Kolimine ja esmane sisustustuur (märts 2022)

Kolimine on üks hirmus elukas. See on vaimselt kurnav, see on materiaalselt kurnav ja see on füüsiliselt laastav. Peale seda, kui olime 2 päeva järjest laost enda mööblit uude koju kolinud, olid meie kehad kaetud sinikatega. Mul valutasid lihased, mille olemasolust ma polnud teadlik.  Meie kodu asub 3. korrusel ja õnneks on majas olemas lift, mis on kolimisel lausa hädavajalik.

Kolimispäevad:

Päris esimene õhtu uues kodus. Meil on rõdult imeilusad päikeseloojangud:

Rõdu all on koertepark, mis on eriti vahva. Istud seal ja vaatad, kuidas koerad mängivad. 

Kuna oleme nö uut elu nii mõnelgi korral alustanud, siis see ei olnud oma sisu poolest meie jaoks midagi uut. Me teadsime täpselt mida ja mis järjekorras me peame tegema. Kõigepealt rendiauto ja hotell. Seejärel kortereid vaatama, kodu on vaja paika saada. Siis tuleb kolimisauto rentida, siis asjad laost autosse ja autost korterisse. Seejärel kolimisauto tagastada, asjad lahti pakkida, voodipesud läbi pesta, nõud läbi pesta - kõik tähtsuse järjekorras. Seejärel tuleb poest midagi süüa koju varuda ja proovida elamine enam-vähem korda saada. Hea lugeja, kes on minuga juba aastaid tuttav teab, milline organiseerimishull ma olen. Segadus mu ümber tekitab vaid lisastressi ja ärevust. Iga päev, kus sai mingi toa jälle paika alandas seda ärevustaset korralikult.  

Kõige esimene ruum, mille ma korda tegin, oli väike vannituba (nimetan seda nii, sest teine vannituba on SUUR), mis asub kontori juures. Kõik asjad selle sisustamiseks olid olemas juba eelmisest kodust. Juba selle ühe väikese ruumi korda seadmine tekitas rahulikuma tunde keset seda tohutut segadust.

Väike vannituba on üks mu lemmikumaid ruume kogu korteris. Sinna paistab rõõmus hommikupäike sisse ja see on kuidagi nii helge ja ilus. Lisaks pole mul kunagi varem olnud vannitoas akent ja loomulik valgus vannitoas on suur luksus.

Esimesel õhtul pani Kaspar kokku ka meie voodi, et oleks kuskil magada ja mina viskasin kõik meie voodipesud masinasse, et saaks värskete linade vahele puhkama heita. Peale kolimispäeva ei ole midagi paremat kui kuum dušš ja puhtad voodipesud, kus uinud poole sekundiga. Akende ees on olemas rulood ja olgugi, et sealt piilub palju valgust läbi, siis meid see sellel hetkel ei huvitanud. Peaasi, et on koht kuhu magama heita.

Järgmisel päeval said ka kardinad ette ja ruumist sai momentaalselt tuba. Toad on siin meeletult suured ja meie massiivne magamistoa mööbel tundub siinses kodus... mitte enam nii massiivne.

Meie magamistoast läheb otse suurde vannituppa.

Seintele paigutasime kõik selle, mis meiega eelmisest kodust kaasa tuli. Need on ühed minu lemmikud:

Suur vannituba on sõna otseses mõttes suur. Seal on hiiglaslik dušinurk, eraldi vann, kaks kraanikaussi, palju kappe ja tööpinda. Selle ruumiga harjumine võttis mul kõvasti aega ja see protsess alles kestab. Kõik tundus lihtsalt nii suur, see on nagu eraldi tuba. Ma arvan, et kasvasin oma õega koos üles selliste mõõtmetega toas, nagu on see vannituba. Põrandaküte Lõuna-Florida kodude juurde ei käi üldiselt ja see on ka põhjus, miks otsustasime vaibad osta. Lisaks muudavad vaibad selle suure vannitoa hubasemaks.

