Alanud aasta lävel

Kui olime Marisega lapsed, siis tegime igal jõululaupäeval terve hunniku piparkooke. Mingil hetkel, kui Hugo sai juba nii vanaks, et hakkas ise kokkamise vastu huvi tundma, liikus see traditsioon sujuvalt edasi nii, et küpsetasime koos Hugoga piparkooke. Kui me Eestist ära kolisime, siis pidime olude sunnil hakkama “piparkooke” suvel tegema, mis tegelikult olid küll küpsised. Sel aastal saime neid teha nii suvel kui ka talvel:

Vahetult peale pühi käisime Tartus oma sõpradel külas, kus meid ootas nii uhke vastuvõtt, nagu oleksid kuulsused saabunud. Väga tore oli üle pika aja näha, jutustada ja sauna teha.

Järgmisel hommikul sõitsime Tartust otse Tallinnasse, sest meie pere üks kasvandik sai kolmeseks. Viimastel aastatel ei õnnestu meil just paljudest pereliikmete sünnipäevadest osa saada ja seda erilisem oli nüüd seda teha (mitte arvuti vahendusel).

Sünnipäevalaps:

Kaspar näitab Stellale trikki:

Nagu ilmselt ka igas teises peres, lõppes ka meie aasta pidulikult ja korraliku peoga. Saatsime aasta  ära Kaspari õe, Helini juures ja 1. jaanuari varahommikul viisime Kaspari lennukile. Temal oli aeg Ameerikasse tagasi lennata ja tööpostile suunduda.

"korralik" lapsehoidja ehk köögitoimkond peab puhkepausi:

Lastelauas käib pidu täie hooga:

Head uut aastat!

Käesolevaks aastaks on eesmärgid seatud ja esimest olengi juba suure hooga asunud täitma. Olen eesmärgiks võtnud selle aasta numbri sees oma kraad kätte saada, võtku see nii palju töötunde, kui tarvis, nii palju närvirakke, kui kulub, nii palju nädalavahetusi, kui vaja, AGA järgmistel jõuludel ma sellega enam ei tegele. Ootan väga seda aega, kus töö kuklas ei tiksuks ja saaks südamerahus lihtsalt olla, ilma süümepiinu tundmata, et miks ma arvuti ääres ei istu. Seega hea lugeja, on üsna tõenäeoline, et sellel aastal pead lugema kindlasti tagasilöökidest, madalseisust ja meelehärmist, aga kindlasti ka edusammudest ja loodetavasti (mina vähemalt annan selleks 101%), et ka totaalsest õnnestumisest ja võidukast lõpust!

Kaunist alanud aastat ja, et ka teie ajamahukad eesmärgid leiaksid võiduka lõpu!

Maile

Mis on parim jõulukink? Üle kolme aasta veeta pühad koos perega!

Selle aasta jõulud tekitasid terves perekonnas elevust, sest juba septembris ostsime ära piletid,  et pühadeks Eestisse tulla. Kuna Ameerika pole just nurga taga, siis ilmselgetel põhjustel ei olnud eelneval kolmel aastal võimalik pühadeks siia lennata. Eelmisel aastal tegime olulise kannapöörde ja saime aru, et esimeste aastate “näguripäevad” on mingis mõttes seljatatud. Nüüd saab mitu korda aasta jooksul Eestisse tulla (mis on meie üheks prioriteediks) ja see teeb südame soojaks.

Kui esimene jõulupidu oli koos sõpradega, siis järgnevad kaks koos perega. Jõuluõhtu vol 2 oli maal vanaema juures:

Hugo reaktsioon, kui jõuluvana tuppa astus:

Hugo aitas vanaema püsti, et jõuluvanale laulma hakata:

Vanaema sai nii palju pakke, et jõuluvana otsustas lõpuks ise tema kõrvale istuda:

Meespere...

...ja naispere

Jõuluõhtu vol 3 toimus Kaspari vanemate kodus. Eelmisel päeval hakkasime ettevalmistusi tegema ja küpsetasime ära kapsad ja liha. Äi on pildil veidi närvis, et liiga vähe peekonit kapsastele läks :D

Nüüd oli rahvast juba kordades rohkem ja tuli välja mõelda süsteem, kuidas terve pere korraga laua taha mahuks. Kui oleme kogu perega koos maal, siis tavapäraselt, kas sööme vahetustega või katame lastele pisikese lastealaua. Jõuluõhtul tahtsime aga kõik korraga ühise laua ääres istuda nii, et ka igal lapsel oleks päris oma koht. Ühendasime kaks suurt lauda ja terve elamine saigi pidulauda täis. Lapsed olid üsna vaimustuses, et neil ka kõigil oma koht on suures lauas ja soovisid, et kõik lapsed oleksid ikka koos ühes laua otsas. Nii ka tegime.

Tädirõõmud:

Oh, see mõnus jõulusagin! 

Päkapikud olid kingid kuuse alla poetanud ja äi võttis siis jagamise tähtsa rolli enda õlule:

Kaspari õepere sai ühise paki ja seega tuli ka ühine etteaste teha:

Kõik kandsid suure rõõmuga ise oma pakke, ka kõige pisemad:

Kõik said paki:

On üsna keeruline sõnadesse panna neid tundeid ja emotsioone, mida need jõulud meis tekitasid. Seega on üsna paslik lõpetada vast lihtsalt ülimalt laia ja rahuloleva naeratusega (mis tegelikkuses ilutseb äia kuuri seinal, et nii enda, kui ka möödasõitvate autojuhtide tuju tõsta):

Maile

Esimesed päevad Eestis

18.12 jõudsime Eestisse ja sealt edasi oli meil korralikult “110 sees” nagu mu õde ütleb. Tegelikult nii ongi. Eestis on alati kümme rauda tules ja graafik väga tihe. Plaanid on juba varakult ette tehtud ja paika pandud ja kohapeal pole muud, kui kihutada ühest Eesti otsast teise. Viimase kolme aastaga oleme sellise korraldusega juba tegelikult harjunud.

Eestisse jõudes tervitas meid korralik torm nii, et viis lausa elektri endaga kaasa. Korraga oli tunne, et kuhu me nüüd siis sattunud oleme. Igal pool valitseb pimedus, maru külm on ja see esmanegi võeti käest ära. Meil on maal pliit ja ahi olemas juhuks, kui maja vajab lisakütet (või, kui elekter kaob). Seega tegelikult ei olnud asi nii katastroofiline, aga üleväsinuna tunduvad mingid olukorrad hirmsamana, kui nad tegelikult on. Järgmisel päeval tuli elekter tagasi ja üleväsimus hakkas samuti taanduma.

Me ei ole kolm aastat talvel Eestis olnud ja olin justkui unustanud kui pime koguaeg on, või õigemingi, kuidas valgust sisuliselt ei olegi. Ühest küljest on muidugi hubane ahju ees istuda, oma villaseid sokke põrnitseda ja küünlaid põletada. Teisest küljest aga…tahaks valgust ja päikest.

Ühel esimestest õhtutest läksin kell 17 kõndima, et sammud ära teha ja mul oli tunne, et öö on saabunud. Pidin endale meelde tuletama, et on tavaline õhtu ja tuleb teha tavalisi asju lihtsalt pimedamas (ja külmemas) keskkonnas. Õnneks on meil siin maal ka kergliiklusteel tänavavalgustus ja saab tegelikult igal ajal jalutama minna, hoolimata pimedusest. 

Kohe esimesel nädalal oli meil jõulupidu Meie Klubiga. Oleme seda traditsiooni juba 10+ aastat jälginud erandiga, et viimased kolm aastat pole meie saanud jõulupeost osa võtta. Nüüd aga saime ja kõik oli jälle endine. Nii tore oli oma tüdrukuid taaskord näha!

Meie Klubi jälle koos ja hoos

Moodne perekond

 Jõulupidu vol1

Ühel õhtul otsustasime "oma klanniga" Tallinna jõuluturule minna seiklema. Meid on nii palju, et bussi tagumine ots sai hoobilt täis, kui meie pere maha istus:

Verivorste ja hapukapsaid!

Tutvumine meie pere pesamunaga:

Maile