Tähistamine

Viimased nädalad on olnud äärmiselt tempokad ja töised. Kevadine aeg on õppejõududele ilmselt kõige hullem aeg, mida võib ette kujutada. Kuigi ma õppejõuna ei tööta, siis doktorandina on mul üsna arvukal määral samu ülesandeid täita (nt lõputööde retsenseerimine, komisjonides osalemine jms). Lisaks on veel enda töö, mis on hetkel natuke tagaplaanile jäänud, kuid siiski! Mul on suurepärane uudis! Käesoleval nädalal avaldati mu artikkel lõplikult ära ja võite seda täies mahus lugeda sellelt aadressilt:

https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/03004279.2019.1623282

Nädala lõpus käisime veel Merliisi perega restoranis lõunatamas, sest aeg on otsad kokku tõmmata ja Eesti poole lendama hakata. Nii tundus hea plaan, veel enne lendu ühiselt kokku saada.

Pühapäeval oli meil taaskord põhjust end lille lüüa, sest ees ootas pulma-aastapäeva tähistamine. Me ei saa kahjuks enda päris kuupäeval (04.06) koos olla ja seetõttu otsustasime tähistada seda just nüüd. Mul paluti end ilusaks teha ja nii me võtsimegi sammud pühapäeva õhtul restorani poole. Kuni viimase hetkeni oli minu jaoks täielik üllatus, kuhu me läheme. Ja üllatus oli suur! 

Meie kodu läheduses on udupeen mereandide restoran, kuhu oleme siiani vad väljast sisse kiikanud. Laudu katavad valged linad ja peenetes vormides kelnerid toimetavad laudade vahel. Olin alati unistanud sinna restorani minna, aga see tundus kuidagi…kättesaamatu? Liiga peen? Liiga kallis? Liiga…?

Nüüd me siis seal olime, uhkelt riided ja valmis nautima kõige peenemat restoranielamust oma senses elus. Ja me ei pidanud pettuma! Tellisime terve pudeli veini lauda ja hakkasime nautima. Veel kunagi varem pole veini eraldiseisvasse veinianumasse laua ääres asetatud. 

Mäletan hästi meie päris esimest peene restorani külastust ülikooli ajal. Ei mäleta enam, mis põhjus ja kuidas see üldse sai toimuda, sest raha oli õpingute ajal mõlemal vähem, kui arvata võis, aga mingil põhjusel siiski, teisel kursusel, mind Atlantise restorani õhtusöögile kutsuti. See oli päris esimene kord, kui vein avati meie laua juures ja kork anti Kaspari kätte. Mis sellga veel tegema peab? Kaspar improviseeris, nuusutas korki ja andis teada, et sobib küll. Mina hoidsin naeru tagasi, sest ma polnud kursis, et nii üldse tegema peab. Seejärel valati väike lonksuke veini talle klaasi ja paluti proovida, kas sobib. Muidugi sobis! Me olime tudengid, kõik sobis… oh jah, aasta siis oli 65 ja teatud olukordades sain aru, kui palju on elus veel õppida 😊 Olin kogu õhtu vältel üsna pinges, sest ma polnud kindel, kas käitun õigesti mingites olukordades.

Vahepeal on nii mõnelgi korral Kasparile veel veinikorki nuusutada antud ja enam see ei tasu ekstra mainimist, aga pühapäeval, seal peenes restoranis istudes ja õhtut nautides, meenus mulle korraga see päris esimese peene restorani kogemus. Nüüd on etikett selge ja tänu sellele oskad seda kõike ka täiel rinnal nautida ja elamusest maksimumi võtta, aga eks need asjad tulevadki kogemustega ja keegi ei sünni meist ju oskuste ja kogemustepagas näpus.

 Kõrvallauas pandi magustoit põlema:

Nüüd aga kohvreid pakkima ja Eestisse!

Maile

When life gives you lemons...

Aastal 2014 astusin doktorantuuri ja mõtlesin, et sisseastumiseksamid oli kõige hirmutavam asi, mida iial kogenud olen. Kaheksa professorit istusid suure pikliku laua ääres ja mina istusin selle laua otsas ning pidin hakkama rääkima, miks just mina peaksin olema see inimene, kes ülikooli vastu võetakse. Kokku oli õppekohti 3 ja sisseastumiseksamile pääses 10 kandidaati (eelvoor oli kirjalikul kujul kevadel juba eelnevalt ära, et sisseastumiskatsetele pääseda).

