Avaldatud artikkel

Hea lugeja,

SIIN kirjutasin lähemalt sellest, kuidas kõige kummalisemal momendil, kus olin sõna otseses mõttes näoli maas, saabus ka minu õuele suur õnn ja selgus, et minu kirjutatud artikkel võeti lõpuks ometi vastu ja avaldati. Nüüdseks on kõikidel huvilistel võimalik seda artiklit ka soovi korral lugeda. 

Artikli leiate SIIT

Kerides lehel pisut allapoole on vasakul servas sinises kastis tekst: Download PDF. Vajutades sellele sinisele kastile saate enda arvutisse artikli alla laadida ja seda lugeda. 

See kirjutis on mu senise karjääri kõige suurem saavutus ja on lausa raske sõnadesse panna kui õnnelikuks see mind teeb :)

Mõnusat suve jätku😊

Maile

Olümpiamängud 2018 - Käsperi eri

21. juulil saabus Kaspar Eestisse ja läksime teda kogu perega lennujaama tervitama. 

Ootamine lennujaamas - Kaspari õde Helin oma lastega

 ema tervitab poega üle 11.kuu

Onu Kaspari suurimad fännid Klen ja Grete tõttasid kallistama

Kaspar vanematega (ema ja isa on poja tuleku puhuks väga temaatiliselt riietunud)

Kodus ootas veel üks pereliige

Ühtlasi tuli meil Kaspari õe Heliniga idee teha maal üks korralik pidu nädal peale Kaspari saabumist. See annab hea võimaluse suguvõsa üle kaeda ning ühtlasi saab nii ka Kaspari isa Harry sünnipäev maha peetud. Mõeldud-tehtud. Panime poeplaani paika ja teatasime ka vanematele, et nende koduõuele tuleb hulk rahvast pidutsema. 

Kaspari vanemate sünnipäevade vahel on täpselt üks kuu ning seetõttu otsustasime nende kingitused korraga üle anda. Kevadel tegime neile koos Helini perega 30. pulma-aastapäeva puhul kingituseks Houstoni reisi piletid ning nüüd otsustasime, et kui nad juba USA-s on siis võiks ka ühe nädalavahetuse New York-is veeta. Nende üllatus oli suur ja meil oli hea meel, et saime neile palju rõõmu valmistada.

Ümbrikute seest leidsid mõlemad endale Houston-New York- Houston piletid

Peo tarbeks võtsime elus esmakordselt ette ka Lätti sõidu, et sealt odavamalt jooke tuua. Kuna Harryl oli eelmisel nädalal puhkust võetud, siis sai sellest päris lõbus väljasõit piiri taha. Toidud plaanisime tellida kõik Selveri köögist. Ise tegime vaid šašlõkki ja soolakurke.

Liha oli nii palju, et pidin seda segama lausa suures kausis vannitoas

Sibulahakkimismeeskond Grete koos vanaisaga

Sellistel suvepidudel on peale söömise-joomise-jutustamise hea ka end pisut lõbusasmas rütmis liigutada ja selle tarbeks mõtlesime Heliniga teha mõned mängud, millest kasvasid lõpuks välja korralikud Olümpiamängud 2018. Kuna suvi on aiapidude aeg, siis annangi täpsema ülevaate meie võistlusaladest. Ehk saate ka ise mõne idee, mida oma aiapeol ellu viia.

Kinnitasime suure tabeli kuuri seinale

Meil oli laias laastus teada kui palju rahvast tuleb ning sellest lähtusimegi oma mängude planeerimisel. Kõik alad toimusid võistkondades, et oleks lõbusam. Mõtlesime valmis, et kokku on 4 võistkonda, milles on kokku umbes 4-6 inimest (tegelikkuses oli igas võistkonnas 6 liiget).

