Eestis

Hea lugeja on mulle meelde tuletanud, et mul on blogi ka, mis vajaks sissekannet ja kuna viimasest postitusest on palju aega möödas, siis olge valmis kohe pikemaks lugemiseks. Minge tehke alustuseks endale kohe korralik kruusitäis kohvi, seadke enda mõnusalt sisse ja head lugemist!

Maikuu viimasel päeval viis Kaspar mind lennujaama ja olingi valmis kodumaale lendama. Päris esimest korda elus läksid kõik lennud justkui õlitatult, kus ükski lend ei hilinenud ja mingeid viperusi ei juhtunud. Ehk vajab vaid põgusat mainimist see, et istusin pikal lennul ühe närvilise mehe kõrval, kes kohe lennukile astudes endale nikotiiniplaastri käele kleepis ja ülejäänud 11h end närviliselt väristas ja kõigutas nii, et terve meie pingirida vappus. Muud tähelepanuväärselt lendudel justkui ei juhtunudki. Minu jaoks on lendamine alati olnud selline tüütu tegevus, mis tuleb ära teha, et saada punktist A punkti B ja ei muud.

Kuna mu lennupäev sisaldas kahte vahemaandumist, siis venis reis omajagu pikaks ja viimasesse vahepunkti Arlandasse (Rootsi) jõudes olin korralik zombie. Selg oli istumisest äärmiselt väsinud ja ainus, mida ma tahtsin oli end pikali visata. Seda ma tegingi. Kahjuks jäi selliselt pikutades mu kohvrike uhkes üksinduses pingirea kõrvale seisma. Mõtlesin kiirelt läbi, mis mul seal kohvris on ja otsustasin, et kui kellelgi on mu kingi ja kleite rohkem vaja, siis olgu nii. Olin liiga väsinud, et selle pärast muretseda ja nii ma õndsalt 2h magasingi ega kuulnud mitte midagi. Ärgates oli kohvrike vapralt endiselt mu kõrval ja võisin südamerahus lennukile marssida. Arlanda-Tallinna lennuk oli sellise suuremat sorti “sääsk”, kus üllataval kombel isegi mina oma pea ära lõin. Lend kestis 40 minutit ja kohal ma olingi - Tere kodumaa!

Kell oli üle südaöö ja vapper Hugo oli oma emmega mul vastas. Olin end mentaalselt ette valmistanud, et ehk Hugo ei tahagi enam mulle sülle joosta ja ehk pelgab, aga midagi sellist ei olnud. Sülle joosti uhke lillekimbuga lausa! 

Sõitsime Marise ja Hugo uude ja päris enda koju, kus Hugo mulle keset ööd kohe tutvustusringi tegi. Peale šampusepokaali tundus paslik magama minna, sest ega ma enam päris hästi ei adunudki, mis minu ümber toimub, väsimusaste oli oma töö teinud.

Kohe järgmisel päeval tähistasime Marise sünnipäeva , mis andis hea võimaluse paljusid inimesi üle pika aja näha. Üllataval kombel oli mu väsimus justkui käega pühitud ja pidu kestis kuni varajaste hommikutundideni.

Ema ja Maris enne külaliste tulekut:

Järgmisel päeval sõitsime vanaema juurde. Vanaema arvas, et ma olen selle aastaga lõpuks kasvama hakanud:

Uue nädala alguses pidin kohe Tartu sõitma, sest olin koolieelse lasteasutuse õpetaja bakalaureuse lõputööde kaitsmiskomisjoni liige ja kohustused ootasid. Tartus veetsin kohe mitu head päeva ja sain lisaks tööle ka oma tüdrukutega koos olla. 

Peatuspaik on mul Tartus ikka endiselt Jana kodus, kus võeti mind eriti uhkelt vastu:

Kapis ootas terve korvitäis vahendeid ja puhtad rätikud - parem kui hotellis! Veedan Tartus väga suure osa suvest ja on ikka maru mõnus küll, kui kõike ei pea koguaeg kaasas tassima.

Tartus kohtusin esmakordselt Mareti pere värskeima väljalaskega:

Kaitsmiskomisjoni päevadele sattus ka meie pulma-aastapäev ja Jana juures ootasid mind mu lemmiklilled. Kaspar oskab ikka endiselt mind suurelt üllatada!