Dušinurk ja vann on eraldi:

Oleme siin korteris kaks nädalat sees elanud ja lõpuks tunnen, et hakkan selle vannitoaga sõbraks saama.

Vannitoast otse edasi on suur garderoob. See on nii suur, et.... see on nagu järjekordne tuba. See on reaalsus, kui kolida kesklinnast välja. Ruumid muutuvad suuremaks. Meil on aga vaja teatud tubade arvuga korterit ja see tähendab, et tuleb ka harjuda selle suure pinnaga.

Ka muudes ruumides paigutasime oma olemasolevat mööblit nii nagu meile ilus ja sobilik esialgu tundus. Elutoa-köögi osas on selline kummaline süvend ja otsustasime sellest teha nö esiku-tsooni, kuhu saab jalanõud ja võtmed ära panna. Siinses kliimas kappi või nagi üleriiete jaoks tegelikult tarvis ei lähe, see on ka põhjus, miks seal nagi ei ole:

Käisin korteris ringi ja otsisin sobivaid kohti meie olemasolevatele seinapiltidele:

Elutoa paigutuse otsustasime seekord siis vastupidiseks teha võrreldes eelmise koduga. Ruumid on siin nii kohutavalt suured, et meie hiiglaslik diivan tundub elutoas täiesti keskmine diivanike:

Kolisime sisse teisipäeval ja laupäeva õhtuks oli elutoas seis selline:

Kaks nädalat peale kolimist on seis selline:

Sellel ajal, kui Kaspar panustas rohkem elutoa elamisväärseks muutmisele, siis mina toimetasin köögis, et ka seal saaksid asjad nii enam-vähem paika. Meil on meeletult suur köök ja kappe, sahtleid, tööpinda on nii palju, et lausa lust. Esmalt pesin kõik nõud läbi ja puhastasin kõik pinnad ja kapid. Siin oli kõik väga puhas, aga köök on köök ja ma ei saa panna nõusid enne kappi, kui pole seda eelnevalt lapiga puhastanud.

Üsna kärmelt oli vaja tegutseda ka kontoriga. Otsustasime teha sellest nö kahe-mehe kontori, mis tähendas esmalt retke IKEA-sse ja siis korralikku lego-õhtut.

Leidsin endale maailma kõige mugavama tooli. Mul on väga lühikesed jalad ja see tähendab, et enamus toole on minu jaoks liiga sügavad, mis omakorda tähendab, et selg ei saa piisavalt tuge. Nagu te teate, siis seljaga on mul suured probleemid ja vajasin midagi, kus saan korrektselt istuda ja alaselg saab korralikult toetust - bingo! IKEA-s on müügil ideaalne tool minusugusele päkapikule. Istun sellel toolil terve pika päeva ära ja mu selg ei ole õhtuks väsinud ega valus. Loomulikult ma vajan jalapakku, aga noh, seda ma vajan nagunii alati, seega see pole mingi küsimus siin.

Kasparile ostsime uue valge laua ja mina sain uue halli tooli. Kontor on veel väga poolik aga juba funktsionaalne.

Otsest töövalgust ei olnud laudadele vaja osta, sest kontorisse paistab nii hommikupäike kui ka päevapäike. Sisuliselt on siin terve päeva päikesevalgust. Oma öiste loengute ajal panen nagunii laevalguse ja lisavalguse põlema, et kõik oleks valgustatud.

Järgmise sammuna hakkas Kaspar kardinaid ette panema, et vähendada kaja ruumis ja muuta üleüldiselt olemist hubasemaks.

Kontoris on nüüd väga hea töömeeleolu ja kolleeg on ka päris tore, kellega saame siis koos "ülemust taga kiruda" :)

Seadsime oma ruumid nii enam-vähem paika, et funktsioneeriks. Mingil hetkel tundsime, et oleme nii väsinud, et tahame lihtsalt vaba õhtut, kus saame diivanil vedeleda. Nii keha kui ka vaim olid väsinud. On väga keeruline oma elu jälle nö luua kuskil, uus kodu jms. See on vaimselt väga kurnav ja seda on keeruline selgitada.