Esimene ala: Ära ole nõrgim lüli! Ehk teatevõstlused. Teatevõistlus koosnes kuuest alavõistlusest, kus esimeses etapis tuli võistlejatel pugeda jalgupidi suurde prügikotti ning sellega joosta/hüpata õunteni, mis oli maha valmis pandud. Iga võistleja pidi saama ühe viskega õuna eemal asuvasse ämbrisse ning seejärel tagasi jooksma. Kui kõik võistkonnaliikmed olid ala läbi teinud, siis tuli kogu võistkonnal kätest kinni võtta ja ringis joosta lõpustaapi, kuhu olid pandud numbrid 1-4, ehk siis võistkond jookseb vastava numbri juurde, mitmendana and ala lõpetasid. Kõik võistkonnad võistlesid korraga. 

Kaspar proovib ämbrit tabada

Harry

Jooks finišisse

Nalja sai nabani ja kuna korraldusmeeskond polnud just papist poisid, siis hingetõmmet esialgu ei antudki vaid liiguti sujuvalt järgmise etapi juurde, milleks oli kepiringid. Taaskord alustasid kõik võistkonnad kõrvuti neljas kolonnis joone tagant ning iga võistleja pidi jooksma maha pandud puupulgani ja selle vastu otsmikku paigutama ning selliselt 7 ringi ümber enda telje tegema. Kui pea oli juba parajalt uimaseks tiirutatud, siis joosti tagasi oma võistkonna juurde ning võistlustulle sai asuda järgmine meeskonnaliige. Kui kõik liikmed olid oma ringid ära teinud siis haarati taaskord kätest ja joosti suure ringina lõpustaapi.

Grete ja Maris

Peale paari ala anti võistlejatele armu ja kõik said pisut keha kinnitada ja kurku kasta. Tegelikkuses olidki Olümpiamängud terve õhtu peale ära jaotatud.

Järgnev ala kujutas endast vana head käru, millega takistuseni kärutati ja seejärel tagasi joosti:

Sellele järgnes võistlus, kus teatud vahemaa taha oli murule pandud 6 fooliumi pakikest. Iga võistleja pidi ükshaaval jooksma pakikesteni, esimese ettejuhtuva pakikese haarama ja selle sisu ära sööma. Pakid sisaldasid näiteks porgandit, värsket kartulit, viinerit, kalakrõpse, beebitoitu ja õnnelikumad leidsid pakist ka šokolaadi.

Paki seest tuli välja beebitoit:

Teatevõistluse hulka kuulus ka võidunätsutamine, kus igal võiskonnal oli paar töökindaid ning nagu teatevõistlusel ikka, siis tuli kinnastega joosta tähiseni, seal koos kinnastega avama nätsupaki (lehtnätsud), ühe nätsu suhu pistma ja seejärel tagasi oma meeskonna juurde jooksma, kus anti kindad järgmisele võistlejale, kes pidi sama tegema kuniks kõik võistlejad olid endale nätsu saanud.

Viimaseks teatevõistluse alaks õhupallijooks, kus võistkonnasiseselt võtsid inimesed paaridesse nii, et õhupall asetati nende kehade vahele ja võistlejad pidi kalopeerides tähiseni tõttama ja seal palli purustama ilma käte abita.

...ja finišisse!

Olümpiamängude teiseks alaks oli: Täis suuga räägi kiiresti! Iga meeskond valis enda seast esindaja, kellele anti õun. Võistleja pidi õunast võimalikult palju ampse võtma nii, et suu on korralikult õuna täis. Seejärel pandi Aliase lauamängu liivakell tööle ja võistleja pidi hakkama Aliase kaartitelt sõnu seletama oma võistkonnale, kes said kõik läbisegi neid sõnu arvata. Mäng oli üle ootuste naljakas ja nii mõnelgi võistkonnal jäi punkt saamata aga kõhulihas sai naeruga korralikku trenni, mis oligi mängu peamine eesmärk.