Kaspar jõudis meie pulma-aastapäeva õhtuks Eestisse, kuid kohtusime alles järgmisel päeval minu töökohustuste tõttu. Maale jõudes ootas mind järgmine üllatus, mis võttis mu lausa pahviks!

Sellel suvel otsutasime igasuguse transpordimure lahendada sellega, et ostsime omale Eestisse auto. Nii on üks suur mure vähem ja saab minna ja tulla täpselt nii nagu endal vaja on. See oli üks ütlemata õige otsus, sest sõitmist on ikka väga palju.

Üle pika aja õnnestus meil ka laste üritustest osa võtta ja nii osalesimegi Kaspari õetütre Grete lasteaia lõpupeol. Nii hea tunne oli, et meie saime ka lõpuks laivis pereürtusest osa võtta ja ei pidanud seda Skype vahendusel tegema nagu tavaliselt. Veetsimegi kohe mitu päeva Helini juures, et nendega mõnusalt aega veeta.

Helin, mina ja väike Sergo:

 Grete suur ja tähtis päev:

Esimene nädal lõppeski korraliku grilli ja saunaga meie sõprade juures maal ja kuigi olime vaid ühe nädala Eestis olnud (ja Kaspar tegelikult alles pool nädalat), siis tundus, et maru palju on juba jõutud teha ja näha.

Eestis veedetud teine nädal möödus suure töö tähe all, sest mina valmistasin ette enda atesteerimisdokumente (sisuliselt oma senise töö kaitsmine komisjoni ees, mida tuleb doktorandil igal aastal teha) ning Kaspar viibis töö asjus terve nädala Prantsusmaal. Nädalalõpp oli taaskord tihedalt plaane täis, mis viis meid erinevatesse Eesti linnadesse.

Õeraas ostis uue auto ja ka see vajas tähistamist!

Tähistasime nii korralikult, et varajastel hommikutundidel keset Tallinna linna otsustas mu kinga konts alla anda :D

Tartus:

Imekiiresti jõudis kätte 18. juuni, mis oli kaua oodatud suur pidupäev. Tegemist oli Meie Klubi ühe liikme – Tuuli ülikooli lõpetamisega. Olime juba eelmisel päeval Tartus hakkamas ja valmistusime tähtsündmuseks. Mul endal oli nii suur ärevus sees, nagu hakkas ise minema diplomit saama. Olime oma kalli Tuuli üle nii äraütlemata uhked, et mul läksid aktusel lausa mitmel korral silmad märjaks. 

Ootame oma kangelast:

 

 Noored kavalerid juba ootavad, et saaks lilli üle anda:

Sain vahepeal kolm last:

Meie Klubi

Vahel kohe on nii, et kui inimene käib koolis, siis on selle kooli lõpetamine loomulik jätk ja sellele pikemalt ei mõeldagi. Aga vahel on nii, et elu viskab pisut kaikaid kodaratesse ja teeb selle teekonna keerukamaks ja seda magusam on see võidukas ja välja teenitud uhke lõpp.

21. juunil kihutasin juba Eesti teise otsa, et osa saada järgmisest lõpuaktusest ja veeta mõnusad päevad isa perega ja tähistada ka esimene jaanituli. 

Isa juures:

Paarisrakend:

Lihula jaanitulel:

Hugo naudib sõbraga mõnusat olemist:

Sealt edasi liikusime Pärnumaale oma sõprade suvilasse, kus meiega liitus ka Kaspar. Pärnumaal said Jaanid tõsisema hoo sisse ja lõpuks juhtuski nii, et Jaanipäeva sai lausa 3 õhtut järjest tähistada. Loomulikult kuulus korralik saun, ujumine, paadisõit, suur lõke, murumängud jms selle juurde. 

Sõprade suvilas Pärnumaal:

Saunatiirud

Hommikusöök peale pidustusi - suurte laud:

...ja laste laud:

Hugo ja onu Kaspar:

Paadisõidule!

Peale jaane olime omadega ikka korralikult läbi ja tundus, et väike puhkus kuluks justkui rusikas silmaauku. Mõeldud-tehtud. Võtsimegi toa Hedon-SPAsse Pärnus ja puhkasime veidi. Ma pole Eestis väga palju hotelle külastanud, et see koht oli küll omaette tase ja soovitan soojalt kõigile!

