Ootusärevus vol 3

Nädalavahetusel saabus koju kauaoodatud abikaasa. Küll oli hea üle 6 nädala näha! 

Kaspar lendab kodu poole

Laupäevahommikused pannkoogid olid taaskord omal kohal ja tundus, et elu võib jätkuda täpselt sealt, kus pooleli jäi. Nautisime mõnusat rannailma aias, jalutasime oma naabruskonnas ja käisime restoranis söömas. Vahel on vaja lihtsalt eemal olla ja siis tagasi tulla, et näha kuiväga sa naudid oma igapäevast elu.

Meie pere pannkoogimeister täies hoos

 Üle kolme kuu taas oma aias (nagu näha, ka vanamees-vanamees-66 on kenasti platsis)

Käisime uues Itaalia restoranis päris esimest korda

Nagu meie majas kombeks, siis loomulikult on ka pettumustel oma kindel koht kenasti olemas. Taaskord on jõusaal määramata ajaks suletud ja hoolimata sellest, et igale elanikule jagati tasuta suure jõusaali pääsmeid, mis asub kodust umbes 7-8min jalutuskäigu kaugusel, siis ajab see harja ikkagi punaseks. Me maksame selle eest, mida meile on lubatud, aga me ei saa seda. Kuna oleme väga sagedased jõusaali külastajad, siis selline asi häirib, sest tähelepanelik lugeja mäletab hästi, kuidas alles eelmisel aastal oli jõusaal 4 (!!!) kuud remondis. Samuti on mullivann aias juba kevadest saadik rivist väljas. Kaspar on vist ainuke elanik, kes regulaarselt kurtmas käib, et mis siin toimub. Küsimus ei ole selles, et ilma jõusaali või mullivannita elada ei saa (esimese maailma probleemid), vaid pigem põhimõttes- neid asju on lubatud, me maksame nende hüvede eest, aga ometi ei saa neid kasutada. Hakkasin sel nädalal kolimisele mõtlema..

Tulles tagasi aga hoopis rõõmsamate ja ärevamate uudiste juurde. Käsil on ootusärevus vol 3 ja see tähendab seda, et Kaspari vanemad istuvad hetkel lennukis ja on meie poole teel. Vanemad kolivad kaheks nädalaks meile ja meie oleme omakorda püüdnud nende tulekuks korralikult ette valmistuda. Reisiplaan on tehtud ja oleme valmis. Nädalavahetusel tutvustame neid oma Houstoni parimatele sõpradele ja järgmisel nädalavahetusel lennutame and hoopistükkis New Yorki, et nad ka teise kandi pealt Ameerikat saaksid kaeda. Loodetavasti võtab Houston nad eeskujuliku ilmaga vastu ja meil ei jää muud üle kui veel loetud tunnid oodata ja siis juba neile lennujaama vastu kihutada.

Väike tervituskorv vanematele kõige vajaliku ning ka hea ja paremaga

Taaskord tegin üldise reisiplaani

...ja muidugi kohustuslik toorjuustukook

Ilusat nädala jätku!

Maile

Tere, mu armas Ameerika!

Kreeka reisilt naastes oli mul aega täpselt kaks päeva, et pesud pesta, kohver pakkida, vanaema juurde minna, perega hüvasti jätta ja uuesti lennukile astuda. Suurest väsimusest hoolimata tuli tegutseda kiiresti ja palju. Mina pesin pesud, ämm hakkas neid otsast triikima ja nii said asjad üsna kiirelt ja valutult pakitud. Samuti käisin veel vanaema juures tuba kütmas ja lõunasööki valmistamas. Istusime ja jutustasime mitu tundi enne kui oli vaja tulema hakata.

❤❤❤

Laupäeva õhtul istusime perega koos Helini juures ja nautisime head seltskonda ning enne kui arugi sain oli aeg sealmaal, et tuli selleks aastaks hüvasti jätta. 

