Süllad Houstonis

20.02 kihutasime lennujaama Kaspari õeperele vastu. Nende lend saabus südaöösel ja selleks olime eelnevalt autorendist parajalt piraka bussi rentinud, et kogu meie klann ära mahuks. Kokku oli vaja mahutada 8 inimest + pagas ja meie rendibuss sai sellega väga edukalt hakkama. Jõudsime üsna hilisel tunnil koju ja eks väsimus andis korralikult tunda, aga sellest hoolimata oli kõigil äärmiselt suur rõõm kohtuda.

Järgmisel hommikul läkime meie Kaspariga varakult kontorisse tööle ja jätsime Süllad rahulikult põõnama ja reisiväsimusest toibuma. Tulime kontorist tavapärasest paar tundi varem koju ja nii saime kõik koos juba rõõmsalt tegudele asuda. Plaanis oli minna kodu lähedal asuvate tiikide juurde parte toitma ja jalutama. Mõeldud-tehtud. Võtsime suure kotiga maisi kaasa, et lapsed saaksid südamerahus parte toita ja me teadsime juba tegelikult ette, et linde on seal pargis väga palju. Kahjuks juhtus nii, et linnud läksid omavahel toidu (või millegi muu?) pärast kaklema ja kaklus lõppes ühele linnule päris õnnetult. Tunnistan ausalt, et ma sain korraliku šoki ja terve ülejäänud reisi tögati mind selle valiku pärast, minna lastega parte toitma, aga näha sealjuures ühe pardi hukku hoopis...no see läks tõepoolest kehvasti.

Meie Stellaga vaatasime asju natuke kaugemalt:

Süllad:

Tutvustasime Süldadele meie kodukandi parki:

Järgmisel hommikul oli pannkoogihommik, nagu Käsperite residentsis igal laupäeval kombeks. Kuna meie söögilaud mahutab neli inimest, siis sõime kahes vahetuses, mis lastega ongi mingis mõttes hea. Esimene kate oligi lastele ja kui neil oli söödud, siis said täiskasvanud rahulikult oma kohvi ja pannkooke nautida.

Esimene kate:

Teine kate:

Klen soovis, et onu Kaspar talle ka sellise soengu teeks nagu onul endal on:

Päeva teine pool nägi ette Galvestoni sõitmist. Galvestoni rannas asub lõbustuspark, kuhu me polnud veel kordagi läinud. Nüüd oligi paras aeg see vana viga parandada ja veidi lustida. Sõitsime mitu tundi karussellidel ja saime aru, millest me siiani oleme end ilma jätnud – lõbustuspark oli tõeline hitt!

Stella (4k) esimene karussellisõit:

Järgmisel päeval külastasime NASA kosmosejaama, mis pakkus huvi kõikidele osalistele. Olime Kaspariga juba päris mitmendat korda seal ja pidime endale huvi natuke juurde mõtlema, aga nähes teiste vaimustust oli siiski endal ka tore. Ei teagi, kas see jäi nüüd viimaseks korraks sinna minna või tuleb veel seda ette.

Kaspar oma õe ja õetütrega:

Kaspar katsetas õepoegadega erinevat tehnikat: 

Väike vapper beebi oli meil ka loomulikult igal pool kaasas (ja magas pooled raketid maha):

Vahepeal väike snäkipaus ja siis uudistasime edasi:

Esmaspäeval otsustasime hommikust süüa ehtsas Ameerika dineris Ihopis. Oleme kõik oma külalised sinna einestama viinud ja ega seegi kord saanud eelnevatest erineda. Ihop on tõeline paradiis neile, kes armastavad hommikusööki, olgu selleks siis omlett, pannkoogid või vahvlid, sealt leidub maiuseid igale maitsele. 