Nüüd ongi aeg sealmaal, et homme tuleb värisevate jalgadega astuda komisjoni ette ja  osaleda enda atesteerimisel. Pöidlad pihku ja loodame parimat, et mind viidaks üle VIIMASELE! – neljandale aastale.

Mõnusat suve jätku!

Maile

Tähistamine

Viimased nädalad on olnud äärmiselt tempokad ja töised. Kevadine aeg on õppejõududele ilmselt kõige hullem aeg, mida võib ette kujutada. Kuigi ma õppejõuna ei tööta, siis doktorandina on mul üsna arvukal määral samu ülesandeid täita (nt lõputööde retsenseerimine, komisjonides osalemine jms). Lisaks on veel enda töö, mis on hetkel natuke tagaplaanile jäänud, kuid siiski! Mul on suurepärane uudis! Käesoleval nädalal avaldati mu artikkel lõplikult ära ja võite seda täies mahus lugeda sellelt aadressilt:

https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/03004279.2019.1623282

Nädala lõpus käisime veel Merliisi perega restoranis lõunatamas, sest aeg on otsad kokku tõmmata ja Eesti poole lendama hakata. Nii tundus hea plaan, veel enne lendu ühiselt kokku saada.

Pühapäeval oli meil taaskord põhjust end lille lüüa, sest ees ootas pulma-aastapäeva tähistamine. Me ei saa kahjuks enda päris kuupäeval (04.06) koos olla ja seetõttu otsustasime tähistada seda just nüüd. Mul paluti end ilusaks teha ja nii me võtsimegi sammud pühapäeva õhtul restorani poole. Kuni viimase hetkeni oli minu jaoks täielik üllatus, kuhu me läheme. Ja üllatus oli suur! 

Meie kodu läheduses on udupeen mereandide restoran, kuhu oleme siiani vad väljast sisse kiikanud. Laudu katavad valged linad ja peenetes vormides kelnerid toimetavad laudade vahel. Olin alati unistanud sinna restorani minna, aga see tundus kuidagi…kättesaamatu? Liiga peen? Liiga kallis? Liiga…?

Nüüd me siis seal olime, uhkelt riided ja valmis nautima kõige peenemat restoranielamust oma senses elus. Ja me ei pidanud pettuma! Tellisime terve pudeli veini lauda ja hakkasime nautima. Veel kunagi varem pole veini eraldiseisvasse veinianumasse laua ääres asetatud. 

Mäletan hästi meie päris esimest peene restorani külastust ülikooli ajal. Ei mäleta enam, mis põhjus ja kuidas see üldse sai toimuda, sest raha oli õpingute ajal mõlemal vähem, kui arvata võis, aga mingil põhjusel siiski, teisel kursusel, mind Atlantise restorani õhtusöögile kutsuti. See oli päris esimene kord, kui vein avati meie laua juures ja kork anti Kaspari kätte. Mis sellga veel tegema peab? Kaspar improviseeris, nuusutas korki ja andis teada, et sobib küll. Mina hoidsin naeru tagasi, sest ma polnud kursis, et nii üldse tegema peab. Seejärel valati väike lonksuke veini talle klaasi ja paluti proovida, kas sobib. Muidugi sobis! Me olime tudengid, kõik sobis… oh jah, aasta siis oli 65 ja teatud olukordades sain aru, kui palju on elus veel õppida 😊 Olin kogu õhtu vältel üsna pinges, sest ma polnud kindel, kas käitun õigesti mingites olukordades.

Vahepeal on nii mõnelgi korral Kasparile veel veinikorki nuusutada antud ja enam see ei tasu ekstra mainimist, aga pühapäeval, seal peenes restoranis istudes ja õhtut nautides, meenus mulle korraga see päris esimese peene restorani kogemus. Nüüd on etikett selge ja tänu sellele oskad seda kõike ka täiel rinnal nautida ja elamusest maksimumi võtta, aga eks need asjad tulevadki kogemustega ja keegi ei sünni meist ju oskuste ja kogemustepagas näpus.

 Kõrvallauas pandi magustoit põlema:

Nüüd aga kohvreid pakkima ja Eestisse!

Maile

When life gives you lemons...