Lend väljus pühapäeva hommikul kell 6, aga kuna ma olin piletid juba eelnevalt välja printinud, siis läksin lennujaama tavapärasest pisut hiljem. Nagu ikka viis Maris mu hommikul ära, kallistasime kõvasti ja püüdsime nuttu tagasi hoida. Järgmisel hetkel olingi turvakontrollist läbi ja võtsin ühe väikese kohvi, et silmaluugid päris kinni ei vajuks.

Esimene lend pidi olema kiire 2-tunnine sutsakasi Tallinn-Frankfurt liinil. Lennukile pealeminek aga lükkus ja nii ma olingi oma eestlasliku pessimismiga juba platsis- kas tõesti hakkab jälle pihta nagu eelmisel korral?! Õnneks ei hakanud ja õige pea lasti kõik reisijad pardale. Sellel lühikesel lennul pakuti isegi kohvi ja pirukat ning sellise hommikusöögi saatel oli lausa imeline läbi lennukiakna tõusvat päikest jälgida. Lennuk oli enam kui pooltühi ja seega oli ka mahaminek vägagi kiire.

Ikka endiselt on Frankfurdi lennujaam üüratult suur ja hoolimata sellest, et mul olid piletid eelnevalt välja prinditud oli oma värva leidmine üsna ajamahukas ettevõtmine, sest USA-sse reisides tuleb läbida arvukaid turvakontrolle. Sisenesin lifti ja korraga hakkas üks naisterahvas minuga selges eesti keeles rääkima: “Kus sa USA-s elad?” Ma olin jahmunud – kes see naine on? Kus ta teab, et ma USA-s elan? Ilmselt ma vaatasin teda nii imestunud pilguga (endiselt vaikides), et ta sai aru ja jätkas kohe: “Sa hakkasid mulle juba Tallinna lennujaamas silma. Sain su riietuse ja välimuse järgi kohe aru, et elad Ameerikas.” Ma hakkasin naerma. Vestlesime pisut ja suundusime kumbki oma väravate poole. Selgus, et tema elab juba 7aastat Orlandos.

Läksin võtsin kiire mahla ja müsli ja juba oligi aeg lennukile minna. Korraga moodustus minu värava juurde meeletu rivi inimestest. Ja kui ma ütlen meeletu, siis uskuge mind, see rivi oli meeletult suur. Mõtlesin, et kui suur see lennuk siis õigupoolest on? Vaatasin aknast välja ja sain aru, et see kahekordne monstrum akna taga ongi lennuk, millele ma minema hakkan. Kui tavapäraselt on lennukile sisenemiseks üks või äärmisel juhul kaks tunnelit moodustatud, siis sel korral oli neid mitmeid. Iga tunnel oli varustatud infoga, kus tuli jälgida, et see on lähim, mis asub sinu istekoha juures. 

Mis sisuline erinevus on siis tavaklassis reisija jaoks suurel ja väikesel lennukil? Suures lennukis on palju ruumi. Mul pole ruumiga üldiselt kuskil muret, aga nii suures lennukis hakkas ruumiküllus siiski silma. Suures lennukis on väga palju tualette, mis on väga mugav, sest ära jääb järjekordades ootamine. Samuti on teenindus kõvasti kiirem, sest teenindajaid on palju ja kui väikeses lennukis liiguvad kaks teenindajat mööda vahekäiku ja peavad ära teenindama kogu lennukitäie inimesi, siis suures lennukis on iga kahe -kolme teenindaja kohta vaid väike ala inimesi teenindada, mis tähendab suuremat mugavust reisija kohta- toit ja joogid jms jõuavad väga kiiresti ja olematu ooteajaga sinuni.

