Jana Houstonis

20.04 õhtul sõitsime lennujaama Janale vastu. Terve päeva oli ärev olla. Kaspar jälgis arvuti vahendusel tema lendu ja selgus, et lend hilineb umbes tunnike, millest polnud meie jaoks midagi hullu, hakkasime lihtsalt hiljem lennujaama suunas liikuma, aga vaene Jana pidi lisaks 13h lennule veel tunnike seal olema. Pikk lend on väga karm. Esimesed 7-8h lähevad nii enam-vähem filme vaadates, süües ja tukkudes. Peale seda on aga puhas piin, mis seal salata. Kuna Jana pikim lennureis siiamaani oli kestnud vaid 4h, siis olin teda eelnevalt varustanud infoga, kuidas end pikal reisil võimalikult mugavalt tunda (reisipadi, mugavad ja soojad dressed ja tossud jalga ja muu hädavajalik, mida pikal lennul tasub silmas pidada). Lõpuks siis saabuski see kauaoodatud hetk, kui Jana tuli läbi klaasukse ja mina talle vastu tormasin:

Seejärel lõime oma uhkele automürakale hääled sisse ja hakkasime kodupoole kimama läbi pimeda Houstoni. Jana oli rõõmus ja rõõsa vaatamata ajavahele ja väga pikale lennureisile. Nagu juba kombeks saanud, siis haarasime koduteel eht-ameerikaliku Caesars´ pitsa.

Märtsi lõpus tähistas Jana oma 30. juubelit ja selle puhul ootasid teda terve Meie Klubi poolt mõned kingitused:

Esimesel hommikul Ameerikas pakkusime kallile külalisele väga kodumaiseid pannkooke (et üleminek poleks nii järsk), mille meister on meie peres Kaspar.

Ega siin midagi häbeneda ei ole, laon kõik padjanäod ritta. Ma lihtsalt ei suuda oma elevust enda sisse ära mahutada:

Iga natukese aja möödudes pidin Janat katsuma, kas ta on ikka päriselt siin:

Esimesel päeval asusime muidugi kohe usinalt päevitama ja seejärel võtsime ette korraliku jalutuskäigu meie koduümbruses, et Janale kõike tutvustada ja näidata.

Ja loomulikult oli esimeseks lõunaks ikka rahvusroog - burger!

Selline tunne oli, nagu ajavahe ja reisiväsimus ei räsinud teda sugugi ning see andis võimaluse kohe esimesest päevast alates igasuguseid asju ette võtta. 

Päeva lõpetuseks kulus üks saunaõhtu mullivannis Houstoni moodi ära:

Teisel päeval tähistasime Jana juubelit ja selleks puhuks olin välja valinud ühe meie lemmikrestorani, kus pakutakse maailma parimat Beef Wellingtoni (teatud tüüpi veisepraad).

Sünnipäevalaps:

Jana sõitis esimest korda elus nii suure truck´iga ja tahtis tingimata auto juures pilti saada:

Daamid suunduvad kiirel sammul restorani- margaritad ootavad!

Meie Klubi tüdrukutest on nüüd 3/4 uhkes kolmekümneste klubis ja kohe tuleb ka viimane järgi :)

Esmaspäeval läks Kaspar tööle ja meil hakkas kibekiire puhkamine pihta. Esimese asjana suundusime kurikuulsasse hiinlaste pediküüri. Kõik meie külalised, keda olen sinna viinud, on teenust taevani kiitnud ja ega Janagi selle poolest alla ei jäänud.

Loomulikult tegime ka esimesed tutvumised kaubandusega ja sellest hetkest alates oli koduseks ajaviiteks igapäevane siltide lõikamine uutelt esemetelt:

Väisasime ka meie jõusaali, millest kallis külaline suurde vaimustusse sattus:

Vahepeal püüdsin korralik võõrustaja olla ja tegin meile mõned eined ikka kodus ka, aga kui aus olla, siis lõviosa toidukordi sõime siiski erinevates kohvikutes.