Aastal 2014 astusin doktorantuuri ja mõtlesin, et sisseastumiseksamid oli kõige hirmutavam asi, mida iial kogenud olen. Kaheksa professorit istusid suure pikliku laua ääres ja mina istusin selle laua otsas ning pidin hakkama rääkima, miks just mina peaksin olema see inimene, kes ülikooli vastu võetakse. Kokku oli õppekohti 3 ja sisseastumiseksamile pääses 10 kandidaati (eelvoor oli kirjalikul kujul kevadel juba eelnevalt ära, et sisseastumiskatsetele pääseda).

Niisiis ma istun seal pika laua otsas ja põlved värisevad, hääl väriseb ja inglise keel tahab alt vedada (kogu eksam toimus inglise keeles). Minu teema valikus kaheldi omajagu, sest see oli suur tükk, mille plaanisin ette võtta. Mäletan selgelt, et üks komisjoni liige kergitas isegi oma prille, kallutas end ettepoole ja küsis väga rahulikult: Kas Te tõesti kavatsete välja selgitada kõik need strateegiad, mida algklasside õpetajad teevad? See on ju…võimatu?! Ma ajasin selja sirgu ja ütlesin, et loomulikult kavatsen seda teha (sisimas muidugi mõtlesin, et püha jumal, see vist on tõesti võimatu….mis jama ma siin kokku luban?)

Eksamilt väljudes oli maailmavallutaja tunne, mitte midagi hullemat ei saa mu teele enam ette tulla! Nali!

Aastal 2014 hakkasin andmeid koguma ja nende andmete pealt esimest artiklit kirjutama. Kevadeks (2015) oli töö valmis ja saatsin selle rahvusvahelisele teadusajakirjale avaldamiseks ära. Vastus oli laastav ja mu kirjutis lükati tagasi. Retsensioonid tegid mu maatasa, nutsin mitu päeva ja olin totaalselt rivist väljas. Tegelesin selle sama artikliga veel paar aastat ja saatsin uuesti ära, uude ajakirja. Sain taaskord vastuse, et see ei sobi avaldamiseks. See oli madal periood. Muudkui teed tööd, aga mitte mingit edu see ei saada, motivatsioon kahanes iga päevaga, tahe vähenes. Mingil hetkel jätsin selle artikli kõrvale, ma ei tahtnud sellest enam ridagi lugeda.

Võtsin ette uue artikli ja hakkasin sellega hoopis tegelema. Hea lugeja juba teab, et ega see teekond ka kuidagi kergem ei olnud – 4 aastat tööd, kaks tagasilükkamist ja lõpuks avaldamine 2018 suvel.

Teise artikli avaldamine andis nii palju indu ja motivatsiooni tagasi, et võtsin selle vana kummituse kapist välja ja hakkasin 2018 suvel sellega uuesti tööle. Tegin uued analüüsid, kirjutasin kogu teksti ümber ja saatsin talvel ajakirjale, kust tuli vähem kui nädalaga vastus, et see kirjutis neile ei sobi. 

Kolmas kord lükati tagasi, okei, heakene küll siis. Vaatasin oma kirjutisega tõtt ja olin veendunud, et see, mis kirja sai, on väga väärt info. Konsulteerisin juhendajatega ja ka nemad olid sama meelt. Üks juhendajatest pakkus välja selle, mida ma poleks ealeski osanud oodata - saata artikkel ühte meie valdkonna kõike kõvemasse ajakirja Education 3-13. Tegemist on UK ajakirjaga, mis on kõige kõrgema tasemega, kus sa üldse saad oma kirjutist avaldada (minu valdkonnas). Mis mul kaotada oli? Saatsingi ära ja jäin ootama. Ootasin kolm kuud ja ikka ei mingit vastust, samal ajal tegin tööd juba järgmise artikli kallal.

Ühel hommikul nägin postkastis vastust, et nad kaaluvad mu artikli avaldamist selles ajakirjas, aga retsensentidel on omajagu märkusi, mida peaksin eelnevalt töös muutma. Pidin kohvitassi maha pillama! Ma värisesin, nutsin, karjusin ja hüppasin – seda kõike samal ajal! Kas see tõesti juhtub minuga?! Kas tõesti?! Olin ju siiani vaid eitavaid vastuseid näinud, ma juba hakkasin arvama, et muid vastuseid polegi olemas.

