Linnapeale laiama

Oleme enam-vähem sada korda mõelnud, et läheks mõni nädalavahetus kesklinna (Downtown) pidutsema, aga no kuidagi pole selleni jõudnud. Reedel oli lõpuks aeg see mõte teoks teha, sest olime kutsutud Merliisi juubelile, mis toimus kesklinnas. Eesti mõistes on vast üsna tavaline pidada oma sünnipäeva nt Tallinna kesklinnas restoranis kui ise elada näiteks linnast pisut väljas, ütleme näiteks, et Uuesalus. Siin on mastaabid pisut teised ehk siis kui meie sõidame enda linnaosast kesklinna, siis kulus uberil selleks umbes 45 minutit. Merliis ja Jeff elavad linnast väljas (Eesti mõistes siis nt nagu Uuesalus), siis neil kulub kesklinna sõitmiseks umbes tunnike (olenevalt liiklusest võib see tund vabalt ka 1,5 tunnini minna või rohkemgi). Seega siin on vahemaad teised ja seda erilisem oli ka sünnipäevakutset kesklinna saada.

Peoks valmis!

Peenes restoranis oli laud kinni pandud ja sünnipäev võis alata! Nii lõbusat õhtut pole meil juba ammu olnud. Mul olid öösel koju jõudes põsed naermisest valusad, see on muideks maru hea tunne. Restoran oli väga peen ja mina otsustasin elus esimest korda kammkarpe proovida. Olin seda juba ammu teha tahtnud, aga polnud nagu head võimalust avanenud ja julgusest oli ka siiani puudu jäänud. Nüüd aga proovisin need lõpuks ära ja ei pidanud kahetsema. Ma olen hirmus suur mereelukate fänn ja kui seda oled sinagi, hea lugeja, siis soovitan soojalt proovida. 

Sellised need kammkarbid on:

Peale kahte üsna kanget margaritat ja veini (hea mõte on need kaks omavahel kombineerida muidugi) hakkasin ma juba hommikut kartma. Ma ei tea mis ime see sündis, aga hommikul oli täiesti inimese tunne! Ma olen Ameerikas elades oma alkoholi tarbimist kõvasti vähendanud võrreldes varasemaga ja seetõttu on vahel juba peale kahte klaasi veini hommikul tugev peavalu ja kahetsus kiire tulema. Mis aga seekord juhtus on puhas ime.

Kauni juubilariga ❤

Laupäeval tegime oma poetuuri ära, sest õhtuks oli oodata külalisi. Seekord tulid naabrid (Adamsid) meile külla ja nad võtsid oma koera ka kaasa. Koer on neil ikka maru vahva! Ta on alles kutsika-ohtu ja tahab hirmsasti mängida. Nagu lastega ikka, siis võeti ka talle oma mänguasjad kaasa, millega ta ringi tuuseldas. Korraga avastas koer elutoas oleva täispikkuses peegli. Ta vaeseke arvas, et peeglist tuleb talle vastu mängukaaslane, isegi oma mänguasjad tassiti peegli-koerale ette, aga kahjuks ei tulnud sealtpoolt keegi temaga mängima.

Saage tuttavaks, tema on meie naabrite koer Liam:

Pakkusime külalistele üsna kodumaist kanapraadi ahjukartulitega ja lisaks olin teinud eriti küüslauguseid singirulle- vana hea klassika. Nad olid rullidest vaimustuses. Naabrid tunnistasid, et olid lausa kodus guugeldanud, mida Eestis üldse tavapäraselt toidulaualt võiks leida ja olid nii hapukapsastest kui seapraest meile jõudes päris teadlikud. Pean vist oma hapukapsad uuesti käima panema, et nad proovida saaksid. See võtab kõigest 3 nädalat aega, aga kus see kiire ikka on.

Adamsitega oli ikka ülitore. Mehed võtsid korraliku maailmaparanduse ette ja juttu jätkus ikka väga kauaks, lausa kaheni öösel. Õpetasime neile oma lemmikut lauamängu – Ticket to Ride (Rongimäng). Mängu õpetamine võttis arvatust umbes topelt rohkem aega, sest ei mina ega Kaspar polnud kunagi varem ühtegi lauamängu kellelegi proovinud inglise keeles õpetada ja see oli omajagu naljakas, sest meil polnud osadest terminitest aimugi, kuidas need võiksid inglise keeles olla. Aga väikese fantaasiaga saime asjad aetud ja mängu selgeks õpetatud. Neile kusjuures meeldis see mäng väga ja kui laupäeval sai selline prooviring tehtud, siis järgmine kord saab ilmselt juba korralikult mängima hakata.

