Seiklused New Yorgis

Mulle ei meeldi asjadest rääkida enne, kui need käes on või teinekord isegi alles siis, kui asi/sündmus möödas on. Nii oli ka seekord. Juba eelmisel Naples´i reisil olles läks õhtul ilmselt paar jooki tavapärasest rohkem ja selle kõige tulemusena olid meil New Yorgi piletid järgmiseks nädalavahetuseks ostetud. Lihtsalt tuli idee ja tegime teoks, mis seal ikka pikalt seedida. 

Lend pidi väljuma reede õhtul ning lennujaamas saime teada, et lend on edasi lükatud. Et olukord veelgi kirevemaks ajada, siis meie esialgne lend üldse tühistati ning järgnevale lennule mina küll sain pileti aga Kaspar oli ootejärjekorras, ehk siis kuni viimase hetkeni polnud selge, kas Kaspar pääseb lennule või mitte (loe: kas saame reedel õhtul New Yorki minna). Õnneks ta oli ootejärjekorras kohe esimene ja pääses lennule.

Ootame väga hilisel tunnil Newarki lennujaamas rongi, et sõita New Yorki, Manhattanile, kus asub meie hotell:

Iga asi võttis aga tohutult aega ja lõpuks jõudsime alles öösel oma hotelli Manhattanil. Peatusime seal päris esimest korda elus (varem oleme alati Brooklynis olnud). 

Manhattanil on ruumid väiksemad, aga sellest pole midagi, sest minu hinnangul oli meil väga ilus hotell ja lõppude lõpuks, kui palju seal toas ikka seda ruumi vaja on, kui veedad lõviosa päevast väljas.

Vaade oli otse linnamelule:

Hotelli asukoht Manhattani kaardil:

Hotellis on väga korralik restoran, kus sai tõeliselt maitsvat hommikusööki nautida. Meile meeldib reisil olles alati väga tugevalt hommikust süüa, sest siis ei pea pikalt toidule mõtlema ega sellega tegelema. Üldiselt on meie reisid ka väga aktiivsed ja on hea, kui hommikul saab korralikult energiat, et kõike plaanitut ette võtta. 

Ilm oli suviselt soe ja see andis palju juurde. Reaalsus on see, et minul oli see 5. kord New Yorgis olla ja Kaspar on seal rohkemgi olnud tööreiside tõttu. Ehk siis kõik see, mida me oleme tingimata tahtnud näha/külastada, me oleme näinud ja teinud. Seekord oligi kogu meie reisil selline ülirahulik vaib, tegime seda mida tahtsime ja kuidas tunne ja kehaline energiatase lubas (me pole veel 100% taastunud). Tegime vahepeal jäätisepause ja kohvipause ja lihtsalt nautisime hetki ja seda imelist linna. 

Wall Street, New York Stock Exchange ehk Kaspari lemmikmaja selles linnas :D

Mingi tohutu võlu ja nauding on mööda neid tänavaid kõndides, teisiti ei oskagi seda kirjeldada :)

Jalutame Brooklyn Bridge´le ehk lemmiksillale selles linnas:

Taustal Manhattani pilvelõhkujad:

Brooklyn Bridge:

Sillalt ära tulles oli paras aeg jäätiseautost üks jahutav vahepala võtta:

Loomulikult ei saa üle ega ümber Central Park´ita, see on selle linna süda ja hing ja seal on meil vaja alati jalutada:

Suur uhke valge maja on siis kuulus hotell filmist "Üksinda kodus 2"

Õhtuks olid meil mõlemal lisaks jalgadele ka kaelad kanged. Huvitav, miks küll?

Mulle meeldib pargis olevatest müügikärudest osta magustoiduks/vahepalaks kaetud mandleid, mis on sisuliselt nagu Eestis müüdavad Olde Hansa mandlid. Jube head mu meelest.

Lõunapaus ühes imearmsas ehedas Ameerika Dineris, mis oli nagu filmist!

Umbes kella 15 ajal tundsin, et ma ei jaksa rohkem, energia on otsas. Otsustasime mõneks ajaks hotelli puhkama minna. Me pole kumbki päevased magajad, aga keha ja jalad olid väsinud ja otsustasime, et läheme laeme natuke akusid vahepeal, et saaks õhtul veel välja minna. Mõeldud - tehtud! Õhtul läksimegi välja ja ilm oli täiesti imeline! Selline suvine päikeseloojanguga õhtu, kõige mõnusam ja sumedam suveõhtu, mida endale suudad ette kujutada.