Vaba õhtu parimas seltskonnas ja kõige meelepärasemaga (minul sushi ja Kasparil hiiglasik kuum einevõileib, mida ta pildil lahti pakib):

Teisalt – me tunneme ennast Floridas väga koduselt, see on tuttav ja soe tunne. Reede õhtul tegime oma lemmikkohas trenni ja oh, kui hea see tunne oli!

Meie kodurand:

Mõnusat töönädala lõppu!

Tagasi Floridas

Kirjutada on palju, aga võtan ühe sammu korraga. Viimase aja kõige suurem uudis on, et kolisime Floridasse tagasi. Elasime nii pikalt Ameerikas, et nii viisad kui ka nende pikendused koos igasuguste ekstra lisadega on aegumas ja järgmine samm on elamisluba ehk "roheline kaart". Elamisluba on otseselt seotud loaga töötada Ameerika ettevõttes ehk siis kui pole luba elamiseks, siis pole Kasparil ka luba töötamiseks (kasvõi Eestis elades) ja selline lugu meile ei meeldi. Niisiis tuli oma 7 asja kokku pakkida ja Ameerikasse tagasi pöörduda järgnevaks pooleks aastaks, mis on järjekorras järgmine samm elamisloa taotlemisel.  

Minu töökoht asub aga Tallinnas ja esialgu tekitas see mõte muidugi õudu, et mis nüüd saama hakkab. Ma armastan oma tööd ja sugugi poleks soovinud sellest loobuda. Pikk jutt lühidalt - mul on ilmselt maailma kõige parem ja mõistlikum tööandja ning mingit erilist probleemi mu kolimises ei nähtud. Niisiis annangi oma loenguid distantsilt ja töötan nö kaugtööna edasi sellel semestril. 

Alates sellest hetkest, kui lõpetasin oma õpingud, on elu meie jaoks edasi läinud sellisel täiskäigul, et endalgi on vahest keeruline sammu pidada. Kogu sügise jätkus minul energiat vaid enda uue töö jaoks. Andsin endast 120%, et tööülesannetega hakkama saada, uude kollektiivi sisse elada, uude ametisse sisse elada. Päris esimesest loengust (mis toimus 23.08.21) oli mulle selge, et see ongi hetkel minu unistuste töö, ma teengi seda, mida ma olen alati tahtnud teha. Olin vaadanud alati imetlusega neid inimesi, kes oma tööd naudivad ja mõelnud, et küll see võib ikka hea tunne olla. Ja siis ma asusin suve lõpust uude ametisse ja hetkega oli selge, et see ongi SEE. Ma ei tea, kui veidralt see võib kõlada, aga reaalsus on see, et ma olen õhtuti elevil, et hommikul saab tööle minna. Mu ameti juures on mitmeid erinevaid kohustusi, aga kõige lemmikum nendest on loengute andmine. Mulle meeldib tudengitega suhelda ja kõige toredam on see hetk, kui neil lähevad silmad särama ja ma saan aru, et nad said aru. See, kui inimene on võtnud oma päevast aja, et tulla loengusse ja ta lahkub sealt ühe uue teadmise võrra rikkamana – see on uskumatult hea tunne.  

Ka uus kollektiiv on olnud äärmiselt toetav ja sõbralik ja tunnen, et see ongi see koht, kus ma tahan hetkel töötada. Ma tõepoolest tunnen, et see on nii õige valik minu jaoks. Seda on isegi keeruline sõnadega edasi anda. Ma ei ole nii õnnelikuna end ametialaselt mitte kunagi varem tundnud, kui sellel õppeaastal. Tean, et esimene tööaasta uues kohas võib olla äärmiselt keerukas, aga tundub, et universum on mind sellega ikka väga hoidnud. Tööd ma ilmselgelt ei karda ja kordagi pole olnud hetke, kus ma tunnen, et see on liiga keeruline. Pigem mõtlen keerukatel hetkedel, et mitte miski pole nii raske kui doktöö kirjutamine, mitte miski. 