Nädalavahetus oli ülisotsiaalne ja tore ning pühapäevaks oli meil toss korralikult väljas. Võtsime ette hiiglasliku jalutuskäigu, sest päike paistis ja väljas näitas +17 kraadi sooja. Õhtul vedasime end veel trennigi ja ega midagi muud tarka selle päevaga ette ei võtnudki, vahel on hea lihtsalt niisama olla.

Töist nädalat!

Maile

Meet the Adams Family

 Viimased 2-3 nädalat on Kaspar särades töölt koju tulnud ja öelnud, et tema paitas mingit vahvat koera meie maja juures. Kaspar on maailma suurim koerasõber ja alati paitab neid, kui omanikud oma lemmikuid jalutavad. Meie majas elab palju koeri ja kuidagi on sattunud nii, et sellel ajal  kui Kaspar on töölt koju jalutanud, siis jalutab üks naine alati samal ajal oma koera. Kaspar on seda koera paitanud ja naisega juttu rääkinud. Eelmisel reedel tulime kontorist lõunapausile koju ja korraga ütles Kaspar, et teisel poole tänavat ongi see sama koer oma perenaisega, kellest ta mulle rääkinud on, et läheme teeme teid ka omavahel tuttavaks. Nii läksimegi nende juurde ja ka mina tutvusin kuulsa koera ja tema omanikuga. Koer oli muidugi väga armas ja tema perenaine väga meeldiv inimene. Rääkisime pisut juttu ja korraga ütles naine, et kas me tahaksime neile millalgi külla minna, et nad abikaasaga hea meelega tutvuksid uute inimestega ja neile meeldib väga võõrustada. Nii leppisimegi aja kokku, millal neile külla läheme.

Eile õhtul oligi kokkulepitud aeg käes. Ma olin nii värvis, et palusin eelnevalt kodus Kasparil meile klaasid veini välja valada ja natuke julgestust juua. Kui oled 6-aastane, siis pole mingit probleemi minna võõra lapse juurde ja temaga lihtsalt sõbraks hakata. Kui oled 30, siis on korraga see ettevõtmine hirmutav. Miks? Ma ei tea. Lihtsalt on.

Haarasime oma külakosti kaasa, kõndisime üles neljandale korrusele ja koputasime värisevate kätega uksele.

 Tim, koera peremees, oli meid rõõmsalt uksel tervitamas. Koera perenaine, Jessica, tuli kohe kiiresti samuti köögist meid tervitama, veinid valati välja ja aktiivne suhtlemine võis alata. Adamsid olid väga sõbralikud ja avatud ja suhtlemine oli esimesest sekundist väga sundimatu ja lihtne. Me oleme ise üsna avatud inimesed ja suhtlemisega ei ole mingeid probleeme. Kuna perenaine tegi köögis alles süüa, siis ma läksin automaatselt kööki ja hakkasin temaga seal rääkima. Mehed sattusid oma sarnaste ametite tõttu elutoa diivanil koheselt pikemale vestlussoonele ja koer tiirles nii meie kui meeste vahel ja ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. 

Adamsid on meiega sisuliselt samaealised, Tim on arendaja ning Jessica oli advokaat. Tegemist on väga tarkade, haritud ja väga väga palju reisinud inimestega. Selgus, et Jessica on reisinud Lätti, Soome, Rootsi, aga mitte Eestisse! Nüüd ta muidugi kahetses, et Eesti ajanappuse tõttu oma listist välja oli jätnud.

Millega siis võhivõõraste inimestega rääkida? Rääkisime oma erialadest ja tööst, loomulikult on lõputuid jutte reisimisest, sest meil oli üsna palju kattuvaid kohti, mida oleme külastanud. Vaba aja veetmisest, meie siia kolimisest. Teemasid jätkus ja mitte kordagi ei tekkinud piinlikku vaikust, et millest me nüüd räägime. Hästi huvitav oli olla iseenda kortermajas hoopis teistsuguse planeeringuga korteris ja eriti mõnus oli südaööl koju jalutada, mis võttis kokku umbes ühe minuti – nii mugav!

Jube hirmus tunne oli taaskord mugavustsoonist end välja lükata, aga mul on väga hea meel, et seda tegime. Tutvusime väga huvitavate inimestega ja kutsume nad järgmisel korral kindlasti endale külla.

Rõõmsalt külapealt kodus tagasi:

Mõnusat pühapäeva jätku!