Niisiis ma istun seal pika laua otsas ja põlved värisevad, hääl väriseb ja inglise keel tahab alt vedada (kogu eksam toimus inglise keeles). Minu teema valikus kaheldi omajagu, sest see oli suur tükk, mille plaanisin ette võtta. Mäletan selgelt, et üks komisjoni liige kergitas isegi oma prille, kallutas end ettepoole ja küsis väga rahulikult: Kas Te tõesti kavatsete välja selgitada kõik need strateegiad, mida algklasside õpetajad teevad? See on ju…võimatu?! Ma ajasin selja sirgu ja ütlesin, et loomulikult kavatsen seda teha (sisimas muidugi mõtlesin, et püha jumal, see vist on tõesti võimatu….mis jama ma siin kokku luban?)

Eksamilt väljudes oli maailmavallutaja tunne, mitte midagi hullemat ei saa mu teele enam ette tulla! Nali!

Aastal 2014 hakkasin andmeid koguma ja nende andmete pealt esimest artiklit kirjutama. Kevadeks (2015) oli töö valmis ja saatsin selle rahvusvahelisele teadusajakirjale avaldamiseks ära. Vastus oli laastav ja mu kirjutis lükati tagasi. Retsensioonid tegid mu maatasa, nutsin mitu päeva ja olin totaalselt rivist väljas. Tegelesin selle sama artikliga veel paar aastat ja saatsin uuesti ära, uude ajakirja. Sain taaskord vastuse, et see ei sobi avaldamiseks. See oli madal periood. Muudkui teed tööd, aga mitte mingit edu see ei saada, motivatsioon kahanes iga päevaga, tahe vähenes. Mingil hetkel jätsin selle artikli kõrvale, ma ei tahtnud sellest enam ridagi lugeda.

Võtsin ette uue artikli ja hakkasin sellega hoopis tegelema. Hea lugeja juba teab, et ega see teekond ka kuidagi kergem ei olnud – 4 aastat tööd, kaks tagasilükkamist ja lõpuks avaldamine 2018 suvel.

Teise artikli avaldamine andis nii palju indu ja motivatsiooni tagasi, et võtsin selle vana kummituse kapist välja ja hakkasin 2018 suvel sellega uuesti tööle. Tegin uued analüüsid, kirjutasin kogu teksti ümber ja saatsin talvel ajakirjale, kust tuli vähem kui nädalaga vastus, et see kirjutis neile ei sobi. 

Kolmas kord lükati tagasi, okei, heakene küll siis. Vaatasin oma kirjutisega tõtt ja olin veendunud, et see, mis kirja sai, on väga väärt info. Konsulteerisin juhendajatega ja ka nemad olid sama meelt. Üks juhendajatest pakkus välja selle, mida ma poleks ealeski osanud oodata - saata artikkel ühte meie valdkonna kõike kõvemasse ajakirja Education 3-13. Tegemist on UK ajakirjaga, mis on kõige kõrgema tasemega, kus sa üldse saad oma kirjutist avaldada (minu valdkonnas). Mis mul kaotada oli? Saatsingi ära ja jäin ootama. Ootasin kolm kuud ja ikka ei mingit vastust, samal ajal tegin tööd juba järgmise artikli kallal.

Ühel hommikul nägin postkastis vastust, et nad kaaluvad mu artikli avaldamist selles ajakirjas, aga retsensentidel on omajagu märkusi, mida peaksin eelnevalt töös muutma. Pidin kohvitassi maha pillama! Ma värisesin, nutsin, karjusin ja hüppasin – seda kõike samal ajal! Kas see tõesti juhtub minuga?! Kas tõesti?! Olin ju siiani vaid eitavaid vastuseid näinud, ma juba hakkasin arvama, et muid vastuseid polegi olemas.

Asusin usinalt retsensentide kommentaaride juurde ja tegelesin kaks nädalat järjest ainult nende ettepanekute elluviimisega ja teksti täiustamisega. Ühel hetkel oli kõik valmis, kiire läbivaade keeletoimetusest ja esitasin artikli uuesti ära. Kahe päeva pärast tuli vastus:

Dear Mrs Käsper:


Our referees have now considered your paper and have recommended publication in Education 3-13.  We are pleased to accept your paper in its current form which will now be forwarded to the publisher for copy editing and typesetting.

Thank you for your contribution to Education 3-13 and we look forward to receiving further submissions from you.

Sincerely,
Professor XXX

Kui kaua ma olen seda hetke oodanud!? 5 aastat!