Asusin usinalt retsensentide kommentaaride juurde ja tegelesin kaks nädalat järjest ainult nende ettepanekute elluviimisega ja teksti täiustamisega. Ühel hetkel oli kõik valmis, kiire läbivaade keeletoimetusest ja esitasin artikli uuesti ära. Kahe päeva pärast tuli vastus:

Dear Mrs Käsper:


Our referees have now considered your paper and have recommended publication in Education 3-13.  We are pleased to accept your paper in its current form which will now be forwarded to the publisher for copy editing and typesetting.

Thank you for your contribution to Education 3-13 and we look forward to receiving further submissions from you.

Sincerely,
Professor XXX

Kui kaua ma olen seda hetke oodanud!? 5 aastat!

Maile

Eraõpetaja

Kui olime Kaspariga Bostonis, siis alustasin uue (VIIMASE!) teadusartikli kirjutamisega. Kõik sujus kenasti ja töö lausa lippas käes. Kahe nädalaga sain põhiasjad paberile ja endal oli nii uhke tunne olla, et vihm võis lausa ninaaukudest sisse sadada. Saatsin siis esialgse versiooni juhendajatele ja jäin kohtuotsust ootama.

Selge see, et töö vajas täiendusi, oli ju tegemist esimese versiooniga ja olingi selleks valmis, aga… kohtuotsus oli laastav. Mu illusioonid sellest, et olen õppinud normaalselt end inglise keeles väljendama (kogu mu töö toimub inglise keeles) lagunes koost. Piltlikult öeldes haarasid juhendajad kahe käega peast kinni ja tegid teatavaks, et minu edaspidine juhendamine on pehmelt öeldes võimatu, ma vajan kõrvalist professionaalset abi, kes aitaks mind tekstiloomega, kes aitaks mul paremini orienteeruda inglise keelses grammatikas ja kes õpetaks mind paremini kirjutama.

Olin üsna nõutu ja ei osanudki selle peale suurt midagi kosta. Nemad on professionaalid, nemad teavad paremini. Kui on probleem, siis tuleb sellega tegeleda. Kirjutasin erinevatesse Houstoni ülikoolidesse, kus olid kirjutamiskeskused. Sain eitavad vastused, et nemad väljaspool oma ülikooli võõraid ei nõusta. Mõtlesin siis edasi, et mis järgmise samm oleks. Järgmise ideena torgataski pähe, et kindlasti on olemas eraettevõtlusel põhinevaid keelekeskuseid, kus keeletoimetajad/õpetajad inimesi nõustavad ja õpetavad. Valisingi ühe sellise keskuse välja ja saatsin neile kirja, et vajan abi. Nad olid üsna üllatunud mu soovist, sest neil ei olevat varem selliste soovidega klienti olnud. Neil lausa puuduvat vastav koolitusprogramm, selliste muredega tegelemiseks. No, aga kohandame siis selle programmi vastavaks? Mul on abi vaja. 

Keelekeskuse omanik tegi ettepaneku, et ma siiski kohale läheksin ja õpetajaga isiklikult vestleksin, et aru saada, kas nad saavad mind aidata ja millisel viisil. Mulle suureks üllatuseks selgus, et keelekeskus asub kodust vaid jalutuskäigu kaugusel. Niisiis saatsin neile oma pooliku artikli ette lugemiseks ja tutvumiseks ja panime kohtumiseks aja kirja.

Jõudsin värisevate jalgadega kohale ja pean tunnistama, et olin ikka maru närvis küll. Ma ei ole inglise keeles veel nii “kodus”, et suudaksin igal ajahetkel kõikvõimaliku sõnavaraga oma tööst detailideni võõrale inimesele rääkida nii, et ta saaks aru, milles ja kuidas täpselt abi vajan. Samas mõtlesin jälle, et see on hea praktika, sest ühel kenal päeval oma töö kaitsmisel pean suutma samamoodi väga detailsetele küsimustele inglise keeles selgitusi jagada ja parem juba nüüd seda kõike harjutama hakata.