25.02 oli tarvis aga uuesti Ameerika poole lennata ja pinge oli korralik. Uuesti oli vaja kodu leida, auto osta, ennast nö paika sättida. Kodu leidmine pole enam nii lihtne, kui 2020 suvel. Hinnad on suure kiirusega otse lakke põrutanud ja valik pigem kesine. Tuli teha otsuseid ja kompromisse ja nii saigi otsustatud, et kolime Fort Lauderdale´i kesklinnast pisut välja. Ütleme siis nii, et kui enne sõitsime randa 10 minutit, siis nüüd sõidame 20. Leidsime täiesti uue kompleksi, mis on avatud olnud vaid 9 kuud ja kolisime sisse.

Esimesed päevad siin olid vaimselt väga keerulised. Oleme viimased 5 aastat vaid kesklinnas elanud ja sellega harjunud ja nüüd korraga keskusest väljas olla, see vajas harjumist. Tänaseks oleme uues korteris olnud peaaegu 2 nädalat ja võib öelda, et oleme siin kenasti harjunud. Siin on vaikne, avar ja tegelikult väga ilus elada. 

Kompleks koosneb 6 elumajast ning ühest nö klubimajast, kus on kontor ja ühisruumid elanikele kasutamiseks. Ühisruumides on suur ruum, kus saab tööd teha, seltskonnamänge mängida, kohvi võtta, printida jms. Samuti on suur jõusaal ja aed basseini ja grillimisalaga:

Klubiruumi akna taga on aed:

Kaspar katsetab printimist:

Suurest kohvimasinast saab väga maitsvat kohvi võtta:

Ja läheb jälle lahti!

Närvesöövat oli omajagu, sest kodu leidmise ja kolimise kõrvalt oli vaja ka tööd teha.  Kartsin esimest loengut distantsilt väga. Kuidas ma hakkama saan? Äkki kaob ühendus ära? Mis siis kui...? Kolisime uude korterisse sisse E-T ja teisipäeva öösel vastu kolmapäeva (öösel kell 3 minu aja järgi) oli vaja olla triksis-traksis ekraani ees ja loengut anda. Ilmselt siin ei vaja see olukord pikemat selgitust, sest kui sa oled täiskasvanud inimene ja sul on kohustused, siis tuleb end lihtsalt kokku võtta ja see asi ära teha. Nii ma tegingi. Tegelikkuses ongi nii, et kui olen loengus, siis midagi muud ei eksisteeri. Olen 120% kohal ja ainult tudengite jaoks, kogu muu maailm peab ootama nii kaua, kui loeng saab läbi. Nii ootas ka mu väsimus. Mul on reeglina mammutloengud, mis tähendab siis seda, et kui tavaloeng kestab 1,5h siis mammutloeng kestab 1,5h x 2 + paus sinna vahele. Olen sellega juba täiesti harjunud. 

Kaspar sättis mulle enam-vähem viisaka nurga kontoris valmis, kus ma sain oma loengut esimesel öösel pidada:

Keset esimest loengut läkski ühendus ära, sest noh, kuidas siis teisiti saakski esimesel korral. Tormasin öösel kell 4 magava Kaspari juurde ja nõudsin kiiret abi. Kaspar oli sekundist püsti ja ajas asjad joonde. Üliõpilased ootasid tublisti, millal õppejõud naaseb ja loenguga jätkab. Müts maha nende ees, ausalt. Sealt edasi on loengud kenasti läinud ja kõik õnneks ei alga ka nii öösel minu jaoks. 

Nii me siis siin seame end vaikselt sisse, mis muud. Ma mingeid lubadusi ei jaga, aga loodan, et jõuan nüüd siia ehk tihedamalt, eks siis elu näitab, mis see tegelikkus on ja kas siin üldse veel lugejaidki alles on.