Maile

Koduigatsus

Koduigatsus on imelik asi. Kui keegi ameeriklastest küsib, kus mu kodu on, siis automaatne vastus on “Eestis”. Kui ma eestlasega räägin millestki ja jutu sees mainin “läksin koju või mingi asi on kodus,“ siis muidugi mõtlen siinset kodu, kus me elame. Ma olen hästi tugevalt kodu-kana tüüpi inimene selles tähenduses, et kodu/kodusoojus ja hubasus on minu jaoks väga olulised. Tean inimesi, kes ütlevad “ah, mu kodu on seal, kus nagis jope ripub” ja ma ei mõista seda, ma ei saa isegi aru, mida see lause tähendab. Ent siiski, kodu pole ju pelgalt hoone, kodust teevad kodu sealsed inimesed.

Kui aga suvel olen pikalt Eestis, päris oma inimeste keskel, siis ma sageli ei tunne end kodus, tihti tunnen end hoopis külas ja sageli mõtlen, et “tahan koju” ja mõtlen selle all seda füüsiliselt keskkonda siin, oma isiklikku ruumi. Eks see on suures osas tingitud sellest, et Eestis olles oleme ju 100% alati kellelgi külas ja see on pikas perspektiivis väsitav. Lõpuks tahaks lihtsalt omaenda koju, kus vabalt olla.

Jällegi, kui olla mitu kuud järjest Ameerikas, siis iga pilt Eestist teeb südame alt soojaks ja tuleb peale koduigatsus. Jube keeruline seletada. See käib peal nagu lainetena.

Hea lugeja, kes Sa oled juba mitu aastat võõrsil elanud, kuidas Sa selle koduigatsusega toime tuled või ma olen ainuke, kes sellega rinda pistab? Jube huvitav oleks lugeda!

Ilusat reede õhtut!

Maile

Nädalavahetus

Üle pika aja oli ees ootamas nädalavahetus, kus ei olnud plaanis arvutit avada töistel eesmärkidel. Ootasin seda kohe suure põnevusega. Nädalavahetuseks lubas ka päris sooja ilma ja meil oli plaanis terve päev väljas veeta. Plaan oli sõita bussiga kesklinna suunal, jõe ääres maha minna, mööda jõe äärt jalutada kesklinnani, seal omakorda lõunatada ja siis kinno minna. Tundub nagu päris hea plaan? Mitte nii kiiresti!

Tahtsime vahetada oma tv-paketti ja selleks peab kaablimees ise kohale tulema. Võimalikuks ajaks pakuti laupäeva ajavahemikus 8-12. Okei, mis seal siis ikka, pole hullu. Kell 12 on ikka veel sisuliselt terve päev ees. Kaablimees tuligi umbes kell 10 ja lahkus kell 16! Ilm oli nii ilus ja me lausa nägime, kuidas päike libiseb käest, aga kaablimees ikka veel asjatab. Mida seal on 6 tundi asjatada? Mul pole aimugi. Vahepeal ta läks ära ja lubas kohe tagasi tulla. Kohe oli 2 tunni pärast. Me olime vihast täpilised, sest tagasi tulles ta vabandas ja ütles, et kaotas lihtsalt ajataju. Oh taevas, kuidas see võimalik on?! Ta oli nii veider, nagu oleks pilves, kes teab, ehk oligi.

Kell 16 oli plats puhas ja päike libises juba üsna madalalt. Vahetasime kiiruga riided ja mõtlesime, et mis me siis nüüd teeme. Läksime ja tegime hoopis oma nädala toidupoetiiru ära, et saaks midagigi asjalikku päevaga tehtud ning lükkasime oma päevaplaanid pühapäevale, kus enam küll nii soe ilm ei pidanud olema, ent siiski lubati päikest terveks päevaks.

Pühapäeval tegimegi plaani teoks ja sõitsime bussiga 20 minutit. Läksime suvalises peatuses maha ja hakkasime mööda looklevat jõeäärt kesklinna poole jalutama. Jõe ääres on mitmeid kergliiklusteid, mis olid inimestest päris pungil. Tundus, et pool linna naudib ilusat ilma ja kevadehõngu. Tegime peaaegu 11km jalutuskäigu, mis oli nii mõnus! Kinno enam ei jõudnudki minna. Sõime lõunat ja lihtsalt nautisime päeva. 

Jaanuaris-veebruaris tasub valvsa pilguga ka kaubanduses ringi luurata, sest talveasjad on sageli soodsate hindadega ja need on siin märtsi alguseks lettidelt kadunud (siis pannakse juba suviseid asju müüki, sest märtsi teisest poolest on ilm üsna suvine). Kuna meil on olnud plaanis mõned joped/saapad endale osta (sest ka siin on talviselt krõbedaid ilmasid omajagu), siis on just nüüd aeg seda teha.