Õpetaja jättis äärmiselt kompetentse mulje ja nii me seal siis vestlesime. Temal olid küsimused ja minulgi ning nii sai täpsem plaan paika pandud: hakkame regulaarselt silmast-silma kohtuma ja vahepeal teen kodus iseseisvalt tööd nii, et tema näeb igapäevaselt, mida ma teen ja saab jooksvalt seda parandada, täpsustada, kommenteerida ja nõu anda. Nüüdseks olengi nädala jagu selliselt toimetanud ja olen ikka päris vaimustuses. Töötame minu artikliga Google Drives ja maru mõnus on tekstiga iga päev tööle asuda, kui näed hommikul, et uued kommentaarid ja nõuanded on eelmise õhtuga tööle lisandunud.

Loodetavasti aitab selline töötamine mu teksti kiiremini edasi, kui varasem lähenemine ning peamine eesmärk on kogu sellest protsessist ka uusi võtteid ja tehnikaid ise juurde õppida ning loomulikult oma artikkel valmis jõuda.

Umbes aasta tagasi oleksin ma juhendajate kohtuotsuse peale suurelt nutma hakanud ja arvanud, et selline see maailma lõpp välja näebki. Täna ma enam selliselt ei reageeri ja seda suuresti tänu Kasparile. Ta on mind kõvasti koolitanud ja õpetanud, et kui mure tundub ületamatu, siis parim viis on sellele lihtsalt vastu astuda, mitte selg keerata, isegi, kui see tundub maailma kõige raskem asi.

Töist nädala jätku!

Maile

Nädal Texases

Olen korduvalt maininud, kui muutlik meil siin ilm on. Annan möödunud nädalast täpsema ülevaate, kus saate seda ise otsustada.

Üle-eelmisel nädalavahetusel (04.05-05.05) oli ilm täiesti imeline. Kuumakraade oli rohkem, kui vaja ja päike siras eredalt taevas. 

Päevitasime ja lugesime raamatuid:

 Jana kinkis mulle maru hea raamatu - soovitan soojalt!

 Viisime lõpuks ka Merliisile nende auto tagasi. Ühtlasi oli see heaks võimaluseks ka Merliisi kodukandis The Woodlandis kohvikusse minna.

Ning jalutasime meie oma kodukandis ringi. Meil on kodu lähedal hästi armas pargike, kus on tiik ja palju parte, kellel on ka pisikesed pojad.

Nädalavahetusele järgnenud esmaspäeval (06.05) hakkas ilm juba pisut käest ära kiskuma. Päikest polnud kusagil ja taevast katsid ainult pimedad pilved. Toad olid ka keset päeva nii pimedad, et ei saanud aru, kas on päev või öö. Tuli pidi terve päeva põlema, et üldse näeks, kuhu astud. Selline ilm mõjub energiatasemele ka üsna laastavalt, kui aus olla. Muudkui käid haigutades ringi ja oled kuidagi uimane. 

Minu käest on korduvalt uuritud, kas just päikeselise ilmaga raske pole toas olla ja tööd teha. Enam ei ole. Esimesel aastal oli see väga keeruline, sest mulle oli justkui sisse kodeeritud, et kui väljas on ilus ilm, siis pean mina ka väljas olema, sest mine tea, millal jälle saab. Siis aga sai nii keha kui ka vaim aru, et päikest siin saab ja liigagi palju ja üldse tasuks sellega vähe ettevaatlikum olla. Hakkasime endid väga hoolikalt korralike päikesekreemidega kreemitama (ka siis, kui pikale jalutuskäigu läheme ja otseselt aias ei päevita), ega praadinud oma kehasid enam liigselt otsese päikese käes. Nüüdseks olemegi jõudnud sinna, kus kerge jume on täiesti piisav ja grillkana staadiumisse enam oma nahka küpsetada ei soovi.

Nüüd on lihtsalt väga hea tunne, kui on ilus ilm väljas, aga tööpäevadel ei takista see mitte kuidagi tööle keskendumast. Pigem on rohkem energiat, kui vihmase ja väga pimeda ilmaga.

Teisipäevast alates kiskus ilm ikka väga käest ära ja vihma hakkas kallama justkui oavarrest. Kirjutasin sellest lähemalt eelmisel postituses.