Ühel õhtul kimasime autoga linnapeal, et suurlinnatulesid imetleda. Siiani ongi nii olnud, et kõik külalised, kes meil on käinud on teadlikud, et Houston on suur linn, aga kohapeal on imestus ikka väga suur, kui nähakse seda suurust oma silmaga.

Palmide ümber on keritud väikesed tulekesed, mis annavad pimeduses väga uhke efekti:

Samuti külastasime Kaspari kontorit:

Ühel päeval rääkis Jana mulle, et ta käis peenes sushi restoranis, kus toidud liuglesid lintidel ja võta vaid, mida süda ihkab. Ma sattusin vaimustusse ja ütlesin, et meil siin kodu läheduses on just selline restoran olemas, hakkame aga minema!

Kolmapäeval tuli Kaspar koju lõunale ja tegi meiega aias ka ühe lebominuti:

Kolmapäeva õhtuks oli planeeritud grillimine aias, sest meil on maru hea retsept ja grillimine on ikka selline eestlaste meelepärane suvine tegevus. Janale idee meeldis ja nii me terveks õhtuks aeda kolisimegi. Mingil hetkel hakkas aga jubedalt müristama ja me lausa võpatasime oma toolidel - Eestis juba sellist asja ei kuule ega näe.

Kuna reede oli Kasparil vabaks võetud, siis oli paslik minna neljapäeva õhtul Mehhiko urkasse tähtsat sündmust tähistama: 

Meel on juba päris rõõmus:

Reedel ootas ees tõsine tööpäev outlettides. Jana oli elus päris esimest korda outleti poodides ja mina tutvustasin talle rõõmuga, kuidas seal süsteemid töötavad.

Juba traditsiooniks saanud lõunapaus outlettides - Philly cheesestake

Tundub, et väsinud turist jäi päevasaagiga kenasti rahule:

Poodidest ära sõites  jäime mõneks ajaks ummikusse kinni, sest tegemist oli tipptunniga reede õhtul. Meie seltskonda see aga ei morjendanud. Koju jõudes oli kerge värskendus ja autole uuesti hääled sisse!

Õhtu veetsime koos naabritega golfi mängides. Hiljem suundusime veel kõik koos restorani ja nalja sai ikka rohkem kui nabani. Väga-väga meeleolukas õhtu oli.

Mina, naabrinaine Jessica ja Jana:

Seekord läks mul mäng ikka tunduvalt paremini, kui eelmisel korral. Olin naabrimehega ühes võistkonnas ja hea oli tunda, et ma meile ikka mõningad punktid ka tõin :)

Laupäeval oli taaskord varajane äratus. Ega me oma külalisel pikalt magada ei lubanud, sest ees ootas tõsine roadtrip San Antoniosse - ühte Texase linna, mis on lausa omaette vaatamisväärsus ja kuhu tuleb nii mõnigi tund sõita. Hommikusöögi olime planeerinud tõelises Ameerika dineris IHopis:

Sõitsime San Antoniosse mööda väiksemaid teid, et Jana näeks Texase loodust, väikemaid külakesi, nafta pumpamist ja kõike seda, mida Texasel pakkuda on.

 Peale mitmetunnist sõitu olimegi lõpuks San Antonios, kus tervitas +31 kraadi kuuma:

Kaspar varustas meid kultuuriminutitega Alamos:

No vaadake vaid, milline kena modell:

Tagasi koju!

Õhtul kihutasime mööda kiirteed tagasi ja selle päeva jooksul läbitud 745km saidki nagu "lupsti" läbi. Väsimusaste oli korralik, jäime vist kõik poole sekundiga magama. Kahjuks või õnneks ei antud ka pühapäeval väga palju armu, sest ees ootasid veel nii mitmedki tegevused. Esimese hooga suundusime siiski mõneks ajaks aeda päevitama. Seejärel võtsime suua poodidesse ja Galvestoni randa, Mehhiko lahe äärde. 