Niisiis jõudsimegi alles õhtuks ümmarguste taldadega koju. Kuidagi eriliselt mõnus tunne on, kui oled terve päeva väljas olnud ja päeva täiel rinnal nautinud.

Ilusat nädalat!

Maile

Jube hea on olla

Täna hommikul oli kell 6 Skype koosolek juhendajatega. Selles ei ole midagi ebatavalist, on neid koosolekud olnud varem ja tuleb ilmselgelt veelgi. Täiesti eriliseks ja ebatavaliseks tegi selle koosoleku asjaolu, et me arutasime mu doktoritöö viimase etapi kavandamist. Viimase etapi? Oh taevas! VIIMASE! Sain valmis oma järjekordse  artikli ja saadan selle lähipäevil keeletoimetusse ning sealt edasi rändab käsikiri ajakirjale retsenseerimiseks. Muidugi tuleb valmis olla igasugusteks ootamatusteks (halvimal juhul tagasi lükkamiseks), AGA keskendume siiski positiivsele. Sain juhendajatelt kiita, et keelekasutus ja artikli üldine kirjutamine on sel korral olnud kõvasti valutum ja päris palju arenenud. Mu juhendaja suust kuuleb kiidusõnu sama sageli, kui…. mitte kunagi. Teate, täiskasvanu tahab ka kiitust. Tihti külvatakse lapsed kiitusega üle ja täiskasvanud peavad kuidagi ise hakkama saama, sest noh, neile pole seda vaja? Minu meelest ikka on. Hea sõna innustab tihtilugu rohkem kui ükskõik, mis muu. Kaspar kiidab mind pidevalt, et kõvasti pingutan ja see on väga tore, aga meeletult liigutav on saada kiitust oma ala professionaalilt, kellega aastaid kõrvuti koostööd tehakse. Tema näeb ju täpselt, et mida ja kui palju.

Mis see doktoritöö viimane etapp siis endast kujutab? Seda nimetatakse “katuseks”, mis on sisuliselt järjekordne teadusartikkel, mis võtab kogu doktoritöö (ehk avaldatud teadusartiklid) kokku. See katus on justkui kotkas, mis lendab kõikide teiste artiklite kohal ja katab oma sisu poolest neid, kuid ei korda just üks-ühele (ei ole copy-paste). Räägitakse, et katust kirjutatakse lausa kuni terve aasta ja saadakse selle käigus esimesed hallid karvad pähe. Minul on terve aasta selleks tööks varutud küll, sest ma tean enda töötempot, oma võimeid ja ei taha sugugi selle töö mahtu alahinnata. Harju-keskmiselt kirjutatakse seda u 6-9 kuud. Küsisin hommikusel koosolekul muretult juhendajalt, et kui kaua tema omal ajal katust kirjutas, siis sain vastuseks, et 9 päeva (ta on oma ala geenius). Ma hakkasin millegipärast jubedalt läkastama selle uudise peale. Vesi läks kurku..

Umbes paar kuud tagasi küsiti minu suviste tegemiste kohta ja juuni alguseks paluti mind osalema ülikoolis bakal./magistriastme lõputööde kaitsmiskomisjoni liikmena ning juuli alguses bakal./magistriastme sisseastumiseksamite komisjoni liikmena ning ka ette valmistama sisseastumiseksameid. Me plaanime suvel nagunii Eestisse tulla, pole probleemi seda vastavatele kuupäevadele ajastada. Korraga tundsin end maru hästi ja vajalikuna. Tundsin seda sama mõnusat tunnet, mis möödunud suvel ülikoolis toimetades. Ma armastan oma eriala ja olgugi, et doktoritöö kirjutamine on silmade juurde esimesed kortsud toonud ja mustmiljon närvirakku röövinud ning ilmselgelt kõige raskem asi, mida senises elus olen ette võtnud, ma siiski armastan oma eriala. See paneb mul silmad särama ja ma tunnen, et teen vajalikku tööd.

Päris lõpuni on veel tükk maad minna ja kindlasti mahuvad sinna vahele veel mõned tagasilöögid, AGA täna keskendun vaid positiivsele ja kuidagi….jube hea on olla.

Peale varahommikust koosolekut sõime hommikust ja sättisime end kontorisse, sest reeded on mul kontoripäevad:

Vaade kontorist:

Kaspar võtab oma casual Friday´t väga tõsiselt:

Mõnusat nädalavahetust!

Maile

Kuidas 2018 eesmärgid täitusid?

