesemete kogus kontrolli all. Vajalike tarbeasjade paigutamiseks on parim lahendus kinnised sahtlid, kapid, korvid, karbid. Mida vähem visuaalset koormatust, seda puhtam on üldmulje ja seda lihtsam on koristada. Kui on lihtne koristada, siis tehakse seda üldjuhul ka meelsamini ja sagedamini. Ei oma mingit tähtsust kui moodne on diivan või kui kallid ja kvaliteetsed on ilupadjad diivanil, kui kodu on segamini ja lihtsalt koristamata. Vana hea lihtlabane koristamine on kõige alus ja kes meist ei tahaks, et kodu oleks iga päev korras. Taaskord- siin tuleb appi igapäevane rutiin. Me elame oma kodus ja tunneme end seal hästi, seega on loomulik, et asjad lähevad segamini. Küll aga võiks sama loomulik olla igapäevarutiin, mis aitab seda segadust likvideerida, ega tekita mingit liigset stressi.

Head koristamist!

Maile