Pikk lend kestis kokku 11h ja selle jooksul pakuti kahel korral sooja toitu ja jooksvalt kogu reisi vältel erinevaid jooke. Kahjuks magada sain vaid ühe tunni, sest minu ees istuv väikene u 1,5a preili ei arvanud lendamisest suurt midagi ja andis sellest häälekalt märku. Minu jaoks polnud hullu midagi, sest vaatasin ära 4 uut filmi, aga mul oli tõsiselt kahju tema vanematest. Need vaesed vanemad oli reisi lõpuks nii väsinud, et kui üks kaasreisija tunnustas neid vapra vastupidamise eest, siis need vanemad vastasid justkui ühest suust, et nad ei reisi nüüd küll enam tükk aega.

Üsna kiirelt sai lennukilt maha ning olin oma vaimu valmis pannud, et passikontrollis kulub veel vähemalt tunnike nagu tavapäraselt. Minu üllatus oli väga suur kui märkasin, et viisaomanikele oli lausa eraldi järjekord tekitatud. Kuna viisaga reisijaid ei ole üüratult palju, siis ilma liialdamata võin öelda, et sain 1 minutiga juba ametniku jutule. Uurides mu viisat tõstis ametnikuhärra pilgu, naeratas väga laualt ja ütles kuidagi eriliselt soojalt: Welcome home ma´am! (Tere tulemas koju, proua!). Ma ei oskagi öelda miks, aga see tekitas minus nii mõnusa tunde.

Kui olin oma kohvri kätte saanud ja liikusin alasse, kus inimesed tulevad oma armsaid tervitama, oli nii tore, et ka minul olid inimesed vastas- Merliis ja Jeff. Jeff haaras koheselt mu kohvrid ja liikusime auto poole. Merliis oli juba mõnda aega tagasi veendunud, et ta tahab mulle lennujaama vastu tulla, sest teadis, et Kaspar on nädalasel tööreisil Bostonis. Loomulikult ma oleksin saanud ka vabalt Uberi tellida ja igal juhul kenasti koju sõita, aga see oli väga liigutav, et ta ise soovis siiski tulla. Ja, et sellest veel vähe oleks, oli ta ka toidupoes mulle terve kotitäie toitu varunud, et ma ei peaks esimese asjana poodi tõttama. Ja mitte ainult toitu – ta oli käinud lausa Vene poes ja leiba ning heeringat ostnud, et üleminek liiga järsk ei oleks. No kui armas saab olla?

Koju jõudes avanes mulle järgmine üllatus: Kaspar oli korteri lausa läikima löönud ja laual ilutses vaasitäis valgeid roose. Samuti oli külmik toitu täis varutud nii, et terve nädala vältel ma ei peagi toidupoodi minema. Mul oli nii liigutatud ja soe tunne koju saabuda. Päris esimest korda kohe oligi tunne, et saabusin oma koju.

Kell oli 16 kui koju jõudsin ja juba kell 17 olin voodis, sest silmad vajusid vägisi kinni. Öösel kell 1 ärkasin kohutava kõhukorina peale üles, kõht oli nii tühi nagu poleks kunagi süüa näinud. Sõin hommikuhelbeid ja läksin magama tagasi. Minu jaoks on ajavahe alati üsna ränk ja võtab üldiselt umbes 4 päeva aega enne kui end inimesena tunnen.

Järgmisel päeval tegin majale tiiru peale ja läksin alla kontorisse Tere! ütlema ja neile Annekese šokolaadi viima. Neil lõid muidugi silmad särama, sest mäletasid meie parima šokolaadi maitset veel eelmisest korrast üsna hästi.

Emotsioonid on muidugi kahetised, sest vahepeal on väga kurb olla, kuna tean, et näen oma peret ja sõpru alles järgmisel aastal. Õega räägime küll igapäevaselt, aga ma ei saa hetkel endale lubada mõtteid, et saame koos midagi reaalselt teha ehk alles aasta pärast, see võtab mul veel kõvasti aega, olen väga tundlik nendel teemadel. Teisalt on siiki ülimõnus oma kodus olla, oma voodis magada, oma köögis toimetada. Ootan pikisilmi reede õhtut, mil Kaspar saabub – me pole 6 nädalat näinud!