Üks hästi mõnus osa, mis mulle meie reiside juures meeldib on see, et õhtul saab voodist telekat vaadata ja rämpsu süüa. Läksimegi poest läbi, haarasime riiulitelt kõige ebatervislikumat ja paremat kraami ja suundusime hotelli - jube mõnus! Jalad olid all täiesti tuimad ja käekell näitas 26 000 sammu (mis on tavapärastest New Yorgi külastustest tagasihoidlikum, aga meie hetkeseisundit arvestades oli seda rohkem, kui küll).

Pühapäeval laiutas linnas korralik suvekuumus. Iga kord oleme ette võtnud uue torni, kust saab linnavaadet nautida. Nii oli ka seekord ning otsustasime külastada siis Hudson Yardis asuvat uhket ja üsna uut Edge´i vaateplatvormi. Ostame sellistesse kohtadesse alati eelnevalt netist piletid ära, et vältida tundidepikkuseid ootejärjekordi kohapeal. Kuna piirid on valla, siis oli linn väga paksult turiste täis ja järjekorrad igal sammul üüratud. 

Edge´i vaateplatvormil, 100. korrusel:

Edge´i vaateplatvormi siseruumid:

Me jumaldame kõrgeid vaateid ja nautisime seda külastust väga! Seal samas oli ka teine küllaltki uus ja moodne vaatamisväärsus, mille nimi on Vessel. Tegemist on treppidest koosneva rajatisega, mille eesmärk on rõõmustada turiste erineval tasandil olevate vaadetega. Kahjuks on trepid hetkel ajutiselt suletud ning nende peale me minna ei saanud.

Otsustasime sealt edasi lihtsalt haarata kohvid ja nautida tänavaid ja jalutada. Ühel hetkel astusime sisse ka Koogibossi saatest tunduks saanud Carlo´s pagarikohvikust. Olin aastaid tagasi selle saate andunud fänn. Mäletan, kuidas treenisin hantlitega selle saatel end omaenda pulmadeks vormi :D Nüüd oli aeg siis sellest pagarikojast midagi ka ära proovida. 

Veresuhkru tase peale seda einet: 3000

Soovisime ka parki veel tagasi minna. Ilm oli ilus ja park oli rahvast täis.

Ning viimaks hakkasime mööda New Yorgi kõige kallimat ja ihaldusväärsemat tänavat mööda hotelli poole tagasi jalutama. Meil ei olnud plaanis kogu maad kõndida, aga kuidagi ei raatsinud metroo peale hüpata. Nii oligi, et jõudsime täiesti ümmarguste taldadega lõpuks hotelli tagasi.

Mu nägu naeratab, aga tallad nutavad suurest väsimusest. Õnneks olid jalas maailma kõige mugavamad jalanõud.

Otsisime üles ka maja ühest jõulufilmist, mis meile väga meeldib "The Family Man" (2000)

Lõpuks oli aeg tormata rongile, mis viis meid lennujaama. Lennujaamas saime järjekordse teate, et lend on mitu tundi edasi lükatud. Pettumus oli meeletu arvestades meie väsimusastet. Kaspar ajas seal asju ja korraldas nii, et saime oodata United Club ruumis, kus olid joogid ja näksid ning Manhattani vaatega ülimugavad tugitoolid. Uinusime momentaalselt.

Lõpuks oli nii, et lend oli juba üle 4h edasi lükatud ja me ei soovinud midagi muud, kui lihtsalt koju. Õnneks oli lennuk pooltühi nii, et saime mõlemad endale oma rea, kus pikali visata ja magada. See oli vist mu elu kõige kiirem lend, sest magasin enamuse lennust maha. Umbes kell 3 öösel saime lõpuks koju - oh kui hea oli peale seda lennujaamaväntsutust oma voodisse puhkama heita!