Kolmapäev oli taaskord rahulikum ja liigne vesi sai ära voolata. Neljapäevast kuni laupäevani lubati hirmsat vihma ja üleujutusi. Vihma tuligi ja kohe ämbriga. Meie piirkonda see õnneks ülemäära ei mõjutanud, küll aga olid uudised täis infot, kuidas linna ääres eramajade piirkonnas paljud kodud on kahjustada saanud liigse vee tõttu. Neljapäeva õhtul möllas väljas nii tugev äikesetorm, et seest võttis ikka kõhedaks küll ja liiklus tänaval oli mingiks ajaks justkui halvatud.

Reede õhtul valmistusime samuti hirmsaks ilmaks ja seetõttu olime planeeritud olla üleval naabrite juures lauamängu mängimas ja tellisime õhtusöögi koju. Proovisime elus esimest korda India toitu, mis oli meie maitsele ikka maru vürtsikas. Vähemalt sai midagi uut proovitud.

Laupäev oli nii vihmane ja pime, et tuled pidid taaskord terve päeva vältel toas põlema. Mul sellest suuremat lugu polnud, sest plaanisin lõviosa päevast tööd teha. Võtsin endale eraõpetaja, kes aitaks mul inglise keeles end paremini väljendada (kirjutan sellest edaspidi pikemalt), ning nii me siis laupäeval  reaalajas õpetajaga koos mu teksti kallal toimetasime, mina kodust ja tema kontorist. Ma pole varem sellist tehnikat kasutanud, et arvuti vahendusel samal ajahetkel sama tekstiga tööd teeme ning muutused reaalajas kohe näha on. See oli väga äge kogemus.

Pühapäeval oli üle pika aja taaskord päike väljas ja Kaspar tegi ettepaneku tõeliselt lõbus puhkepäev veeta. Sõitsime bussiga kesklinna poole. Rentisime rattad ja kihutasime mööda jõekallast päris kesklinnani välja. Kesklinnas on olemas lausa rattarajad, kus on üpris mugav liigelda. Sõitsime ratastega päris pikalt ja nautisime ilma. 

Mingil hetkel tundsime, kuidas kõht koriseb ja kuumus teeb liiga ning oli aeg rattad ära panna, tellisime uberi ja kihutasime kodu poole. Seejärel külastasime esimest korda ühte vahvat jäätisekohvikut, millest oleme 2,5 aastat järjest mööda jalutanud, aga pole kunagi sisse astunud. Eile tundus paras aeg midagi uut katsetada – mõeldud, tehtud!

Vedela lämmastikuga külmutati soovitud jäätis:

Lõpuks, kui koju jõudsime, olime omadega ikka päris läbi, aga maru hea tunne oli. Nädala lõpetas minu südaöine Skype koosolek juhendajatega, sest neil oli siis kell saanud juba 8 esmaspäeva hommikul ja uus töönädal võis alata. Pingutasin kõigest väest, et peale tegusat päeva oma silmad lahti hoida ja koosolek ära pidada, et siis väljateenitud puhkus öise une näol kätte saada.

Selline see Texase nädal oli – kord uputab ja siis sirab päike.

Ilusat nädalat, kus iganes maailma nurgas te ka ei oleks!

Maile

Üleujutus

Oli teada, et sellel nädalal sajab palju vihma ja siin ja seal võib esineda ka üleujutusi. Houstoni linn on nendeks puhkudeks üsna hästi varustatud (suured äravoolukohad, üleliigse vee kogumiskohad jms) ja muretsemiseks ei pidavat suuremat põhjust olema, aga… loodus on alati ettearvamatu ja nii ka sel korral.

Eilne päev oli pime kui öö ja alates lõunast muudkui sadas ja sadas. Päevasel ajal on mul telekas välja lülitatud ja teen oma laua taga tööd, seega ma ei pööranud ilmale suuremat tähelepanu ja uudiseid ka ei jälginud. Õhtul trenni minnes sain aru küll, et maru palju vett tuleb taevast alla, aga kuna ma trennis kuulan telefonist nagunii SkyPlus hommikuprogrammi, siis olin endiselt infosulus, mis puudutas meie kohalikku ilma.