Galvestonis:

Peale Galvestonis käiku oli nälg nii suur, et tahtis silmanägemist juba võtta, kui mulle meenus, et Janal on kurikuulus brisket proovimata. Brisket on Texases ehk sama oluline, kui seapraad Eestis. Sisuliselt on tegemist u 16h suitsuahjus valmistatud veiselihaga, mis lausa sulab suus. See on üks parimad lihasid, mida ma eales söönud olen ning Jana pidi seda tingimata saama proovida! Ma ütlen teile, toit, mis serveeritakse nagu mingi kärakas on lihtsalt i-me-li-ne!

Päev polnud sellega aga veel sugugi lõppenud. Õhtul ootas ees katusekino, mis asub meie kodule üsna lähedal suure toidupoe katusel:

Katusekinos kuulsime korraga eesti keelt, mille kõrv momentaalset fikseerib. Läksime paarikese juurde, kes meie arust eesti keeles rääkis ja ütlesime kõva ja selge häälega Tere, millele mingit reageerinut ei järgnenud. Ütlesime siis kooris veelkord Tere ja sellepeale loomulikult reageeriti. Noorpaar ütles, et ei suutnud esimese korraga aru saada, kas tõesti keegi neid emakeeles tervitas. Selgus, et üks pool tuli vahetusüliõpilaseks üheks semestriks Houstonisse ja teine pool lendas mõneks kuuks talle seltsiks kaasa. Nad olid ikka väga üllatunud, et meid kohtasid, sest Houstonis juba naljalt teist eestlast ei näe. See pole turismipiirkond ja meil oli siin 2,5 elatud aasta jooksul see päris esimene kord võhivõõraste suust eesti keelt kuulda ja nendega juhuslikult kohtuda. Eestlased olid Houstonist väga vaimustatud ja ütlesid, et see on linn, mida nad ilmselt muidu poleks iialgi külastanud, ega sellele mõelnudki, aga nüüd on nii õnnelikud, et siia sattusid. Houstonil on tõesti palju pakkuda ja tegelikult on mul südamest hea meel, et see pole turismilinn. Nagu igal paigal, siis eks ole siingi omad head ja vead, aga üldiselt on Houstonis ikka väga hea elada. 

Kahjuks tabas mind keset katusekino filmi migreenihoog ja pidime poole filmi pealt lahkuma, ega näinud tundmatuid eestlaseid rohkem. Migreen on selline elukas, et kui see tabab, siis see justkui poolenisti halvab mind- süda on kohutavalt paha, valgus ja helid teevad haiget ja pea tahab plahvatada. Väga harva, aga kahjuks vahel juhtub nii, et see tabab vaid loetud minutitega ja siis on vaja väga kiiresti tegutseda. Tulime kiiresti koju, võtsin rohud sisse ja ootasin teki all surma (mida õnneks ei tulnud). Eestis elades käisin migreeniga spetsialistide juures ja sain üsna pikaajalist ravi, aga nagu paljude "mõnusate" asjadega, siis polegi seda võimlik lõplikult välja ravida.

Järgmisel päeval olin justkui auto alla jäänud, aga siiski oli olemine kordades parem, kui eelmisel õhtul ja saime Jana viimast päeva Ameerikas väärikalt nautida. Käisime kohvikus hommikusöögil:

 ... tegime veel viimased hädavajalikud sisseostud

...ning läksime pidulikule ja peenele lõunale, kus Jana sai oma elu esimesed kammkarbid ära proovida, millest ta oli juba pikemat aega unistanud:

Seejärel oli aeg mahutada kõik sisseostud kolme kohvrisse ja hakata lennujaama poole kihutama.

Jana puhkus sai selleks korraks läbi, aga ta lubas kindlasti tagasi tulla :) Varsti kohtume juba Tartus ja teeme oma Tartu-asju Eestimaal!