Jagasin õunad kätte

Meeskond arvab

...ja esindaja selgitab sõnu

Kolmas ala: Ka pime kana leiab tera! Oli ala, mida iga võistkond tegi eraldi. Teised said kaasa elada ning iga võistkonna sooritust mõõdeti ajas. Igal meeskonnal oli taaskord esindaja, mis selle ala puhul tähendas teejuhti. Ülejäänud liikmetel seoti salliga silmad kinni ja nende juht pidi jääma oma meeskonna kõige viimaseks ning ainult sõnade abil and läbi hoovi juhatama. Kuna keset hoovi asub ka bassein, siis juhtus nii, et ühe meeskonnda üks liige kukkus kogu täiega vette, mis oli kuumal suveõhtul kindlasti heaks jahutuseks. 

Eriti vahva oli see, et onu Ove tuli lausa Hispaaniast oma naisega sünnipäevale:

Järgnev ala: Mis su nimi on? Ütle kohe, ära mõtle! Oli ala, kus osales kaks võistkonda korraga. Kaks võistkonda kükitavad vastamisi ning nende vahel hoitakse üleval suurt tekki. Vaikselt sõnagi lausumata hiilivad mõlemast meeskonnast üks liige teki juurde. Valjuhäälse lugemise peale langetatakse kiiresti tekk ja vastamisi olevad liikmed peavad kiiruse peale vastasmängija nime ütlema (enne Olümpiamängude algust tegime ühe nimeringide mängu, et kõik oleksid kõikide nimedest teadlikud). Mäng tekitas väga palju elevust ja nalja.

Eelviimane ala: Kes esimesena naerab, naerab halvemini! Võistlus käis võistkondade kaupa nii, et meeskond seisis ringis ja hoidis kätest kinni. Ringselt peab iga liige ütlema ühe silbi vastavalt: Ha! He! Ho! Ha! He! Ho! Jne. Kui keegi eksib või hakkab naerma on võistlus katkenud. Sooritust mõõdeti ajas ning teised meeskonnad said võistlustules olevat meeskonda segada ja naerma ajada. Ühte meeskonda segati niivõrd, et and pidasid kahjuks vaid 11sekundit vastu aga seevastu oli nende sooritus väga lõbus!

Viimase alana oli traditsiooniline mälumäng: Kasutame neid viimseidki ajurakke! Mina lugesin valjuhäälselt ette küsimuse ning neli võimalikku vastusevarianti. Peale igat küsimust pidi keegi meeskonnast jooksujalul tooma õige vastuse Helini kätte, kes kohe vastused kontrollis. Seejärel hõiskasin välja õige vastuse. Küsimused puudutasid olid kahest kategooriast: 1) sünnipäevalaps ja 2) Eesti Vabariik.

Seejärel toimus pidulik autasustamine, kus esikoha saanud meeskonna kõik liikmed said kaela kulsed medaled ja auhinnakotikese ning seejärel said auhinnakotikesed ka kõik muud meeskonnad (kõikide kottide sisu oli sama ja kohapeal tarbimiseks mõeldud – kõrpsud, pählid, kommid).

Pidu oli igati kordaläinud ja senise tagasiside põhjal julgen arvata, et ka Olümpiamängud meeldisid osalejatele.

Nautige suve ja olge aktiivsed!

Maile

Aga mida Kaspar teeb?

Hetkel pakin kohvrit, et homme, 20. juulil, Eesti lennukile astuda. Kolm ja pool nädalat olen saanud poissmehe elu nautida ja nüüd ongi aeg püksid naise jalga tagasi anda. Tegelikult on nii, et kui Maile kolmapäeva õhtul ära sõitis, siis mina lendasin juba sama nädala reedel kliendi juurde New Jersey osariigis. 

Klient ise tegeleb eralennukite haldamisega ning vahendab rikaste inimeste lennukeid eralendudeks vähem rikastele inimestele. Tegutsevad nad Teterboro lennujaamas ning seal ma ka järgnevad kaks nädalat veetsin.