Tavaliselt lülitamegi teleri sisse alles peale trenni nii umbes kella 18.30-19.00 ajal, kui hakkame õhtusööki valmistama ja naudime oma õhtut. Eile panime otsejoones uudistele ja pilt oli üsna hirmutav. Meie kodust umbes 50km kaugusel Houstoni äärelinnas oli veetase tõusnud inimestele kohati põlvini ja mõnel pool isegi veelgi kõrgemale. Veel polnud enam kuskile voolata, eramajade piirkonnad oli korraliku vee all. Mitmel pool kiirteel liiklus seisis. Osad inimesed hülgasid oma autod ja mõned ootasid autodes juba mitmendat tundi, et olukord paraneks, aga ei paranenud, hullemaks läks. Vihma aina sadas ja sadas ja uudised muutusid süngemaks. Samal ajal meil akna taga aina välgutas ja müristas ja see müristamine siin on väga vali ja kohati üsnagi hirmus. Uurisin, kuidas Merliisil olukord on (ta elab eramajas) ja kas peame hakkama neid helikopteriga majast välja päästma. Nende piirkonnas õnneks väga-väga hull veel polnud.

Jälgisime üsna äreval meeleolul terve õhtu vältel uudiseid ja otseülekandeid erinevatest Houstoni piirkondadest:

 Kõrgemates piirkondades liiklus seisab. Inimesed püüavad end ja oma autosid säästa ja lihtsalt ootavad:

Peast käis läbi mõte, et sellise ilmaga on kuidagi suur kergendus elada suures kortermajas kolmandal korrusel, kui külmik ja sahver on varusid täis. Üha enam mõistan siinse elu juures sahvri (pantry) vajadust (ja seda pidevalt toitu täis hoida), sest kunagi ei tea, mida loodus otsustab teha. Igas Ameerika nurgas on oma looduskatastroofid, millega peab arvestama ja meil on siin selleks suuremad vihmasajud, millest võib saada korralik üleujutus vaid poole päevaga.

Täna on olukord rahulikum ja sadu peatunud ning maanteedel liiklus toimib. Neljapäevast laupäevani lubab uuesti suuremat sadu, hoian teid olukorraga kursis.

Maile

Kingitused

Blogi lugejate seas on palju eestlaseid, kes elavad välismaal, kuid kes väisavad sageli ka kodumaad. Just teile, armsad lugejad, on see postitus eelkõige suunatud. Küll aga võib siit ka Eestimaal elav eestlane endale mõne uue või unustatud vana (mis pidavat ju ka uus olema) idee saada, mida kallile inimesele kinkida (või kasvõi iseendalegi osta). Kui puidust kulpide, võinugade ja Annekese šokolaadi kinkimine on end ammendanud, siis ehk leiate minu välja pakutud nimekirjast midagi sobilikku.

Jana tuli meile külla ja tõi nii vahvaid kingitusi kaasa, et mul kohe plahvatas idee sellest ja veel ühest mu enda avastusest lausa eraldi kirjutada. Hakkan aga otsast minema:

1.      SOKID (https://www.sokisahtel.net/)

No vaadake vaid, kui vahvad need sokid on! Ühed siis mulle ja teised Kasparile. Minu meelest on need ideaalseks kingituseks, mida näiteks väliseestlane saab just oma kohalikele sõpradele kinkida või ka välismaal elavatele eestlasest sõpradele. Need sobivad nii kenasti kas kingituseks või lihtsalt iseendale ostmiseks.

Füüsilised poed asuvad Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Rakveres ja Viimsis, aga kõiki tooteid saab ka netipoest kenasti (ilmselt Eesti piires siiski) tellida. 

2.      BUFF ehk torusall (https://www.sokisahtel.net/)

Taaskord imeilus kujundus ja sõnum ja täiesti ideaalne praktiline kingitus kohalikele sõpradele või välismaal elavatele eestlastele.

3.      Eelmisel suvel avastasin hästi toreda õmbleja, kes teeb imelisi töid ning kes on spetsialiseerunud lisaks õmblemisele just kodumaistele tikanditele. Leiate ta Facebookist: Nöörikiri OÜ nime alt. Õmbleja elab küll Saaremaal, aga on nõus kenasti postiga Eesti piires tellimused kohale saatma.

Tellisin eelmisel suvel tema käest oma USA-s elavale eestlasest sõbrannale kingituseks sellise imekauni põlle:

Lisaks tikib ja õmbleb ta erinevaid kleite, pluusesid, vöösid ja palju muudki.

Mõnusat kinkimist!

Maile