Minipuhkus Naples´is

Ühel tavapärasel õhtul eelmisel nädalal küsis Kaspar mu käest, kas ma tahaksin reisile minna. Mis küsimus see veel on? Ma tahan alati reisile minna! Mulle meeldivad igasugused seiklused ja ma tean, et meie reisid on alati seiklusi täis. Loomulikult ütlesin kohe selge ja kõlava häälega jaa! veel enne, kui jõudsin uurida, et kuhu ja millal me üldse minema hakkame. Ettepanek oli minna nädalavahetuseks Florida osariigi läänekaldal asuvasse linna, mille nimi on Naples. Koht pidavat olema ilus ja vahemaa on autoga reisimiseks täpselt mõnusalt paras. Kaspar tegi ettepaneku ööbida laupäeval Naples´i linnas hotellis ja sealt siis pühapäeval tagasi reisida. Mulle meeldis iga järgnev lause selles plaanis!

Laupäeva hommikul panimgi autole hääled sissed ja asusime teele:

Sõit ühest äärest teise võtab mööda kiirteed umbes 1h 50min aega. Meie aga otsustasime tegelikult minna väikese tiiruga, mööda pisut väiksemat teed ning sellisel juhul kujunes ühe otsa pikkuseks u 3h.

Esimene peatus - hommikusöök!

Kui olime juba mõnda aega sõitnud, siis otsustasime jalgu sirutada ja peatuse teha vabas looduses. Arvake ära, keda me nägime!

Kas oli hirmus? Jah oli küll, aga eelkõige oli muidugi väga põnev. Lisaks nägime veel paari kilpkonna ka. Kui meie krokodillikvoot oli selleks korraks täis, siis sõitsime edasi. 

Mõne aja möödudes jõudsime linna, mis oli justkui teemapark. Seik kuskilt ideaalsest Ameerika filmist või pildiraamatust. Ma pole elus nii puhast ja maniküüritud linna näinud. Null prügi, iga rohulible ja lillepeenar oli hoolitsetud. On see üldse päris linn?!

Tänavatel hüppasid väikesed jänesed ringi ja ajasid oma jäneseasju. Mul oli tõesti tunne, et oleme kuskil teemapargis.

Kui jõudsime oma hotelli, siis üllatuslikult anti meile kogu korruse kõige suurem sviit (see oli kordades suurem, kui meie esimene korter). No see oli ikka väga uhke: magamistuba, vannituba, elutuba ja veel teine wc lisaks. Mitte, et meil nii palju ruumi vaja oleks, aga kui antakse, siis võtame vastu ikka :)

Meie sviidi elutuba:

Teine wc:

Mulle väga meeldib hotellis ööbida, see viib momentaalselt puhkuselainele. Eriti mõnus on peale pikka päeva seiklusi õhtul hotellitoas voodist telekat vaadata ja rämpsu süüa - ideaalse puhkuse valem minu jaoks. 

Enne aga käisime veel kinos. Reedel tuli minu suur lemmik Downtown Abbey uus film välja ja Kaspar tegi ettepaneku minna laupäeval seda vaatama sellisesse kinno, kus saab ka õhtusööki tellida. No sellist ettepanekut ei pea mulle juba kaks korda tegema. Mulle meeldisid kõik osad selles ettepanekus!

Järgmisel hommikul otsustasime hommikusöögiga kohalikku randa minna. Tee randa oli nagu mingi värav paradiisi  - vaadake ise:

Rannaliiv oli valge ja peen nagu jahu ja rand ise väga rahulik. Isegi liiga rahulik vist. Me oleme harjunud, et rand on paksult rahvast täis, muusika ja melu käib. Seal oli aga selline totaalne zen. Panime oma rannatoolid liivale, võtsime hommikusöögi välja ja nautisime hetke.

Pühapäeva teises pooles hakkasime kodu poole tagasi sõitma ja ma tundsin, et pole veel valmis minipuhkuse lõpuks, kohe kuidagi ei tahtnud reaalsusesse naasta, aga no mis sa teed, kui argipäev pressib peale.

Tavaellu naasmine

Siis, kui veel terved olime, tegime rõdul natuke uuenduskuuri. Vana hea IKEA laud läks pensionile ja uus tuli asemele. Ma olen ise leiuga väga rahul. Siinses kliimas saab rõdu palju kasutust ja mulle meeldib, et see on justkui omaette hubane tuba.

Üleeile õhtul oli täiskuu ja otsustasime minna pimedas ujuma. Täiskuu ajal on rannas väga maagiline valgus (isegi hoolimata pilvedest).

Jube mõnus on elada, kui ei pea enam karantiinis olema. Eile õhtul läksime näiteks jalutuskäigule. Pidasin lausa 38 minutit vastu enne, kui tekkis tunne, et nüüd kukun sekundi pealt ümber, sest patarei sai täiesti tühjaks. 

Siin pildil on näha meie unistuste maja:

Kõndimise tempo oli muidugi selline, et tigu oleks ka ilmselt mööda kihutanud, aga noh, hetkel on nii nagu on. Mul on hea meel, et üldse saab välja ja tavaellu naasta.

Koroona - elu

Olen siin pikalt vaikne olnud ja põhjus on väga lihtne - olime mõlemad Kaspariga päris raskelt haiged. peale kahte aastat "õnnestus" ka minul endale Covid hankida ja nii oli ka Kasparil suurepärane võimalus seda hullu haigust uuesti läbi põdeda.

Mul ei ole tervisega vedanud, see on mu kõige nõrgem koht ja olen sellest täiesti teadlik. Hoian oma tervist igal sammul ja olen seetõttu ka paras bakteri-foob ehk siis käte ja pindade desinfitseerimine oli minu jaoks argipäev juba enne Covidi-ajastut. Meil on autos alati pumbaga des. vahendid, samuti on igas mu käekotis des. vahendid olemas. Peseme mõlemad Kaspariga väga sageli käsi ja desinfitseerime regulaarselt ka kodus erinevaid pindu, ukselinke, pulte, klaviatuure, lüliteid jms. Jällegi - nii on see juba väga ammusest ajast olnud ja on jätkuvalt. Kuna mu tervis on meie pere nõrgim lüli, siis see on see, mida me saame ühe sammuna teha, et soovimatuid baktereid kontrolli all hoida. 

Kõigest hoolimata tundsin mitu nädalat tagasi ühel esmaspäeva õhtul, et kurk on valus. Meil on kodus igal ajal väga korralikult varustatud apteek ja ilma pikemalt mõtlemata läksin otsisin sealt abi. Järgmisel hommikul ärgates oli mul tunne nagu oleksin rongi alla jäänud. Kustutasin tööasjades vajalikud tulekahjud ja roomasin tagasi voodisse, jube kehv oli olla. Palavikku ei olnud, aga kui aus olla, siis ega see polegi mingi eriline näitaja minu puhul, sest mul naljalt palavikku ei tõuse nagunii. Pigem on enesetunne see, millest lähtun. Hoidsin kogu päeva vältel meilidel silma peal ja tegelesin kõige olulisemaga, aga muidu lihtsalt magasin ja mõtlesin, et mis hull lugu see nüüd siis lahti on. Õhtul ütles Kaspar, et ma igaks juhuks Covid testi teeksin. Ma olen neid teste ennegi teinud ja meil on kodus need alati käepärast ka olemas. Läksin siis vannituppa, haarasin kodusest apteegist testi ja tegin selle ära. Test oli momentaalselt suurelt ja rasvaselt positiivne. See tulemus oli minu jaoks väga üllatav. Toibusin sellest mõttest veel terve õhtu.

Öösel äraksin selle peale, et väga raske oli hingata ning mul olid kohutavad külmavärinad. Palavik oli 38-ni tõusnud ja kogu jõud oli kehast kadunud. Äratasin Kaspari, et ta mulle rohtu tooks, sest ma ei olnud ise võimeline enda keha liigutama. See oli midagi uut. Järgmine päev oli veel hullem. Kogu päev möödus magades, ärkasin vaid selle peale, kui ravimite mõju hakkas kehast kaduma ja palavik trügis väga kõrgele. Sellises rütmis möödus kokku 4 päeva. Palavik oli väga kõrge ja kogu jõud oli kehast kadunud, ikka nii kadunud, et reis vannituppa tundus meeletu matkana. Mitmel päeval olid ka hingamisraskused, kus peast käis läbi mõte, et kas tuleb mingi haiglakott kokku pakkida. Siiski haiglasse me ei läinud.