Ilusat nädalat!

Maile

Juubel Kreekas

Igal aastal veedame Marise ja Hugoga ühe nädalvahetuse Lihulas isa ja tema pere juures, nii ka sel aastal. Isa ja Raine ootasid meid lookas lauaga ja nii me septembri keskpaigas sinna jõudsimegi. Ilm lubas väljas istuda ja nii tundus õhtusöök õues lausa ideaalse suvepikendusena. Korraga läks taevas tumedaks ja vihma hakkas kallama. Haarasime asjad kaenlasse ja jooksime tuppa. Mõne hetke pärast oli päike taas väljas ja nii ka meie. Nädalavahetus oli väga mõnus ning lahkudes olime kõik kilo võrra raskemad.

Septembri lõpuks oli plaanitud üks tõsisem suvepikendus Kreekas, Rhodose saarel. Jaanuaris käis Maris välja idee, et võiks Hugo esimese juubeli veeta reisil olles ja nii ta hakkaski asju ajama. Nii pididki Maris, ema ja Hugo reisile minema. Ühel hetkel küsis Maris minu käest, et kas mina ei saaks nii kaua Eestis olla, et saaksin ka äkki nendega reisile kaasa minna. Uurisin Kasparilt, et kuidas ta suhtub sellesse, kui olen plaanitust kuu aega kauem Eestis ja seega me ei näe üksteist väga pikalt, sest tema saab endale Eestis olemiseks vaid loetud nädalaid lubada. Ega ta eemalolekust vaimustatud polnud, küll aga reisist ja arvas, et meie pere naiste ja Hugo ühine reis oleks vahva idee. Nii saigi otsustatud, et olen sel aastal pikemalt Eestis ja osalen ka Kreeka reisil.

20.septembriks olid kohvrid pakitud ja asusime lennujaama poole teele. 

 Lennujaamas puhkuseks valmis!

Hugo oli enam kui elevuses, sest hoolimata tema staažikast reisiselli taustast, on see reis siiski esimene, mida ta ka ise teadvustab. Seljakotid oli maiustusi ja mänguasju täis ning olime valmis 4h lennusõiduks. Lennukis oli veel küllaga lapsi ning nii mõnelgi oli raskusi paigal püsimisega. Nii oligi, et keset lendu mängisid nii meie Hugo kui ka teised lapsed vahekäigus mudelautodega.

Tegemist oli minu elu esimese paketireisiga, sest siiani oleme iga oma reisi ise kokku pannud, ise transpordi jms organiseerinud. Sel korral oli aga reisifirma poolt kõik ära tehtud ja ma pean ütlema, et väikese lapsega reisides on see ikka ülimugav lahendus. Jõudsime kohale üsna hilja (peale Hugo uneaega) ja maru mugav oli bussi istuda, mis juba lennujaamas ootas, meid kohale sõidutas ja kogu lugu. 

Meie hotelli sisehoov õhtul:

Saabusime oma hotellituppa kerge pettumusega, sest tundus, et tavaline 2-kohaline tuba oli sisse pressitud narivoodiga sujuvalt 4-kohaliseks peretoaks tehtud. Olime kõik väga väsinud ja heitsime magama. Kohapeal selgus, et konditsioneeri eest peab lisaks maksma (puutusin sellise asjaga esmakordselt kokku). Ilm oli aga väga tuuline ja avasime rõdu ukse ja mõtlesime, et vaatame konditsioneeri asja homme edasi. Nagu arvata võite, siis oli see vale otsus. Öösel oli äärmiselt palav ja sääsed järasid meid korralikult. Ega muud kui välgutasime oma rahakotiraudu ja edaspidi oli toas meeldivalt jahe õhk garanteeritud.