Kõik, kes mind tunnevad on hästi kursis sellega, et püstitan endale iga aasta alguses eesmärke. Nii tegin ka eelmise aasta alguses ja nüüd on paras aeg tulemustega tõtt vaadata. 

Minu jaoks on eesmärkide püstitamine alati midagi sellist, mille nimel peab pingutama. Loomulikult võivad kõik inimesed just endale sobilikke eesmärke seada (ka neid, mille nimel ekstra pingutama ei pea), aga minu jaoks pole sellel mõtet. Eesmärk on midagi, mille poole püüelda. Midagi, mille suunas end arendada. Aasta on pikk aeg ja ma oleks väga kurb (ja ilmselt šokeeritud) kui avastaksin terve aasta möödudes, et ma pole midagi uut juurde õppinud või edasi arenenud. Kohapeal tammumine tundub minu jaoks raiskamine ja tekitab õudust. Inimene peab arenema ja õppima ja selle nimel on mõõdukas pingutamine vajalik. Ükski suur asi ei juhtu niisama, kogemata (ma ei mõtle siinkohal lotovõite või midagi muud juhuslikku). Kui sa tahad midagi saavutada, siis tuleb selle nimel tööd teha ja see on täiesti loomulik.

“Kui sa külvad maisi, siis on ootuspärane, et sa saad saagiks maisi. Kui sa ei külva midagi, siis on ootuspärane, et saaki mullast ei virgu, sest mitte midagi pole sinna külvatud.”- Dave Ramsey

Eelmise aasta alguses seadsin endale kolm eesmärki:

1.      Avaldada teadusartikkel

2.      Liikuda rohkem- täpsemalt 2600km aastas

3.      Reisida Kaspariga ja nautida elu

Esimese eesmärgi saavutamine võttis minust kõige rohkem. Pikk jutt lühidalt – juunis olin olukorras, kus tahtsin kõigest kooliga seonduvast välja astuda. Olin näoli mudas. Olin kohas, kus ma pole iial varem olnud. Möödunud kevad oli mitmes plaanis meie peres väga keeruline aeg ja tagasi vaadates tundub, et nutsin sellel ajal iga päev, puudus igasugune motivatsioon jätkata. Ühel jalutuskäigul ütlesin Kasparile, et ma ei suuda enam kooliga jätkata, mul puudub jõud, motivatsiooni pole enam millestki ammutada. Ilmselgelt oli ka Kaspar sellest teekonnast väsinud ning toetas mu otsust. Plaan oli Eestisse minna ja kooliga lõpparve teha.

Esimesel päeval Eestis olles tuli mulle telefonikõne, mis muutis kõik. Olin ajavahest alles segane ja esimesel päeval Kaspari õe juures külas kui korraga tuli kõne mu juhendajalt, kes lausa säras telefoni otsas – mu artikkel on vastu võetud ja avaldatakse. Minu artikkel avaldatakse?! On väga raske kirjeldada seda tunnet, mis mind tollel hetkel valdas. Olin selle hetke nimel viimased 4 aastat tööd teinud ja nüüdseks valmis loobuma. See ajastus oli nii filmilik, et sellele on täiesti fantastiline tagasi mõelda.

Artikli avaldamine andis mulle meeletu motivatsioonipuhangu edasi tegutseda ja jätkata oma teekonda. Ees ootas veel ühe – VIIMASE  artikli kirjutamine + avaldamine (mida ma polnud veel alustanudki) ja mul oli motivatsiooni seda teha.

Esimene eesmärk sai 100% täidetud. Selle hind oli minu jaoks äärmiselt kõrge, aga see sai tehtud!

Teine eesmärk oli liikuda rohkem. Aastal 2017 läbisin kokku 2450,56 km (keskmiselt 47 km nädalas; 6,7km päevas). Aastal 2018 oli eesmärk läbida kokku 2600 km ehk 50 km nädalas ja u 7 km päevas. Tegelikkuses läbisin kokku 2554,14 km ehk siis eesmärgist jäi puudu 45,86km (umbes ühe nädala jagu liikumist). See eesmärk ei saanud täidetud ja ega siin polegi muud kui iseenda laiskust süüdistada, sest mis see muu ikka on olnud.