Laupäev möödus tööd tehes ja nõnda ka pühapäev, 1. juuli, mis oli ühtlasi ka minu sünnipäev. Kuna ma nagunii oma sünnipäevast suurt lugu ei pea, siis polnud mul ka töötegemise vastu midagi. Tore oli see, et samal päeval oli ka ühel kliendi töölistest sünnipäev ning pakuti ka sünnipäevatorti. Pühapäeval tõmbasin otsad kokku natukene varem ning kella nelja paiku olingi juba Manhattani poole teel. 

 New Jersey ja New Yorki asetus:

Oligi plaanis sünnipäeva puhul New Yorki külastada, sest olen kaua eemal olnud ning igatsesin juba ammu tagasi. Minu hotellist Central Parki oli umbes poole tunni tee, kuid kehvad liiklusolud venitasid reisi poole pikemaks. 

Osadel teedel tuleb ka rahakotti kergendada:

Tiirutasin autoga pargi ümber ja sees, ning lõpuks keerasin otsa ringi ja põrutasin kuni Wall Street’i pullini, mis tegelikult asub hoopis Broadway tänaval.

Internetist paar pilti näitamaks Central Parki suurust, keset Manhattanit:

Manhattanil:

Kuna parkimine maksab igal pool pargi ääres kaks sõrme ja pool kõrva, siis ei jõudnudki jalga autost välja tõsta. Suundusin tagasi hotelli juurde, et sünnipäeva puhul endale restoranieinet välja käristada. Nõnda leidsingi end ühes maailma kuumimas restoranis - McDonald’s. Tööreisidega ongi kõige suurem mure alati õhtusöök. Kui on rohkem aega, siis käin mõnes kenamas restoranis sest kõik kulud kaetakse. Mõte on ju hea, kuid enamasti ei jaksa õhtusöögile tund aega kulutada ning valin mõne kiirema variandi. Seekord oli lihtsalt mäkiburgeri isu.

Kolmapäev, 4.juuli, oli Ameerikas iseseisvuspüha ja mõistagi sellel päeva tööd ei tehtud. Mul olid hoopis muud plaanid ja sõitsin linnast välja. Nimelt kutsus mind üks teine klient enda perega suurt püha tähistama. Tegemist oli juustuvabriku Pedroga, kes märtsi alguses mulle New Jersey latiinobaare tutvustas. Jõudsin siis kohale ja mind oli tervitamas umbes 20 inimest. Päev möödus võrkpalli ja korvpalli mängides, ning omal kohal oli ka rikkalik söögilaud. Korvpalli mängides tegin sõrmele nõnda haiget, et see lausa lillaks värvus. Õhtu lõppes suure ilutulestiku saatel, olenemata sellest, et selles osariigis on need keelatud. Asjaarmastajad olid eelmisel päeval sõitnud kokku kuus tundi, et kõrval osariigist keelatud tarvikuid hankida.

Reis pidi esialgu kestma vaid nädala ning neljapäeval pidin check-in’i reedesele lennule ära tegema. Tavaliselt tuleb teade, et 24 tundi on lennuni aega ning nüüd saab vajalikud toimingud ära teha. Ometi seda teadet ei tulnud ning asusin asja uurima. Suureks õnnetuseks avastasin, et olin tagasilennu broneerinud järgmise nädala reede peale – vandesõnad! Alustasin siis piletite muutmist ning kuna soovitud lennuni oli jäänud vähem kui üks päev, siis olid järgmise päeva piletite hinnad laest läbi katusele läinud. Lisaks kõrgele hinnale tuleb tasuda ka veel $200 muutmistasu. Tegin need toimingud ära ning lõpetasin päeva.