Edaspidi liikusid emotsioonid aina ülesmäge, sest basseiniala oli võrratult suur, toitlustus imemaitsev ja hotelli asukoht lausa suurepärane. Asusime otse keskuses, kus poodidesse vaid mõned sammud ja mereäärde napp pool kilomeetrit. Meie päevad nägid ette korralikult basseini ääres olemist (Hugol ainult ja ainult basseini sees olemist). Igal lõunal käisme Marisega jooksmas ja õhtuti jalutasime ringi ja käisime Hugole mõeldud lõbustuspargis.

Vaade meie hotellitoa rõdult:

Basseiniala hommikul:

Hugo on suur veesõber ja reisi lõpuks oli ujumine täiesti selge. Lastebasseinis toimetati vaid esimesel päeval, ülejäänud reisi vältel tegutseti vaid sügavas suures basseinis:

Toitlustusega võis igati rahule jääda, eriti muidugi Hugo, kes sai 2x päevas jäätisega maiustada:

Mere äärde oli vaid napp pool kilomeetrit:

Ühel õhtul käisime Marisega rannas jalutamas ja leidsime keset randa sellise uhke telgi, kus oli kaetud laud kahele ja šampus jääpanges. Igale poole oli asetatud küünlad ja telgi juures tegutses väga pidulikult riietatud mees. Olime kindlad, et sellel õhtul sai üks õnnelik naine endale uhke sõrmuse sõrme.

Laste lõbustuspark:

Ma hõljun niisama vees samal ajal kui Hugo tegeles tõsisema ujumisega:

 Puhkus on see kui võtad keset päeva väikese veini ja naudid elu parimas seltskonnas:

Õhtuti uudistasime tänavatel:

23.septembri, Hugo sünnipäeva, olime plaaninud merereisi päevaks. Taaskord võttis buss meid hotelli eest peale ning sõidutas sadamasse, kus ootas laev. Meid sõidutati mööda Rhodose saare rannikut ning tehti keset merd kolm ujumispeatust, kus sai otse laevalt mere ujuma minna. Sellist asja tegime nii mina kui Hugo esimest korda elus. Olime mõlemad vaimustuses! Vesi oli nii selge ja soe ja 25-minutilised ujumispausid tundusid justkui üürikesed hetked. 

 Kell on 7:20 hommikul ja ootame oma ekskursioonibussi. Hugo on juba tegudeks valmis ka sellisel varajasel tunnil:

Merereis algab:

Sünnipäevalõuna, mille puhul lubati juubilarile lausa enda isiklik Coca-Cola:

Ujuma!

Järgmine ujumispeatus!

Küll oli vinge!

Ujumiste vahepeal lasti meid ka kuivale maale mõneks ajaks:

Tagasiteel hotelli:

Sünnipäeva õhtusöök hotellis:

 Ja ongi meie väikene mees viiene!

Meie giid merel tuli Hugo käest küsima kui vana ta on ja kuidas on võimalik, et ta nii julgelt meres ujub. Maris ütles, et täna on tegelikult Hugo sünnipäev ja ta sai 5-aastaseks, siis giid ei suutnud kohe seda uskudagi. Mõne aja möödudes pani giid terve laevatäie rahvast sünnipäevalaulu laulma ja Hugo võis baarist endale kingituseks jäätise valida. Olime väga üllatunud. See oli tõeliselt vahva päev ja ka päevakangelane jäi ekskursiooniga väga rahule.

7-päevane puhkus oli täiesti piisav, et akud täis laadida ja tagasi kodumaale lennata:

Tagasilend läks üsna libedalt, sest Hugo magas sellest õnneks enamuse maha. Jõudsime Tallinnasse kell 2 öösel ja meid tervitas vihm ja +6 kraadi. Õnneks elab Maris lennujaamale väga ligidal ja olime vaid loetud minutite möödudes kodus voodis.

Maile