Esimesed päevad Eestis

18.12 jõudsime Eestisse ja sealt edasi oli meil korralikult “110 sees” nagu mu õde ütleb. Tegelikult nii ongi. Eestis on alati kümme rauda tules ja graafik väga tihe. Plaanid on juba varakult ette tehtud ja paika pandud ja kohapeal pole muud, kui kihutada ühest Eesti otsast teise. Viimase kolme aastaga oleme sellise korraldusega juba tegelikult harjunud.

Eestisse jõudes tervitas meid korralik torm nii, et viis lausa elektri endaga kaasa. Korraga oli tunne, et kuhu me nüüd siis sattunud oleme. Igal pool valitseb pimedus, maru külm on ja see esmanegi võeti käest ära. Meil on maal pliit ja ahi olemas juhuks, kui maja vajab lisakütet (või, kui elekter kaob). Seega tegelikult ei olnud asi nii katastroofiline, aga üleväsinuna tunduvad mingid olukorrad hirmsamana, kui nad tegelikult on. Järgmisel päeval tuli elekter tagasi ja üleväsimus hakkas samuti taanduma.

Me ei ole kolm aastat talvel Eestis olnud ja olin justkui unustanud kui pime koguaeg on, või õigemingi, kuidas valgust sisuliselt ei olegi. Ühest küljest on muidugi hubane ahju ees istuda, oma villaseid sokke põrnitseda ja küünlaid põletada. Teisest küljest aga…tahaks valgust ja päikest.

Ühel esimestest õhtutest läksin kell 17 kõndima, et sammud ära teha ja mul oli tunne, et öö on saabunud. Pidin endale meelde tuletama, et on tavaline õhtu ja tuleb teha tavalisi asju lihtsalt pimedamas (ja külmemas) keskkonnas. Õnneks on meil siin maal ka kergliiklusteel tänavavalgustus ja saab tegelikult igal ajal jalutama minna, hoolimata pimedusest. 

Kohe esimesel nädalal oli meil jõulupidu Meie Klubiga. Oleme seda traditsiooni juba 10+ aastat jälginud erandiga, et viimased kolm aastat pole meie saanud jõulupeost osa võtta. Nüüd aga saime ja kõik oli jälle endine. Nii tore oli oma tüdrukuid taaskord näha!

Meie Klubi jälle koos ja hoos

Moodne perekond

 Jõulupidu vol1

Ühel õhtul otsustasime "oma klanniga" Tallinna jõuluturule minna seiklema. Meid on nii palju, et bussi tagumine ots sai hoobilt täis, kui meie pere maha istus:

Verivorste ja hapukapsaid!

Tutvumine meie pere pesamunaga:

Maile