Ma ei ela selleks, et liikuda. Ma pole mingi trennihunt. Mulle meeldib liikuda, mulle meeldib joosta, aga “vabatahtlikult” ma seda vaevalt nii palju kordi nädalas teeksin. Kahjuks on mind “õnnistatud” geenidega, et ainuüksi koogi vaatamisest maanduvad selle kalorid mu puusadele. Loomu poolest olen ma meeletult suur magusasõber ja kui keegi väidab, et magusasõltuvust saab endalt nö ära treenida, siis ma ei usu seda. Ma olen ja jään suurimaks magusasõbraks. Küll aga püüan end muidugi teadlikult ohjata ja teen nö magusavabasid perioode, sest suhkrusõltuvus on küll täiesti reaalne asi, mida saab nö vähemaks treenida. Seega, ma treenin, et näha hea välja, aga ka, et tunda end hästi. Peale trenni ma olen alati parem inimene- tuju on hea ja meel on rõõmus. See trenni jõudmine on 99% kordadest see kõige raskem osa, aga hea lugeda, sa tead seda ilmselt isegi.

Lisaks meeldib mulle, et see “10 000 sammu päevas” lause on mulle viimasel kahe aastaga kuklasse nagu kleebitud. Harjumusel on meeletu jõud ja kui pikka aega ajada oma rida, siis see harjub nii sisse, et ka trennivabadel päevadel tahan ma lisaks iikuda, et oma sammud täis teha.

Väga piinlik ja kurb, et ma ei suutnud oma eesmärki täita, püüan järgmisel aastal rohkem pingutada.

Kolmas ja viimane eesmärk oli reisida ja elu nautida. 

See oli kõige meeldivam eesmärk minu jaoks. Ma armastan reisimist! 2018 aasta jooksul käisime puhkuse raames  San-Antonios, Washingtonis, Eestis, Rootsis (mina), Lätis (Kaspar), Kreekas (mina), San Diegos Californias, Bahamal  ja lausa kolmel korral New Yorkis. Seda on ühe aasta jooksul rohkem kui küll. Tunnen, et oleme viimasel kahe aasta jooksul meeletult palju reisinud. Reisimine on olnud meie kirg ja oh, kus me oleme seda alles teinud! See tundub tagasi vaadates lausa uskumatuna. 

Ma jumaldan Kaspariga koos reisimist! Tal on oskus muuta kogu protsess mängleva kergusega hästi kergeks kulgemiseks -transpordile on mõeldud, majutusega on korras, lõunasöögikohad on valitud ja välja pakutud hetkel kui tunnen, et kõht läheb tühjaks. Kahekesti reisides on muidugi selles osas äärmiselt lihtne, et me tunneme üksteise vajadusi hästi ja seetõttu ei teki kunagi küsimusi teemades- millal me sööme? Kas/millal kohvipausi teeme? Vms. Oleme palju reisinud ja kõik need asjad on nii sujuvalt välja kujunenud. Mäletan, et järjekordsel New Yorki reisil olles mul samm aeglustus ja Kaspar vaatas kella ja ütles momentaalselt: “Su aku saab tühjaks, muidugi, meil on ju kohvipausi aeg ammu käes!” See oli väike, aga väga liigutav asi minu jaoks.

Möödunud aastal oli meil suur õnn reisida ka koos sõprade ja peredega, mis andis meie reisivaramusse tohutult palju juurde - aitäh teile!

Ma armastan seda, et oleme viimasel kahe aasta jooksul õppinud elu nautima ja ma ei räägigi siinkohal vaid reisimisest. Lihtne on end reisil olles välja lülitada argisest ja nautida hetke, usun, et seda oskavad kõik. Teine teema on seda teha kodus nö argiasjade keskel. Me oleme seda viimasel kahel aastal õppinud ja usun, et saame juba päris hästi hakkama. Näiteks paar nädalat tagasi, reede õhtul, Kaspar tegi süüa ja ma istusin köögi laua ääres, et talle seltsi pakkuda. Kaspar valas meile veini välja ja juttu jätkus pikemalt (kell oli ehk umbes 19 õhtul). Me istusime seal köögi laua ääres lõpuks kella 1-ni öösel ja lihtsalt rääkisime asjadest ja naersime. 

Kas püstitasite ka ise möödunud aastaks eesmärke? Kuidas need täitusid?

Ilusat aasta algust!

Maile

Jõulud 2018

Enne jõule 2018

Ma muutun jõulude eel alati väga tundeliseks, sel aastal kohe eriti. Pühade ajal tabab päris teravalt Eesti, perekonna ja oma sõprade igatsus. Esimesel aastal saabusime siia pisut enne jõule ja kogu olemine oli nagunii plahvatuse-ärevuse-purskan- nutma-ääremail minu jaoks. Saabusin Ameerikase 8. detsembril 2016 ja peale esimesest „vapralt vastu peetud“ nädalat varisesin köögis totaalselt. Mäletan seda nagu tänast hommikut. Kaspar tegi kodukontoris sel päeval tööd, mina toimetasin niisama köögis ja korraga varisesin ja vappusin nutust. Vappusin ikka nii korralikult, et Kaspar pidi mind tükk aega kinni hoidma, et ma ümber ei kukuks ja natuke rahuneksin. See oli ainuke kord, kui ma sedasi varisesin ja ilmselt jääb see ka seda teravamalt meelde. Esimesed jõulud siin olid väga rasked. Tegime head nägu, aga tegelikkus oli raske. Igatsesime koju, oma perekonda ja verivorste. Kahjuks kõva häälega ei saanud seda välja öelda, sest ise ju tegime selle otsuse ja mis sa siin enam nutad. Tegelikkuses oli ju kõik hästi, aga kõik oli veel liiga värske ja koduke liiga kaugel.