Kuna meie klann on päris suur, siis vahel istusime lausa kahes erinevas lauas nii, et oli lastealud ja suurte laud:

Terve punt jäi rahule, kõhud punni söödud, saime edasi tegutseda. Vabariigi aastapäev nägigi ette Houstoni loomaaia külastust. Ilm oli super ja see tähendas seda, et sisuliselt kõik loomad olid väljas ja nähtaval. Veetsime loomaaias korraliku päeva ja seegi oli tegevus, mida tegime oma Eestist saabunud külalistega esimest korda. Seekordset reisiplaani kokku pannes keskendusime eelkõige laste huvidele ja täiskasvanutel ei jäänud muud üle, kui olukorraga leppida 😊

Grete, Klen ja Sergo:

Õhtuti väisasime Helini ja Gretega poode, sest tüdrukutel on ikka seda, teist ja kolmandat vaja ning mängisime kodus erinevaid lauamänge kogu perega. 

Meie esialgne kartus, et ehk ei mahu kogu perekond piisavalt hästi ära, ei pidanud vett. Tegelikkuses mahtusime väga kenasti ja mingeid probleeme ei tekkinud. Viimase päevani arvasid lapsed, et me elame hotellis, sest kuidas muidu on võimalik esimese korruse automaadist iga päev värsket kakaod tuua. Hästi tore oli näha, et kõik nautisid koos olemist ja keskkonda. Veetsime vägagi kvaliteetselt koos aega ja enne kui arugi saime, hakkasid Süllad kohvreid pakkima ja Los Angelesse lendama. Õnneks ei olnud hüvastijätt kuigi kurb, sest paari päeva möödudes lendasime meiegi neile järgi.

Maile

Ootusärevus vol 5

20.02.2020

Täna on äärmiselt ärev päev, sest taaskord on kätte jõudnud aeg, kui keegi meie perekonnast külla lendab. Käimata ongi veel Kaspari õe perekond ehk siis Helin, Tomek ja nende neli last. 

Alustasime ettevalmistustega juba eelmisel nädalal ning käisime Merliisi juurest madratseid ja tekke-patju juurde toomas:

Meil on küll ainult kaks tuba, aga tegelikkuses on ruumi korralikult, sest kogu korteri pindala on 70m2 ja magamistuba on piisavalt suur, et sinna mitu magamisaset teha. Andsimegi enda magamistoa Süldadele ja kolisime ise Kaspariga elutuppa “telkima”. Kui aus olla, siis me magame üsna sageli kattemadratsiga elutoa põrandal, sest mul on selgroog kõver ja sellest tingituna jääb selg väga kergesti haigeks/valusaks. Paar ööd põrandal magamist toimib alati nagu võluväel ja seejärel on jälle pikaks ajaks rahu majas. Seega me magame suurima rõõmuga elutoas ka nüüd.

Süldade pesad:

Eestis olles oleme Süldadega väga palju koos, kas nende enda kodus või maal, Kaspari ja Helini vanemate juures. Seega kõik koos üsna kitsastes oludes elamine ei ole meile kellelegi võõras ja kõik on kõigiga vägagi harjunud.

Püüdsime laste tulekuks võimalikult hästi valmistuda: 

Nagu juba kombeks, siis said ka Süllad endale reisiplaani:

Ootame juba põnevusega!

Maile

.......

Loe lisaks:

Ootusärevus vol 1

Ootusärevus vol 2

Ootusärevus vol 3

Ootusärevus vol 4

Millega tegeled?

Koju saabudes oli Kaspar lennujaamas mind tervitamas ja mis seal salata, eks iga korraga tagasi tulles ongi üha rohkem kodune tunne. 

 Peale 21h reisimist:

 Esimene laupäeva varahommik kodus:

 Esimese laupäeva võtsime mõnuga vabalt ja käisime Galvestonis: 

Üldjoontes on aga elu hetkel selline nagu järgnevatelt piltidelt näete ja kui aus olla, siis väga midagi muud mu päevad ei sisaldagi. Ainult töö, õhtuti teen trenni või käime jalutamas ja muul ajal on töö, töö ja veel kord töö. Olenemata päevast ja olenemata ajast, sest eesmärk on üllas - märtsi keskel doktoritöö eelkaitsmisele ära esitada.

Reede

Laupäeva varahommik

 Tänasel sõbrapäeval ootas mind kontorisse jõudes väga ilus üllatus juba ees: 

Luban, et siirdun blogimaailma aktiivselt tagasi, kui olen oma töö ära teinud :)
Maile