Mõnusat nädala jätku!
Maile

Ootusärevus vol 4

Eelnevatest ootusärevustest kirjutasin SIIN, SIIN ja SIIN

Seekord ootame külla minu kallist sõbrannat Janat, keda tunnen juba 10 aastat. Saime tuttavaks ülikoolis ja olen teile Meie Klubi tüdrukutest varemgi rääkinud ning Jana kuulub justnimelt Meie Klubisse. Suviti Tartus olles elan alati Jana juures, sellest on saanud nagu minu Tartu kodu. Eelmisel suvel ta teatas, et soovib väga meile külla tulla ja tegutseb selle unistuse nimel. Nüüd on see aeg käes ja juba TÄNA saame teda lennujaamast vastu võtta. Kuna plaanin ka ise tema siinoleku ajal puhata, siis on möödunud nädal olnud hullemast hullema töötempo  ja- tundidega, et palju asju ette tehtud saaks. Plaanime koos maksimaalselt puhata ja tahame talle võimalikult palju Houstonit ja Texast näidata.

Merliisi peres on mitu autot ja ta arvas, et tahab lahkelt ühe auto meie kasutusse anda selleks ajaks, kui Jana siin on. Kui imeline see veel on?! Nii saame Janat ehtsas Texase truckis ringi sõidutada. Ka Kaspar on plaaninud ühe päeva ekstra vabaks võtta, et saaksime rohkem ringi sõita.

Olen tõsiselt elevuses tema tulekust ja ei jõua juba ära oodata, et teda kallistada saaks! Olen püüdnud võimalikult hästi ette valmistuda, et ta end siin mugavalt ja koduselt tunneks. Janal oli vahepeal ka uhke 30.juubel ja selle puhul on teda terve Meie Klubi brigaadi poolt kingitus ootamas.

Tegin talle sahtli tühjaks ja riidepuid vabaks, et oleks, kuhu asju panna ja ei peaks kohvri otsas elama. Suviti, kui ise Jana kodus olen, siis on alati mulle pool kappi tühjaks tehtud, et ma oma asjad saaksin laiali laotada- hästi mugav.

 Merliis varustas meid korraliku madratsiga, et magamispesa oleks mugav. Tõmbasime diivanid elutoas ettepoole ja tegime diivani taha talle sellise privaatse pesakese:

Väike tervituskorv ja rätikud ning hommikumantel, et oleks hea mugav olla:

Ilusat nädalavahetust!

Maile

Nädalavahetusest

Vahel on nii, et täiesti ootamatud plaanid on need kõige toredamad, nii täpselt juhtus sel nädalavahetusel. Reede õhtul küsis naabrinaine, et kas meil laupäevaks plaane on, et läheks välja. Plaan tundus maru hea ja tegelikult selgus ka kohe, et ongi vaja üht-teist tähistada. Tähistasime Kaspari ametialast edukust ja naabrinaise uut töökohta Coca- Cola suurfirmas. Tundus paslik panna laud kinni udupeenesse liharestorani. Kuna naabrid on meil väga suured restoranides käijad, siis ei olnud kohta ülikeeruline ka valida. 

Udupeened, aga väga pirakad toidud:

Hilisemaks ostsime ka piletid püstijalakoomikute etendusele (stand-up). Mul olid selle etendusega seoses üsna kahetised emotsioonid. Tunnistan, et ma ei fänna rassistlikke nalju ja neid oli seal omajagu. Samuti oli väga palju labaseid nalju või selliseid nalju, millest ma ei saanud aru. Kui koomik tuleb lavale, tõstab pluusi üles ja rahvas röögib selle peale naerda, siis...ma lihtsalt ei saanud aru. Aga eks nii naljad, kui naljategijaid ongi erinevad ja ka publik igal pool erinev. Seltkond oli hea ja ma ei saaks öelda, et lõbus ei olnud. 