Maile

Eraõpetaja

Kui olime Kaspariga Bostonis, siis alustasin uue (VIIMASE!) teadusartikli kirjutamisega. Kõik sujus kenasti ja töö lausa lippas käes. Kahe nädalaga sain põhiasjad paberile ja endal oli nii uhke tunne olla, et vihm võis lausa ninaaukudest sisse sadada. Saatsin siis esialgse versiooni juhendajatele ja jäin kohtuotsust ootama.

Selge see, et töö vajas täiendusi, oli ju tegemist esimese versiooniga ja olingi selleks valmis, aga… kohtuotsus oli laastav. Mu illusioonid sellest, et olen õppinud normaalselt end inglise keeles väljendama (kogu mu töö toimub inglise keeles) lagunes koost. Piltlikult öeldes haarasid juhendajad kahe käega peast kinni ja tegid teatavaks, et minu edaspidine juhendamine on pehmelt öeldes võimatu, ma vajan kõrvalist professionaalset abi, kes aitaks mind tekstiloomega, kes aitaks mul paremini orienteeruda inglise keelses grammatikas ja kes õpetaks mind paremini kirjutama.

Olin üsna nõutu ja ei osanudki selle peale suurt midagi kosta. Nemad on professionaalid, nemad teavad paremini. Kui on probleem, siis tuleb sellega tegeleda. Kirjutasin erinevatesse Houstoni ülikoolidesse, kus olid kirjutamiskeskused. Sain eitavad vastused, et nemad väljaspool oma ülikooli võõraid ei nõusta. Mõtlesin siis edasi, et mis järgmise samm oleks. Järgmise ideena torgataski pähe, et kindlasti on olemas eraettevõtlusel põhinevaid keelekeskuseid, kus keeletoimetajad/õpetajad inimesi nõustavad ja õpetavad. Valisingi ühe sellise keskuse välja ja saatsin neile kirja, et vajan abi. Nad olid üsna üllatunud mu soovist, sest neil ei olevat varem selliste soovidega klienti olnud. Neil lausa puuduvat vastav koolitusprogramm, selliste muredega tegelemiseks. No, aga kohandame siis selle programmi vastavaks? Mul on abi vaja. 

Keelekeskuse omanik tegi ettepaneku, et ma siiski kohale läheksin ja õpetajaga isiklikult vestleksin, et aru saada, kas nad saavad mind aidata ja millisel viisil. Mulle suureks üllatuseks selgus, et keelekeskus asub kodust vaid jalutuskäigu kaugusel. Niisiis saatsin neile oma pooliku artikli ette lugemiseks ja tutvumiseks ja panime kohtumiseks aja kirja.

Jõudsin värisevate jalgadega kohale ja pean tunnistama, et olin ikka maru närvis küll. Ma ei ole inglise keeles veel nii “kodus”, et suudaksin igal ajahetkel kõikvõimaliku sõnavaraga oma tööst detailideni võõrale inimesele rääkida nii, et ta saaks aru, milles ja kuidas täpselt abi vajan. Samas mõtlesin jälle, et see on hea praktika, sest ühel kenal päeval oma töö kaitsmisel pean suutma samamoodi väga detailsetele küsimustele inglise keeles selgitusi jagada ja parem juba nüüd seda kõike harjutama hakata.

Õpetaja jättis äärmiselt kompetentse mulje ja nii me seal siis vestlesime. Temal olid küsimused ja minulgi ning nii sai täpsem plaan paika pandud: hakkame regulaarselt silmast-silma kohtuma ja vahepeal teen kodus iseseisvalt tööd nii, et tema näeb igapäevaselt, mida ma teen ja saab jooksvalt seda parandada, täpsustada, kommenteerida ja nõu anda. Nüüdseks olengi nädala jagu selliselt toimetanud ja olen ikka päris vaimustuses. Töötame minu artikliga Google Drives ja maru mõnus on tekstiga iga päev tööle asuda, kui näed hommikul, et uued kommentaarid ja nõuanded on eelmise õhtuga tööle lisandunud.

Loodetavasti aitab selline töötamine mu teksti kiiremini edasi, kui varasem lähenemine ning peamine eesmärk on kogu sellest protsessist ka uusi võtteid ja tehnikaid ise juurde õppida ning loomulikult oma artikkel valmis jõuda.

Umbes aasta tagasi oleksin ma juhendajate kohtuotsuse peale suurelt nutma hakanud ja arvanud, et selline see maailma lõpp välja näebki. Täna ma enam selliselt ei reageeri ja seda suuresti tänu Kasparile. Ta on mind kõvasti koolitanud ja õpetanud, et kui mure tundub ületamatu, siis parim viis on sellele lihtsalt vastu astuda, mitte selg keerata, isegi, kui see tundub maailma kõige raskem asi.

Töist nädala jätku!

Maile

Nädal Texases

Olen korduvalt maininud, kui muutlik meil siin ilm on. Annan möödunud nädalast täpsema ülevaate, kus saate seda ise otsustada.

Üle-eelmisel nädalavahetusel (04.05-05.05) oli ilm täiesti imeline. Kuumakraade oli rohkem, kui vaja ja päike siras eredalt taevas. 

Päevitasime ja lugesime raamatuid:

 Jana kinkis mulle maru hea raamatu - soovitan soojalt!

 Viisime lõpuks ka Merliisile nende auto tagasi. Ühtlasi oli see heaks võimaluseks ka Merliisi kodukandis The Woodlandis kohvikusse minna.

Ning jalutasime meie oma kodukandis ringi. Meil on kodu lähedal hästi armas pargike, kus on tiik ja palju parte, kellel on ka pisikesed pojad.

Nädalavahetusele järgnenud esmaspäeval (06.05) hakkas ilm juba pisut käest ära kiskuma. Päikest polnud kusagil ja taevast katsid ainult pimedad pilved. Toad olid ka keset päeva nii pimedad, et ei saanud aru, kas on päev või öö. Tuli pidi terve päeva põlema, et üldse näeks, kuhu astud. Selline ilm mõjub energiatasemele ka üsna laastavalt, kui aus olla. Muudkui käid haigutades ringi ja oled kuidagi uimane. 

Minu käest on korduvalt uuritud, kas just päikeselise ilmaga raske pole toas olla ja tööd teha. Enam ei ole. Esimesel aastal oli see väga keeruline, sest mulle oli justkui sisse kodeeritud, et kui väljas on ilus ilm, siis pean mina ka väljas olema, sest mine tea, millal jälle saab. Siis aga sai nii keha kui ka vaim aru, et päikest siin saab ja liigagi palju ja üldse tasuks sellega vähe ettevaatlikum olla. Hakkasime endid väga hoolikalt korralike päikesekreemidega kreemitama (ka siis, kui pikale jalutuskäigu läheme ja otseselt aias ei päevita), ega praadinud oma kehasid enam liigselt otsese päikese käes. Nüüdseks olemegi jõudnud sinna, kus kerge jume on täiesti piisav ja grillkana staadiumisse enam oma nahka küpsetada ei soovi.

Nüüd on lihtsalt väga hea tunne, kui on ilus ilm väljas, aga tööpäevadel ei takista see mitte kuidagi tööle keskendumast. Pigem on rohkem energiat, kui vihmase ja väga pimeda ilmaga.

Teisipäevast alates kiskus ilm ikka väga käest ära ja vihma hakkas kallama justkui oavarrest. Kirjutasin sellest lähemalt eelmisel postituses.

Kolmapäev oli taaskord rahulikum ja liigne vesi sai ära voolata. Neljapäevast kuni laupäevani lubati hirmsat vihma ja üleujutusi. Vihma tuligi ja kohe ämbriga. Meie piirkonda see õnneks ülemäära ei mõjutanud, küll aga olid uudised täis infot, kuidas linna ääres eramajade piirkonnas paljud kodud on kahjustada saanud liigse vee tõttu. Neljapäeva õhtul möllas väljas nii tugev äikesetorm, et seest võttis ikka kõhedaks küll ja liiklus tänaval oli mingiks ajaks justkui halvatud.

Reede õhtul valmistusime samuti hirmsaks ilmaks ja seetõttu olime planeeritud olla üleval naabrite juures lauamängu mängimas ja tellisime õhtusöögi koju. Proovisime elus esimest korda India toitu, mis oli meie maitsele ikka maru vürtsikas. Vähemalt sai midagi uut proovitud.

Laupäev oli nii vihmane ja pime, et tuled pidid taaskord terve päeva vältel toas põlema. Mul sellest suuremat lugu polnud, sest plaanisin lõviosa päevast tööd teha. Võtsin endale eraõpetaja, kes aitaks mul inglise keeles end paremini väljendada (kirjutan sellest edaspidi pikemalt), ning nii me siis laupäeval  reaalajas õpetajaga koos mu teksti kallal toimetasime, mina kodust ja tema kontorist. Ma pole varem sellist tehnikat kasutanud, et arvuti vahendusel samal ajahetkel sama tekstiga tööd teeme ning muutused reaalajas kohe näha on. See oli väga äge kogemus.

Pühapäeval oli üle pika aja taaskord päike väljas ja Kaspar tegi ettepaneku tõeliselt lõbus puhkepäev veeta. Sõitsime bussiga kesklinna poole. Rentisime rattad ja kihutasime mööda jõekallast päris kesklinnani välja. Kesklinnas on olemas lausa rattarajad, kus on üpris mugav liigelda. Sõitsime ratastega päris pikalt ja nautisime ilma. 

Mingil hetkel tundsime, kuidas kõht koriseb ja kuumus teeb liiga ning oli aeg rattad ära panna, tellisime uberi ja kihutasime kodu poole. Seejärel külastasime esimest korda ühte vahvat jäätisekohvikut, millest oleme 2,5 aastat järjest mööda jalutanud, aga pole kunagi sisse astunud. Eile tundus paras aeg midagi uut katsetada – mõeldud, tehtud!

Vedela lämmastikuga külmutati soovitud jäätis:

Lõpuks, kui koju jõudsime, olime omadega ikka päris läbi, aga maru hea tunne oli. Nädala lõpetas minu südaöine Skype koosolek juhendajatega, sest neil oli siis kell saanud juba 8 esmaspäeva hommikul ja uus töönädal võis alata. Pingutasin kõigest väest, et peale tegusat päeva oma silmad lahti hoida ja koosolek ära pidada, et siis väljateenitud puhkus öise une näol kätte saada.

Selline see Texase nädal oli – kord uputab ja siis sirab päike.

Ilusat nädalat, kus iganes maailma nurgas te ka ei oleks!

Maile

Üleujutus

Oli teada, et sellel nädalal sajab palju vihma ja siin ja seal võib esineda ka üleujutusi. Houstoni linn on nendeks puhkudeks üsna hästi varustatud (suured äravoolukohad, üleliigse vee kogumiskohad jms) ja muretsemiseks ei pidavat suuremat põhjust olema, aga… loodus on alati ettearvamatu ja nii ka sel korral.

Eilne päev oli pime kui öö ja alates lõunast muudkui sadas ja sadas. Päevasel ajal on mul telekas välja lülitatud ja teen oma laua taga tööd, seega ma ei pööranud ilmale suuremat tähelepanu ja uudiseid ka ei jälginud. Õhtul trenni minnes sain aru küll, et maru palju vett tuleb taevast alla, aga kuna ma trennis kuulan telefonist nagunii SkyPlus hommikuprogrammi, siis olin endiselt infosulus, mis puudutas meie kohalikku ilma.

Tavaliselt lülitamegi teleri sisse alles peale trenni nii umbes kella 18.30-19.00 ajal, kui hakkame õhtusööki valmistama ja naudime oma õhtut. Eile panime otsejoones uudistele ja pilt oli üsna hirmutav. Meie kodust umbes 50km kaugusel Houstoni äärelinnas oli veetase tõusnud inimestele kohati põlvini ja mõnel pool isegi veelgi kõrgemale. Veel polnud enam kuskile voolata, eramajade piirkonnad oli korraliku vee all. Mitmel pool kiirteel liiklus seisis. Osad inimesed hülgasid oma autod ja mõned ootasid autodes juba mitmendat tundi, et olukord paraneks, aga ei paranenud, hullemaks läks. Vihma aina sadas ja sadas ja uudised muutusid süngemaks. Samal ajal meil akna taga aina välgutas ja müristas ja see müristamine siin on väga vali ja kohati üsnagi hirmus. Uurisin, kuidas Merliisil olukord on (ta elab eramajas) ja kas peame hakkama neid helikopteriga majast välja päästma. Nende piirkonnas õnneks väga-väga hull veel polnud.

Jälgisime üsna äreval meeleolul terve õhtu vältel uudiseid ja otseülekandeid erinevatest Houstoni piirkondadest:

 Kõrgemates piirkondades liiklus seisab. Inimesed püüavad end ja oma autosid säästa ja lihtsalt ootavad:

Peast käis läbi mõte, et sellise ilmaga on kuidagi suur kergendus elada suures kortermajas kolmandal korrusel, kui külmik ja sahver on varusid täis. Üha enam mõistan siinse elu juures sahvri (pantry) vajadust (ja seda pidevalt toitu täis hoida), sest kunagi ei tea, mida loodus otsustab teha. Igas Ameerika nurgas on oma looduskatastroofid, millega peab arvestama ja meil on siin selleks suuremad vihmasajud, millest võib saada korralik üleujutus vaid poole päevaga.

Täna on olukord rahulikum ja sadu peatunud ning maanteedel liiklus toimib. Neljapäevast laupäevani lubab uuesti suuremat sadu, hoian teid olukorraga kursis.

Maile

Kingitused

Blogi lugejate seas on palju eestlaseid, kes elavad välismaal, kuid kes väisavad sageli ka kodumaad. Just teile, armsad lugejad, on see postitus eelkõige suunatud. Küll aga võib siit ka Eestimaal elav eestlane endale mõne uue või unustatud vana (mis pidavat ju ka uus olema) idee saada, mida kallile inimesele kinkida (või kasvõi iseendalegi osta). Kui puidust kulpide, võinugade ja Annekese šokolaadi kinkimine on end ammendanud, siis ehk leiate minu välja pakutud nimekirjast midagi sobilikku.

Jana tuli meile külla ja tõi nii vahvaid kingitusi kaasa, et mul kohe plahvatas idee sellest ja veel ühest mu enda avastusest lausa eraldi kirjutada. Hakkan aga otsast minema:

1.      SOKID (https://www.sokisahtel.net/)

No vaadake vaid, kui vahvad need sokid on! Ühed siis mulle ja teised Kasparile. Minu meelest on need ideaalseks kingituseks, mida näiteks väliseestlane saab just oma kohalikele sõpradele kinkida või ka välismaal elavatele eestlasest sõpradele. Need sobivad nii kenasti kas kingituseks või lihtsalt iseendale ostmiseks.

Füüsilised poed asuvad Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, Kuressaares, Rakveres ja Viimsis, aga kõiki tooteid saab ka netipoest kenasti (ilmselt Eesti piires siiski) tellida. 

2.      BUFF ehk torusall (https://www.sokisahtel.net/)

Taaskord imeilus kujundus ja sõnum ja täiesti ideaalne praktiline kingitus kohalikele sõpradele või välismaal elavatele eestlastele.

3.      Eelmisel suvel avastasin hästi toreda õmbleja, kes teeb imelisi töid ning kes on spetsialiseerunud lisaks õmblemisele just kodumaistele tikanditele. Leiate ta Facebookist: Nöörikiri OÜ nime alt. Õmbleja elab küll Saaremaal, aga on nõus kenasti postiga Eesti piires tellimused kohale saatma.

Tellisin eelmisel suvel tema käest oma USA-s elavale eestlasest sõbrannale kingituseks sellise imekauni põlle:

Lisaks tikib ja õmbleb ta erinevaid kleite, pluusesid, vöösid ja palju muudki.

Mõnusat kinkimist!

Maile

Jana Houstonis

20.04 õhtul sõitsime lennujaama Janale vastu. Terve päeva oli ärev olla. Kaspar jälgis arvuti vahendusel tema lendu ja selgus, et lend hilineb umbes tunnike, millest polnud meie jaoks midagi hullu, hakkasime lihtsalt hiljem lennujaama suunas liikuma, aga vaene Jana pidi lisaks 13h lennule veel tunnike seal olema. Pikk lend on väga karm. Esimesed 7-8h lähevad nii enam-vähem filme vaadates, süües ja tukkudes. Peale seda on aga puhas piin, mis seal salata. Kuna Jana pikim lennureis siiamaani oli kestnud vaid 4h, siis olin teda eelnevalt varustanud infoga, kuidas end pikal reisil võimalikult mugavalt tunda (reisipadi, mugavad ja soojad dressed ja tossud jalga ja muu hädavajalik, mida pikal lennul tasub silmas pidada). Lõpuks siis saabuski see kauaoodatud hetk, kui Jana tuli läbi klaasukse ja mina talle vastu tormasin:

Seejärel lõime oma uhkele automürakale hääled sisse ja hakkasime kodupoole kimama läbi pimeda Houstoni. Jana oli rõõmus ja rõõsa vaatamata ajavahele ja väga pikale lennureisile. Nagu juba kombeks saanud, siis haarasime koduteel eht-ameerikaliku Caesars´ pitsa.

Märtsi lõpus tähistas Jana oma 30. juubelit ja selle puhul ootasid teda terve Meie Klubi poolt mõned kingitused:

Esimesel hommikul Ameerikas pakkusime kallile külalisele väga kodumaiseid pannkooke (et üleminek poleks nii järsk), mille meister on meie peres Kaspar.

Ega siin midagi häbeneda ei ole, laon kõik padjanäod ritta. Ma lihtsalt ei suuda oma elevust enda sisse ära mahutada:

Iga natukese aja möödudes pidin Janat katsuma, kas ta on ikka päriselt siin:

Esimesel päeval asusime muidugi kohe usinalt päevitama ja seejärel võtsime ette korraliku jalutuskäigu meie koduümbruses, et Janale kõike tutvustada ja näidata.

Ja loomulikult oli esimeseks lõunaks ikka rahvusroog - burger!

Selline tunne oli, nagu ajavahe ja reisiväsimus ei räsinud teda sugugi ning see andis võimaluse kohe esimesest päevast alates igasuguseid asju ette võtta. 

Päeva lõpetuseks kulus üks saunaõhtu mullivannis Houstoni moodi ära:

Teisel päeval tähistasime Jana juubelit ja selleks puhuks olin välja valinud ühe meie lemmikrestorani, kus pakutakse maailma parimat Beef Wellingtoni (teatud tüüpi veisepraad).

Sünnipäevalaps:

Jana sõitis esimest korda elus nii suure truck´iga ja tahtis tingimata auto juures pilti saada:

Daamid suunduvad kiirel sammul restorani- margaritad ootavad!

Meie Klubi tüdrukutest on nüüd 3/4 uhkes kolmekümneste klubis ja kohe tuleb ka viimane järgi :)

Esmaspäeval läks Kaspar tööle ja meil hakkas kibekiire puhkamine pihta. Esimese asjana suundusime kurikuulsasse hiinlaste pediküüri. Kõik meie külalised, keda olen sinna viinud, on teenust taevani kiitnud ja ega Janagi selle poolest alla ei jäänud.

Loomulikult tegime ka esimesed tutvumised kaubandusega ja sellest hetkest alates oli koduseks ajaviiteks igapäevane siltide lõikamine uutelt esemetelt:

Väisasime ka meie jõusaali, millest kallis külaline suurde vaimustusse sattus:

Vahepeal püüdsin korralik võõrustaja olla ja tegin meile mõned eined ikka kodus ka, aga kui aus olla, siis lõviosa toidukordi sõime siiski erinevates kohvikutes.

Ühel õhtul kimasime autoga linnapeal, et suurlinnatulesid imetleda. Siiani ongi nii olnud, et kõik külalised, kes meil on käinud on teadlikud, et Houston on suur linn, aga kohapeal on imestus ikka väga suur, kui nähakse seda suurust oma silmaga.

Palmide ümber on keritud väikesed tulekesed, mis annavad pimeduses väga uhke efekti:

Samuti külastasime Kaspari kontorit:

Ühel päeval rääkis Jana mulle, et ta käis peenes sushi restoranis, kus toidud liuglesid lintidel ja võta vaid, mida süda ihkab. Ma sattusin vaimustusse ja ütlesin, et meil siin kodu läheduses on just selline restoran olemas, hakkame aga minema!

Kolmapäeval tuli Kaspar koju lõunale ja tegi meiega aias ka ühe lebominuti:

Kolmapäeva õhtuks oli planeeritud grillimine aias, sest meil on maru hea retsept ja grillimine on ikka selline eestlaste meelepärane suvine tegevus. Janale idee meeldis ja nii me terveks õhtuks aeda kolisimegi. Mingil hetkel hakkas aga jubedalt müristama ja me lausa võpatasime oma toolidel - Eestis juba sellist asja ei kuule ega näe.

Kuna reede oli Kasparil vabaks võetud, siis oli paslik minna neljapäeva õhtul Mehhiko urkasse tähtsat sündmust tähistama: 

Meel on juba päris rõõmus:

Reedel ootas ees tõsine tööpäev outlettides. Jana oli elus päris esimest korda outleti poodides ja mina tutvustasin talle rõõmuga, kuidas seal süsteemid töötavad.

Juba traditsiooniks saanud lõunapaus outlettides - Philly cheesestake

Tundub, et väsinud turist jäi päevasaagiga kenasti rahule:

Poodidest ära sõites  jäime mõneks ajaks ummikusse kinni, sest tegemist oli tipptunniga reede õhtul. Meie seltskonda see aga ei morjendanud. Koju jõudes oli kerge värskendus ja autole uuesti hääled sisse!

Õhtu veetsime koos naabritega golfi mängides. Hiljem suundusime veel kõik koos restorani ja nalja sai ikka rohkem kui nabani. Väga-väga meeleolukas õhtu oli.