Teised jõulud (2017) siinmail olid jällegi väga vahvad. Võtsime ette oma Las Vegase, Grand Canyoni, Monument Valley reisi ja nautisime sellest iga hetke. Need olid tõeliselt toredad jõulud ja see on asi, mida ma soovitan kõigile, kes on võõrsile kolinud. Reisimine viib mõtted mujale ja pole aega liigselt kurvastada või igatseda.

Sellel aastal võtame julguse kokku ja oleme taaskord jõulupühad kodus. Eestis elades tekitas mulle jõulupühadel stressi see meeletu sebimine - mis kuupäeval me siis kelle vanemate juures oleme? Igal aastal üks sättimine ja paigutamine ja planeerimine. 24. detsember ühe juures ja 25. detsember teise juures, järgmisel aastal vahetus- kas ikka kõigile sobib?! Vahel mõtlesin (veel Eestis elades), et no küll on ikka lugu! Paras peavalu! 

Mis ma täna mõtlen? Oh, andke mulle vaid see peavalu. Mis vahet seal on, mis kuupäeval ühe või teise juures jõuluõhtu on? Meil oli kaks jõuluõhtut kahes kodus- no kui suur õnn see saab olla, et sul on kaks kodu, kus jõule pidada? Jeerum, küll ma olin alles rumal! Distantsilt asjade tähtsused muutuvad, väga palju.

Sel aastal veedame jõulud tegelikult lausa kolmekesti, sest saame endale terveks nädalaks koera. Merliis läheb perega reisile ja meie saame Chulo endale selleks ajaks. Oleme mõlemad juba väga põnevil ja ärevil ja ootame oma „laenukoera“ väga.

Peale jõule 2018

Jõulud on selleks aastaks läbi ja võin kergendatult hingata. Kui aus olla, siis kartsin neid pühi. Kartsin seda igatsust ja kurbust, mis pühade ajal hinge poeb. Jõululaupäev algaski minu jaoks vett täis silmadega. Ma olen õnnelik inimene, sest mu abikaasa on nagu kalju, kes seisab just siis kõige tugevamalt, kui tuul on muutunud tormiks. Kurbus läks muidugi üle ja kokkuvõttes olid meil toredad jõulud. Tegin elus esimest korda päris nullist ise jõulukapsad (ainult kolm nädalat kääritamist ja 5h ahjus) valmis ning ka seaprae, mis said väga maitsvad. Kaspar tegi kartulisalatit ning magustoiduks valisin seekord kohaliku loomuga koogi – pekaanipähkli koogi, mis ei näe eriti nägus välja, aga maitseb, oi kui hea!

Eestist saabus jõuluvana ning muuhulgas ka Eesti sinep, et ma saaksin jõulupraadi teha:

Jõulud peredega:

Kapsad on kolm nädalat käärinud, nüüd on neil paras aeg ahju kolida:

Ema juhendamisel tegin ka elus esimest korda ise jõulupraadi:

Jõuluhommik:

Jõuluõhtu:

Koerake oli meil terve nädala:

Nüüd on aeg astuda uuele aastale vastu uute mõtete ja plaanidega.

Rahulikku aastavahetust!

Majad ja hoovid on siin nii uhkelt kaunistatud, et lausa kutsub välja imetlema

Maile

Weekend vibes from California

Reede õhtul pakkisime kohvrid ja kihutasime taaskord lennukile. Selle aasta viimane reis ootas ees ja sihtkohaks oli San Diego linn, California osariigis. San Diegosse lendab 3h ja linn asub 30km kaugusel  Mehhiko piirist ja seetõttu on ka selles linnas väga tugevalt Mehhiko mõjutusi tunda (arhitektuuris jms). San Diego on Vaikse ookeani kaldal asuv linn, kus elab 1.42 miljonit elanikku.

Mis meid San Diegosse viis?

