Raha I

Olin alles koolilaps, kui ühel talvel läks meil külmik katki. Katkine külmik tähendab, et on vaja osta uus, seda polnud võimalik parandada. Ma kasvasin üles peres, kus ema nägi kõvasti vaeva, et kõik vajalik oleks kaetud, aga millekski enamaks (nt taskuraha, reisimine vms) ei jätkunud. Ehk siis, kui külmik omadega otsa sai, siis mäletan väga selgelt, kui mures ma olin, et mis nüüd saab. Teadsin ju väga hästi, et külmikud on kallis kaup ja seda ei osta nagu jupikest vorsti, nii mööda minnes. Ema oli selles olukorras väga rahulik ja ütles, et me toidu rõdule viiksime (oli talv) ja, et ta katsub selle sama päeva jooksul poodi jõuda, et uus külmik osta. Mu lapsemõistus oli omadega otsas. Kuidas saab mu ema, kes töötab kondiitrina, lubada meile uut külmikut? Muidugi läksin oma suure küsimusega otsejoones ema jutule. Ema selgitas, et pole oluline, kui väike või suur on pere sissetulek, oluline on elada targalt ehk, et sul oleks olemas tagavara, mis aitab hädaolukordades. Ka väikesest sissetulekust on võimalik pika perioodi jooksul koguda vajalik tagavara, et end selliste (tegelikult igapäevase elu) olukordade eest kindlustada. Seega on vajalik igast palgapäevast kasvõi näpuotsaga tagavaraks panna. Ei saa elada usus, et midagi ei juhtu. Alati juhtub. Selles pole ju midagi mõistusevastast, et kodumasinad väsivad pika peale ära ja lakkavad töötamast või juhtub midagi muud ootamatut, mis nõuab raha, see on tavapärane elu. Lihtsalt see tundub katastroofina, kui sul pole vahendeid, et seda katastroofi likvideerida. Niipea, kui sul on olemas tagavara, muutub katastroof hetkega pelgalt ebamugavuseks, aga see ei mõjuta mitte midagi muud.

Järgmisel hommikul toodi meile uus külmik ja elu läks täpselt samamoodi edasi nagu ennem. Ei jäänud ükski arve maksmata ega koolilõuna söömata.

Kui läksin ülikooli, siis tahtsin ka iseseivalt nii elada, nagu seda oli mu ema teinud- et oleks tagavara nendeks juhtudeks, kui elu vahele tuleb. Esimestel aastatel mul oligi. Seda polnud just palju, aga pisut siiski. Siis läksin tööle ja sissetulekud suurenesid ja korraga oli kõike vaja, mida kaubanduses pakuti. Ühe käega justkui kustutati neid tarkuseteri, mida ema oli meile õega alati õpetanud. Ma isegi ei märganud seda.

Neljandal kursusel kolisime Kaspariga kokku. Mõlemad käisime tööl ja koolis. Ostsime oma esimese auto. Üha enam tahtsime minna kohvikusse ja seejärel juba paremat autot ja uhkemat elukohta. Kõik parem ja uhkem küsib ka suuremaid numbreid. Võib öelda, et tulime ilusti toime, aga meil polnud iialgi hinge taga sääste. Alati elasime palgapäevast palgapäevani. Alati tundus, et teenime liiga vähe raha ja, et selles ongi asi.

Ameerikasse kolides elasime alguses vägagi tagasihoidlikult. Mäletan väga selgelt ühte esimestest poeskäikudest, kus haarasin riiulilt saia, aga siis panin selle koheselt sinna tagasi, sest see tundus liiga kallis ($4). Teise maailma otsa kolimine on väga kulukas ettevõtmine ja iga ost tuli hoolikalt läbi mõelda. Meil pole kummalgi probleeme väga tagasihoidlikult süüa ja majandada, kui selleks on vajadus. Mu ema on õpetanud, kuidas saab väga väikeste vahenditega maitsvaid toite valmistada ja selles polegi mitte midagi häbiväärset. Kui aga võimalused paranesid, siis ka soovid suurenesid ja taaskord oli tunne, et keegi kuskilt kõrvalt justkui ühe käega kustutaks neid tarkusi, millega mind on kasvatatud.

Ameerikas on väga kerge “hulluks minna”. Kõikjal on ilusad asjad ja need ei ole kallid (küll aga sa tahad neid palju, eriti kui pole ju varem midagi sellist endale lubada saanud), kõik on kättesaadav, siin samas, kohe olemas. Ilusad riided, jalanõud ja uhked kotid (minu suur nõrkus), restoranid ja reisimine. See on kõik nii glamuurne, põnev ja uhke. Loomulikult olime sellest kõigest vaimustuses. Ja kui olukord seda võimaldab, siis seda tihedamalt seadsin sammud poe poole, kus kõik need ilusad asjad mind juba ootasid.

Detsembris 2018 saime justkui puuga pähe. Lõime oma oktoobri ja novembri (2018) kulutused kokku ja pidime minestama. Olime elanud üle võimete, kulutanud liiga palju. Kõik reisid on olnud planeeritud ja arvestatud, seega ei tasu arvata, et kurjajuur on suured kulutused. Kõige suuremat kahju teevad väiksemad kulutused, meie puhul oli see väljas söömine. Olime hiiglasliku summa kulutanud väljas söömisele ja see tundus arulage. Seedisime mõlemad asja ja mina hakkasin uurima, kuulama ja lugema selle kohta, kuidas rahaga mõistlikumalt ümber käia.

Detsembris (2018) avastasin enda jaoks Dave Ramsey. Ta on Ameerikas väga tuntud finantsnõustaja, viimased 25 aastat on ta raadiosaadetes andnud tavalistele inimestele nõu, kuidas oma rahaga toimetada ja mina olin lummatud esimesest sekundist. Hakkasin kuulama tema raadiosaateid ja olin täielikus sõltuvuses. Igal vabal hetkel ainult kuulasin teda ja panin enda jaoks mõtteid kirja. Tutvustasin teda ka Kasparile, kes oli alguses väga skeptiline, aga sattus vaimustusse üsna kiirelt (huvi korral sisestage YouTube Dave Ramsey ja kuulake ükskõik millist klippi tema raadiosaadetest). Kinkisin Kasparile jõuludeks (2018) Dave Ramsey raamatu “The Total Money Makeover” ja lugesin selle ise 3-päevaga läbi. Olin saanud täieliku ajuloputuse ja ma ei tahtnud enam tagasi minna! Kaspar ütles, et pole mind kunagi varem sellisena näinud. Ma põlesin! Tahtsin tegutseda ja kohe! Istusime maha ja tegime plaani. Dave Ramseyl on väga selge plaan, mida järgida ja meie otsustasime seda teha. Püsige lainel!

Detsember 2018: