Magusmõru mekk

Käesoleval nädalal on magusmõru mekk juures. Magus ja igavesti hea uudis on see, et mu doktoritöö pääses esimesest ringist edasi ja tänaseks on teada, et eelkaitsmine toimub 14.05 Zoomi vahendusel, seega pöidlad pihku! Eesmärk on eelkaitsmisel ellu jääda ja võimalikult kiiresti lõplikule kaitsmisele pääseda.

Mõru mekk on nädalal küljes seetõttu, et praegu peaksime võõrustama Kaspari tädipoega ja tema naist, kes pidid meile Eestist külla lendama, aga ilmselgetel põhjustel seda hetkel ei toimu. Nemad on nördinud ja meie ka, aga midagi pole parata. Neil on õnneks plaanis reis siiski ette võtta, kui maailm avatakse ja elukorraldus on normaliseerunud siin- ja sealpool ookeani.

Kuues nädal karantiinis ja tunnen, et olen sellest tõsiselt tüdinud. Ma olen tüdinud sellest, et meie oleme Kaspariga kogu selle aja endast 100% andnud, et  hoida end isolatsioonis. Käime vaid toidupoes ja sedagi võimalikult harva. Ikka nii harva, et sügavkülm ja tavakülm on kraami täis tuubitud ja menüü kaheks nädalaks ette mõeldud. Kahjuks teatati täna uudistest, et osad toidupoodide töötajad hakkavad streikima, sest inimesed käivad suurest igavusest toidupoes aega veetmas. Selline uudis paneb mind kahe käega peast haarama.

Ostame korraga suurtes kogustes liha ja kala. Hakkliha jagan umbes 500gr kaupa pakkidesse ja panen sügavkülma, kanakoivad, burgerid ja mereannid rändavad samuti sügavase. Sinke ja vorsti hoiame korduvavatavates õhukindlates kilekottides (need, milles on pildil hakkliha juba ümber tõstetud). Värske kala rändas koheselt ahju ja kindlustas meile toidu mitmeks päevaks:

Tänaval kõndides/joostes hüppame sõiduteele (seal nagunii eriti liiklust hetkel pole) või teisele poole teed, kui keegi vastu tuleb (see tundubki siin juba uus normaalsus olevat). Me tõesti võtame seda olukorda väga tõsiselt, aga seal samas on ju meilgi silmad-kõrvad lahti ja suheldes ja kuuldes siit ja sealtpoolt ookeani inimeste toimetamistest võtab vahepeal ahastama. Saan aru, et inimesed on väsinud ja tüdinud ja saan ka sellest aru, et on üksikvanemaid, kes on oma töö kaotanud ja on meeleheitel ning, et lapse tühi kõht ja korterist välja viskamine maksmata arvete tõttu hirmutab teda rohkem, kui keelust hoolimata töötamine (nt iluteenuste pakkumine). Ma saan aru, et see käitumine pole õige, aga mis siis on? Ma ei kujuta seda olukorda ka hästi ette, et kuidas öelda lapsele, et midagi polegi süüa anda või, et järgmisest kuust pole meil enam kodu.

Pisut enam, kui aasta tagasi, võtsime Kaspariga vastu otsuse, et hakkame elama kõvasti alla oma võimete ja kindlustame end selleks, kui elu peaks vaiba alt tõmbama. See ei olnud lihtne otsus ja see on olnud meeletu teekond meie jaoks (võin sellest rohkem kirjutada, kui lugejatel on huvi?), aga tänasel päeval olen tohutult tänulik ja õnnelik, et me tookord nii otsustasime. See oli parim otsus ja kingitus, mida saime endale teha, sest tänases maailmas pole miski kindel. Kellegi töökoht pole 100% kindlustatud. 

Kogu tänane kriisiolukord ongi täiesti kohutav, aga kui lõpuni aus olla, siis mind ärritab kõige enam see, kui inimestel on ükskõik. Need inimesed, kes kogunevad sõprade/sugulastega suurte puntidena, pidutsevad ja keda ilmselgelt ei huvita. See tekitab minus tunde, et meie (ja paljude teiste) püüdlustest ei saagi olla maksimaalselt kasu, kui on hulk inimesi, keda lihtsalt ei huvita. Meid jätkuvalt huvitab ja jätkame oma karantiini-elu.

Karantiini-elu on andnud mulle indu nii mõnigi oskus juurde õppida, näiteks õppisin ise leivajuuretist tegema ja küpsetasin oma elu esimese leivagi, mis sai väga hea:

Ilusat nädala jätku!