Kogu see lugu algas esmaspäeval ja reede õhtuks tundsin esimest korda, et ma saan juba aru, mis reaalses maailmas toimub, ma polegi enam totaalne zombi. Selleks ajaks oli aga ka Kaspar juba haige. Tollel nädalavahetusel veetsime kogu aja vaid pikali olles ja filme vaadates, vahepeal lihtsalt vajusime magama. Olime mõlemad täiesti läbi omadega. Tellisime ravimeid ja toitu endale ukse taha ja olime tänulikud, et saame sellises olukorras oma kodus olla, mitte kuskil kolmandas riigis hotellitoas lukus.

Koroona-elu

Nüüdseks on haigus seljatatud ja algab ilmselt pikem taastumine. Võhma ei ole ja väsimus tuleb iga liigutuse peale, aga küllap see kõik möödub.

Püsige terved!

Kas te olete nädalavahetustel tervislikud?

Eelmisel nädalal tegime õhtusöögiks ühte suurt lemmikut. Me ei tee seda toitu väga sageli, sest mis seal salata - tegemist on päris rammusa suutäiega. Aga vahel siiski teeme ja mõtlesin seda ise-aretatud retsepti teiega ka jagada. Tegemist on siis maitsekartulitega ja suitsukalakastmega, mis nendele kartulitele peale läheb. 

Kartuleid võib siis teha nii palju, kui vaja on. Mina viilutasin üsna paksult 5 väga hästi pestud koorega kartulit, et jätkuks mitmeks päevaks kohe. Eraldi tassi sisse tegin maitsesegu ehk siis

2tl Santa Maria kartulimaitseainet

1tl Santa Maria aroomisoola

1tl kuivatatud basiilikut

1tl kuivatatud tilli

0,5tl purustatud pipart

Segasin maitseained kenasti kokku ja raputasin eelnevalt oliiviõliga määritud kartulitele (mõlemad küljed). Selleks, et hiljem oleks koristamine kergem, laotasin ahjuplaadile ka fooliumi alla. Küpsetamise aeg 25min/230C + 7min/grill funktsioonil, mis meil siin küündib 260C-ni. Valmisprodukti näete pildilt:

Samal ajal, kui kartulid on ahjus, tegime kalakastme, kuhu käib 200gr suitsukala, 4 keedumuna, peotäis värsket tilli, marineeritud kurki, soola, pipart, majoneesi, hapukoort. Kõiki neid koostisosi võib tõesti enda maitse järgi lisada olenevalt kui munast või kui koorest kastet soovite. Igal juhul tuleb väga maitsev!

Kõrvale tegin lihtsa värske salati:

Muus osas on nii, et vaatad korraks paremale ja juba ongi nädal jälle läinud nagu niuhti! Ma ei saa aru, kuidas see aeg nii kiiresti läheb! Tööd on palju ja viimasel kahel nädalal on ka laupäeviti olnud loengud. Siin ma siis olen loenguks valmis - ülemine pool ametlik ja alumine pool koduses retuusis, nagu ikka:

Laupäeva õhtu veetsime Miami kesklinnas. Me polnud seal ammu käinud ja ilma pikema plaanimiseta otsustasime lihtsalt minna. Üldiselt on nii, et kui soovid kuskile restorani (siin või Miamis) õhtusöögile minna, siis alati tuleb laud eelnevalt broneerida. Kellaaeg polnud aga väga hiline ja ehk meil lihtsalt vedas, aga astusime ühte meile juba teada imeheasse Balkanimaade restorani sisse ja saime ka kohe laua - jess! Noh, mis ma oskan öelda - võtsime kahepeale kerge snäki, mis siin muud:

Hiljem taarusime nagu kaks ülenuumatud jõulukalkunit linnavahel ja nautisime laupäeva õhtut ja mõnusat (loe: mitte lämmatavalt palavat) ilma.

Miami kesklinnas on hiiglaslik vaateratas, kuhu me veel jõudnud ei ole. Plaanime siia lähitulevikus ka jõuda.

See oli väga tore vaheldus töömõtetest eemaldumiseks ja nädalavahetuse alustamiseks. Pühapäeva hommikul magasin end korralikult lõpuks välja ning kui silmad avasin oli Kaspar juba oma 100% energiga valmis maailma vallutama ning tegi ettepaneku ülitervislikuks hommikusöögiks. Mul polnud vähimatki soovi sellest keelduda:

Nagu juuresolevatelt piltidelt näha, siis nädalavahetusel on meil asjad veidi käest ära. Kas te olete nädalavahetusel tublid ja tervislikud?