Üle pika aja oli päris esimene nädalavahetus, kus minul oli tervis korras ja Kaspar sai teha esimesed sammud vaid ühe karguga. Sa võid soovida endale igasuguseid imeasju ja kogu maailma rikkust, aga reaalsuses taandub kõik vaid ühele - tervisele. Kui sul pole tervist, siis sul pole mitte midagi. Sa ei saa asju nautida, ei saa liikuda, ei saa hetkes olla. Olen selle tõdemuseni muidugi juba väga ammu jõudnud, sest mul on täiesti olematu tervis alustades mu täiesti alla arvestuse immuunsussüsteemist ja lõpetades suuremate seljaprobleemidega. On väga väga haruldased päevad, kus mul on tervise seisukohalt kõik hästi. Hindan neid päevi kulla väärtusega, sest neid ei ole palju. Hindan ka neid päevi, kus on vaid kergemad vaegused ja teatud asju saab siiski teha. Nüüd on ka Kasparil olnud pikalt liikumispidurid peal seoses murtud jalaga. Pikk jutt lühidalt - nautisime oma nädalavahetust ikka väga, sest lõpuks ometi sai olla hetkes ja liikuda ja nautida elu sõna otseses mõttes. Aga mis ma siin üksi, tulge aga kaasa!
Nautimine algas juba eelmise nädala lõpus, mil käisime aias grillimas:
Laupäeva hommikul on meie peres tradistiooniks saanud pannkoogid, aga alates kevadest oleme 1-2x teinud laupäevaste pannkookide asemel hoopis värskete sõõrikute ringi Ameerika ühest kuulsamas sõõrikukohvikus Dunkin´ Donuts, mis otsetõlkes tähendabki "sisse kastetud sõõrikud" ehk siis kohvi sisse kastetud (mis on muidugi vabatahtlik osa). Sõõrikud on seal taevalikud igasuguste imeglasuuride ja värkidega. Juurde võtame oma lemmikud Starbucksi kohvid ja soolased ja soojad singi-juustu pirukad ning ongi olemas täiesti taevalik 5678965321-kaloriline hommikusöök - IMELINE!
Seejärel keerasime auto suuna kaubamaja (loe: TjMaxx) poole ning läksime tõsisemale missioonile, et oma rätikud välja vahetada. Teadsin päris täpselt, milliseid rätikuid ma tahan - valgeid ja pehmeid kui pilved. Eelmised rätikud olid juba tubli 4-5 aastat meid teeninud ja tundsime juba suvel, et tahame need uute ja pehmemate vastu välja vahetada aga kuidagi ei jõudnud tegudeni. Nüüd siis lõpuks jõudsime. Lisaks saunalinadele ostsin juurde ka mõned uues käterätikud. Mulle meeldib kui kõik on ühest komplektist ja sobib omavahel kokku vannitoas.
Järgmine päevakorrapunkt oli aias päevitamine. Kasparil on hetkel veel liivas keeruline liikuda, seetõttu jätsime ranna vahele. Mingil hetkel kuulsin päevitades enda pea kohal hirmsat sagimist. Olin palmi all ja täpselt mu pea kohal jõllitas oma punnis silmadega ühel palmilehel mulle vastu iguaan. Ta nimi on Mr.Iguana ja ta elab juba kevadest saadik meie aias. Õnnetuseks ta kardab omaenda varju ka ja ilmselt ta selle peale seal puu otsas ehmuski ja veidi närvi läks.
Peale päevitamist oli paras aeg teha kohvipaus ja ette võtta maailma parim jäätis, milleks on Bluebell Homemade Vanilla. Me ostame seda suure kanistriga Walmartist ja kuhjame laupäeviti endale supikaussi - IMELINE! Siis tuli mul aga eriline hoog sisse ja ühe jutiga koristasin kontoris oleva suure riidekapi ära, kus oli mingil hetkel tuumapomm lõhkenud. Samuti pesin voodipesud ära, tõstsime Kaspariga uhiuue kattemadratsi meie voodile ja sättisime seal asjad paika. Seejärel oli vaja veel tolmuimejaga toad puhtaks teha ja siis ehmusin ise ka, et no mida! Laupäev ja mina koristan! Olgu lõpp sellisel asjal! Läksin ruttu pesema ära.
Õhtul keerasime taaskord auto esiotsa kesklinna suunal, sest seal toimus uhkete jahtide/ paatide jõuluparaad jõe peal. Linn oli paksult rahvast täis ja jahid olid väga uhkelt kaunistatud.
Nii saigi Kaspar esimese päris jalutuskäigu sellise uhke ürituse saatel teha. Hiljem haarasime veel õhtusöögid peenest kogupererestoranist (loe: McDonalds´) ja nautisime elu.
Pühapäeva hommikul käisime kesklinnas peenemal brunchil ja jalutuskäigul ning lihtsalt nautisime olemist. Korraga oli terve maailm heledates toonides. Mul oli pühapäeval päevakavas ka trenn ning Kaspar teatas, et tema tuleb ka minuga koos saali. Võite mu üllatust ja imestust isegi ette kujutada. Ta arvas, et saab ülakeha ikka treenida ja ehk natuke jalga mingil masinal liigutada. Mõeldud-tehtud! Hiljem tegime veel oma kohustusliku poetiiru ja tõime nädalaks vajaliku kraami ning tegime söögi valmis, et esmaspäeval oleks üks mure vähem. Pühapäeva õhtuks oli ikka ülimõnus tunne, sest nii palju asju sai tehtud ja veel hea enesetundega.