Kaspar on väga aktiivne Hiltoni hotelliketi kuldklient, sest ööbib oma töö tõttu väga palju hotellides. Selgus, et selle aasta sees on vaja ööbida veel kahel ööl hotellis, et saavutada teemantkliendi staatus (60 ööd kokku kalendriaasta jooksul), mis annab omakorda veelgi rohkem hüvesid edaspidiseks. Niisiis otsustasimegi ühe mõnusa nädalavahetuse kasuks, mis viib Kaspari teemantkliendi staatusesse. 

Mida see teemantkliendi staatus siis juurde annab? Kui olete kinni pannud endale tavapärase hotellitoa, siis hotelli jõudes on teile tuba reserveeritud hoopis sviiti või mujale parema järguga tuppa ehk olete saanud upgrade vabade tubade olemasolu korral ent maksate siiski tavatoa eest. Lisaks kogub teemantklient iga veedetud öö eest rohkem punkte kui muu staatuse kliendid (teatud arvu puntkide eest saab hotellis tasuta ööbida). Hiljem, punktide eest nö öid välja võttes on lisaks iga viies ööbimine tasuta. Teemantkliendil ja tema kaaslasel on alati tasuta hommikusöök (Ameerika hotellides ei kuulu hommikusöök hinna sisse nagu mitmetes Euroopa riikides). Lisaks veel erinevaid hüvesid parkimise, tasuta pudelivee varude jms näol. Kuna Kaspar reisib töö tõttu palju, siis on sellised väiksemad ja suuremad hüved vägagi teretulnud, et tema tööelu kodust eemal olles võimalikult mugavaks teha. Samuti saame kõiki neid hüvesid ka puhkusel olles nautida. Näiteks, oli vägagi meeldiv üllatus, et oma hotelli saabudes paigutati meid tavatoa asemel hoopis uhke merevaatega sviiti. Samuti tervitasid meid värsked pudeliveed – teate, selline väike asi, aga kui jõuad öösel kell 1 hotelli siis on maru hea värsket vett juua ja värskete linade vahele magama minna teadmisega, et hommikul ärgates ootab restoranis uhke hommikusöögivalik ning sa pole end kõige selle eest oimetuks maksnud. 

Maru väsinud, aga kohal!

Hommikusöök oli tõeliselt uhke, mitte vaid toiduvalikult, vaid ka asukohalt. Restorani väliterrass asus sõna otseses mõttes rannas ja seal nautisime oma hommikukohvi päris pikalt. Vaatasin, kuidas usinad inimesed trenni tegid, endale järgmist pannkooki ette tõstes. 

Otsustasime päeva veeta aktiivselt jalutades ja ümbrust uudistades. Rannikuäär oli täpselt nagu filmist oma kõrgete palmide ja randa pargitud karavanidega. Õhk oli värske ja päike soojendas aina kuumemalt ja kuumemalt. Õhtul hotellituppa jõudes näitas käekell 29 000 sammu – oli tegus päev!

Meie tuba:

Sellel puul oleksid nagu korraga sidrunid ja laimid kasvanud:

Üsna järsud tänavad:

 Ma siin püüan piltide peal küll head nägu teha, aga tegelikkuses olid tänavad ikka karmilt järsud. Mul on võhm täitsa väljas!

Maanteed on sisuliselt täpselt samasugused nagu Texases, mulle tundus, et hetkelisel vaatlusel oli ka liiklustihedus enam-vähem sama. Tegelikkuses tean, et see nii pole. California osariik on üks kõige jubedama liiklustihedusega osariik, sest autosid on meeletult palju.

 Kaspar nägi elus esimest korda koolibrid ja suutis selle ka kenasti jäädvustada:

Hotellialal:

Hotelli juures märkasime väga kummalisi käpajälgi. Nagu tillukesed inimkäed, mis liikusid segamini paisatud prügikasti juurest välja murule. Muidugi - pesukaru!

Ma jumaldan selliseid nädalavahetusi. Sellel samal momendil kui istud lennukisse, oled puhkuselainel. Argimõtted on sekundiga pühitud ja tuju on hea. Sellised nädalavahetused annavad nii palju energiat ja powerit argipäevadesse juurde! Me oleme juba ammu seda teed läinud, et eelistame selliseid lühemaid nädalavahetuse “sutsakaid” reise ühele -kahele pikemale reisile aastas. Selles osas on Houstonil maru hea asukoht, pea kõikidese meie senistesse sihtkohtadesse on olnud vaid 3-4h lennusõitu ja kohal, ideaalne nädalavahetuseks!

Selleks aastaks on reisidega ühel pool ja võib kohvri rahumeeli puhkama panna ja jõule hakata ootama.

Maile