Reedel pidin lõunal lahkuma ning minu seljatagune täitus inimestega. Nad ei tahtnud üldse, et ma lahkuksin, kuna kartsid, et nad ei saa ilma minuta hakkama. Seetõttu tegid nad ettepaneku, et ma jääksin neid veel üheks nädalaks toetama. Algselt olin sellele kategooriliselt vastu, kuid siis hakkasid häält tegema ka ettevõtte tegevjuht ning tagatipuks ka omanik. Kuna kodus polnud mind keegi ootamas siis otsustasin nende palvele vastu tulla ning asusin jälle oma lennupiletit muutma. Klient pikendas mu hotelli ning rendiautot ja olingi valmis veel üheks nädalaks kodus eemal olema. Üks probleem siiski jäi – riided. Pakkisin ju vaid nädalaks. Õnneks on Ameerikas iga nurga peal pesumajad ning pühapäeval ühte neist ka külastasin.

Tegelikult oli täitsa tore, et sinna jäin, sest nüüd oli mul terve nädalavahetus vaba ja sain tagasi Manhattanile minna. Kaalusin bussiga liiklemist, kuid otsustasin seekord internetist parkimiskoha välja vaadata ja läksin hoopis autoga. Parkimist sai internetis broneerida ning leidsin pargi ääres viienda avenüü lähedalt ideaalse parkimiskoha. Kuue tunni eest küsiti vaid $16 ning tegin juba internetis makse ja broneeringu ära. Sõitma hakates selgus, et olin teinud kerge vea ja vaadanud kaarti valepidi. Parkimiskoht, mida arvasin olevat pargi lõunapoolses otsas, oli tegelikult põhja pool. Linnaosaks, kuhu pidin nüüd oma auto jätma, osutus Harlem. See pole kõige turvalisem kant, kuid õnneks oli päike väljas ja park üsna lähedal. Kõndisin terve pargi läbi ja tund aega hiljem olingi viienda avenüü poodide ees. Kõndisin läbi Rockefelleri keskuse, et jõuda Times Square’ile. Seal juba kolmas kord ning enam erilist emotsiooni ei tekitanud. 

Central Park:

Times Square:

Sõin kõrvaltänavas lõunat ning vaatasin Rockefelleri keskuse ees suure rahvamassiga jalka poolfinaali. 

Nüüd olin väsinud ja lõpetuseks sõitsin taksoga tagasi auto juurde ning sealt edasi hotelli.

Järgmisel nädalal viisid kliendi juhtivtöötajad mind välja sööma. Kohaks oli valitud restoran, mis oli justkui filmist. Manhattanist otse üle Hudsoni jõe, kalda ääres. Kogu linn oli justkui peopesal. Pilt Internetist:

Tegin ka ise pilti:

Enne lahkumist tehti mulle ka ettevõttes ekskursiooni kus sain näha palju eralennukeid ning mitmessegi ka sisse astuda:

Kuna New York kannatas kogu selle aja kuumalaine all, siis tundus kõik kuidagi palju kodusem. Samal ajal oli aga Houstonis suur vihmasadu, mis kestis sisuliselt kogu aja kui ma eemal viibisin. Vihma sadas nii palju, et meie kortermaja esimene korrus oli jälle üle ujutatud ning parandustööd kestavad JÄLLE kolm kuud. See tähendab, et kogu selle aja on jõusaal suletud ja trenni tuleb teha tänaval. Tollel hetkel polnud mul sellest midagi, sest hommikuti sai hotelli jõusaal kasutada. Nüüd kodus tagasi olles käin õues jooksmas. Kuna muul ajal on liiga palav, siis ärkan hommikul varem ja enne päikesetõusu asun oma jooksuringile. Ka sellel ajal on juba 30-kraadi sooja, seega igatsus jõusaali järele on jälle suur.

Nüüd jäänud üks hommikujooks vastu pidada ning olengi juba viieks nädalaks kodumaad väisamas. Tean, et kogu suvi on ka Eestis ülimalt hea ilm olnud ning loodan, et saan ka ise sellest osa.

Trehvame Eestis!

Kaspar