Meil on ülitoredad naabrid ja koos saab alati väga palju nalja. Nad on hästi lihtsad inimesed, kellega juttu jätkub kauemaks ja koos on väga tore aega veeta. Andsime neile teada, et eelmisel nädalal lükati ka meie viisapikendusprotsess töösse ja loodetavasti saame oma viisad järgnevaks kaheks aastaks pikendatud. Pöialde kaasa hoidmine just halba siinkohal ei tee. Naabrinaine ütles, et tal on korralik plaan juba olemas, kuidas meid veel kauemaks siia elama meelitada. Muideks, nad on ülisuured Eesti fännid. Nad on end kurssi viinud meie pühadega ja tutvustasid meile isegi ühte Eesti YouTuberit, kelle videosid nad on vaadanud ja end saunakultuuri ja muuga kurssi viinud. Nüüd ei jää muud üle, kui Eestisse tulla! Muideks, naabrinaine on Lätis käinud.

Pühapäeval ärgates ei olnud mul ehk kõige reipam olemine, aga ajasime end siiski toast välja poetiirule ja lisaks veel jalutustiirule. Leidsime end arutelult, et hakkame vist vanaks jääma, kui eelmise õhtu väljaskäik momentaalselt su järgmise päeva tempo rohkem kui poole võrra alla võtab. Siiski keeldusime vanaduse juttu liigselt uskumast ja sundisime end õhtul veel trennigi, et eelmise õhtu kokteile ja praade natukenegi õigustada.

Pühapäeva õhtul kell 8 ootas ees Game of Thrones viimase hooaja avalöök, mida olime pikalt oodanud ja ei pidanud pettuma. Olgu, ainuke asi milles me pettusime, et osa kestis vaid tunnike, kaks oleks ju ikka parem 😊

Maile

Organiseerimine - kummut

Kaks aastat tagasi ostsime kummuti, sellise suure ja kahe poolega, kus kumbki sai endale kolm suurt sahtlit, kuhu peenem pesu, sokid ja t-särgid ära paigutada. Ladusime asjad sisse, nagu ikka. Koguaeg läksid sahtlid segamini ja olgugi, et kummut on väljast ilus, siis seest mulle see hele saepuruplaat ka ei meeldinud. Mul oli täpselt null ideed, mida teha. Olin ära vaadanud miljon organiseerimisvideot ja ükski idee ei haakunud. Katsetasin erinevaid variante, aga miski ei toiminud lõplikult hästi. Pagana kummut!

Umbes aasta tagasi avastasin KonMari meetodi ja olin alguses veidi skeptiline, et mis tilulilu see siis on. Vana hea- laon särgid virna üksteise peale- on ju alati töötanud, mis imeasja me siin siis nüüd leiutame oma faili-meetodiga. Nagu siin elus ikka, lihtsad ideed on need, mis müüvad, lihtsad ideed on need, mis töötavad.

Ostsin pisemate esemete jaoks IKEA SKUBB (saadaval kõikides IKEA poodides üle maailma) komplekte ja hakkasin voltima riideid KonMari meetodist lähtuvalt nii, et esemed asuvad küljega üles (välja arvatud kampsunid): 

 Suuremate esemete (särgid) jaoks ostsin sahtlieraldajad ja voltisin särgid täpselt samamoodi küljega üles, et kogu sahtli sisu oleks korraga nähtaval.

Sahtlieraldajad:

Sahtlid ei ole viimase 6 kuu jooksul mitte kordagi segamini läinud. Kõik asjad on momentaalselt näha, kui sahtel avada. Kõikidest asjadest on ülevaade, sa tead, mis sul on ja leiad kohe selle, mida vajad (ainult sokid elavad oma "taskus" vaba elu, sest mulle sokieraldaja ei meeldinud). Täiesti geniaalne!

Sahtlite põhjaga ma polnud ka rahul (see va saepuruplaat) ja otsisin lahendust ka sellele, tahtsin, et kõik oleks ilus. Leidsin sellise huvitava toote nagu shelf-liner ehk sahtlipõhja kate (?).

Tegemist on justkui kinkepaberiga ainult, et see on tugevam ja sellel on kleepuv tagus. Mõõtsin sahtli mõõdud ära ja kleepisin shelf-lineri sinna peale – no küll sai ilus! Kaspar ütles esimese asjana, et keegi ju ei näe seda ilu, kui see on sahtli sees. Meie näeme! Meie jaoks see ongi 😊

Tuleb välja, et kummut töötab väga hästi, mul olid vaid toimivad süsteemid enne puudu.

Maile

Boston III

Eelmisel pühapäeval käisime taaskord avastamas meie jaoks uusi osariike – Connecticut ja Rhode Island. 

Punasega märgitud osariigid üleval paremal nurgas:

Nüüdseks on siis juures lausa 5 uut osariiki: Massachusetts (Boston), New Hampshire, Maine, Connecticut ja Rhode Island ja seda kõike kõigest kahe nädalaga.

 Muidugi, nipp on ka selles, et need osariigid on tunduvalt väiksemad, kui meie Texas. Kõige ülemisest parempoolsest nurgast USA kaardil ongi vaid Vermonti osariik veel avastada jäänud. Kasparil on peaaegu pooled osariigid kogu riigis läbi käidud, minul pisut vähem, ent siiski omajagu.

Meie hotelli kõrval oli suur ja uhke maja, mis oli igasuguste turvaväravatega piiratud. Mõtlesime mitu päeva, et huvitav, mis maja see on selline. Siis lugesime silti ja saime aru, et FBI oli meie naabriks :D

FBI maja meie hotelli kõrval:

Hästi huvitav oli jälgida, kuidas eramajad on ehitatud sõna otseses mõttes kividele ja kuidas kõrged kiviseinad kasvavad justkui maa seest välja, mis ääristavad nii maanteid kui ka keset linna elamurajoone. Sellist vaatepilti Texases ei näe. 

Eramajad on üleval pool väga sarnase arhitektuuriga ja keldrikorrus on tegelikult null-korrusel, sest keldrit ei saa maa sisse ehitada (kivipinnase tõttu).

Silma torkas nii tänavatel, kui ka looduses põõsaste all olev prügi, mis lume sulades muudkui välja tuleb ja endast teravalt märku annab. Bostonis eramajade piirkondades oli näha ülekuhjatud aedu, kus pidi ruumi leiduma kõikvõimalikele mänguasjadele, sõiduvahenditele ja aiamööblile. Samas, aga kui sõitsime uude osariiki – Rhode Islandil olevasse väikelinna, siis olid nii aiad kui majad ilusti hooldatud ja tänavad puhtad. Eks see olegi nii ilmselt igal pool, et olenevalt piirkonnast võib märgata nii üht kui ka teistlaadi elustiile.

Hästi armas väikelinn Rhode Islandil:

Üldkokkuvõttena oli minu jaoks hästi üllatav, et Boston jättis endast pigem väikese linna tunde. Ilmselt on asi selles, et Houston oma hiiglaslike mõõtmete ja vahemaadega on natuke mu tunnetust kallutanud nende aastate jooksul ja kui korraga oled linnas, kust ühes kohast teise saab napi 20-minutilise autosõiduga, siis on ikka vahva väiksema linna tunne küll.

Bostonis

Nautisin seda kahe-nädalast perioodi väga. Olin ülimalt produktiive ja tegin selle ajaga rohkem tööd, kui teinekord mitme kuuga kodus teeksin. Kaspari töögraafik oli päris hullumeelne oma varajaste ärkamistega, aga õhtud saime siiski koos veeta, mis oli väga tore. Käisime kaks nädalat järjest igal õhtul erinevates kohvikutes söömas, mis oli samuti väga tore ja seda toredam on nüüd koduse toidu peale tagasi tulla.

Houstonis tervitas meid väga soe ja suvine õhk – oh kui hea on tagasi olla!

Boston

Houstonis!

Naudime esimest laupäeva kodus:

Ilusat nädalat!

Maile