Mina, naabrinaine Jessica ja Jana:

Seekord läks mul mäng ikka tunduvalt paremini, kui eelmisel korral. Olin naabrimehega ühes võistkonnas ja hea oli tunda, et ma meile ikka mõningad punktid ka tõin :)

Laupäeval oli taaskord varajane äratus. Ega me oma külalisel pikalt magada ei lubanud, sest ees ootas tõsine roadtrip San Antoniosse - ühte Texase linna, mis on lausa omaette vaatamisväärsus ja kuhu tuleb nii mõnigi tund sõita. Hommikusöögi olime planeerinud tõelises Ameerika dineris IHopis:

Sõitsime San Antoniosse mööda väiksemaid teid, et Jana näeks Texase loodust, väikemaid külakesi, nafta pumpamist ja kõike seda, mida Texasel pakkuda on.

 Peale mitmetunnist sõitu olimegi lõpuks San Antonios, kus tervitas +31 kraadi kuuma:

Kaspar varustas meid kultuuriminutitega Alamos:

No vaadake vaid, milline kena modell:

Tagasi koju!

Õhtul kihutasime mööda kiirteed tagasi ja selle päeva jooksul läbitud 745km saidki nagu "lupsti" läbi. Väsimusaste oli korralik, jäime vist kõik poole sekundiga magama. Kahjuks või õnneks ei antud ka pühapäeval väga palju armu, sest ees ootasid veel nii mitmedki tegevused. Esimese hooga suundusime siiski mõneks ajaks aeda päevitama. Seejärel võtsime suua poodidesse ja Galvestoni randa, Mehhiko lahe äärde. 

Galvestonis:

Peale Galvestonis käiku oli nälg nii suur, et tahtis silmanägemist juba võtta, kui mulle meenus, et Janal on kurikuulus brisket proovimata. Brisket on Texases ehk sama oluline, kui seapraad Eestis. Sisuliselt on tegemist u 16h suitsuahjus valmistatud veiselihaga, mis lausa sulab suus. See on üks parimad lihasid, mida ma eales söönud olen ning Jana pidi seda tingimata saama proovida! Ma ütlen teile, toit, mis serveeritakse nagu mingi kärakas on lihtsalt i-me-li-ne!

Päev polnud sellega aga veel sugugi lõppenud. Õhtul ootas ees katusekino, mis asub meie kodule üsna lähedal suure toidupoe katusel:

Katusekinos kuulsime korraga eesti keelt, mille kõrv momentaalset fikseerib. Läksime paarikese juurde, kes meie arust eesti keeles rääkis ja ütlesime kõva ja selge häälega Tere, millele mingit reageerinut ei järgnenud. Ütlesime siis kooris veelkord Tere ja sellepeale loomulikult reageeriti. Noorpaar ütles, et ei suutnud esimese korraga aru saada, kas tõesti keegi neid emakeeles tervitas. Selgus, et üks pool tuli vahetusüliõpilaseks üheks semestriks Houstonisse ja teine pool lendas mõneks kuuks talle seltsiks kaasa. Nad olid ikka väga üllatunud, et meid kohtasid, sest Houstonis juba naljalt teist eestlast ei näe. See pole turismipiirkond ja meil oli siin 2,5 elatud aasta jooksul see päris esimene kord võhivõõraste suust eesti keelt kuulda ja nendega juhuslikult kohtuda. Eestlased olid Houstonist väga vaimustatud ja ütlesid, et see on linn, mida nad ilmselt muidu poleks iialgi külastanud, ega sellele mõelnudki, aga nüüd on nii õnnelikud, et siia sattusid. Houstonil on tõesti palju pakkuda ja tegelikult on mul südamest hea meel, et see pole turismilinn. Nagu igal paigal, siis eks ole siingi omad head ja vead, aga üldiselt on Houstonis ikka väga hea elada. 

Kahjuks tabas mind keset katusekino filmi migreenihoog ja pidime poole filmi pealt lahkuma, ega näinud tundmatuid eestlaseid rohkem. Migreen on selline elukas, et kui see tabab, siis see justkui poolenisti halvab mind- süda on kohutavalt paha, valgus ja helid teevad haiget ja pea tahab plahvatada. Väga harva, aga kahjuks vahel juhtub nii, et see tabab vaid loetud minutitega ja siis on vaja väga kiiresti tegutseda. Tulime kiiresti koju, võtsin rohud sisse ja ootasin teki all surma (mida õnneks ei tulnud). Eestis elades käisin migreeniga spetsialistide juures ja sain üsna pikaajalist ravi, aga nagu paljude "mõnusate" asjadega, siis polegi seda võimlik lõplikult välja ravida.

Järgmisel päeval olin justkui auto alla jäänud, aga siiski oli olemine kordades parem, kui eelmisel õhtul ja saime Jana viimast päeva Ameerikas väärikalt nautida. Käisime kohvikus hommikusöögil:

 ... tegime veel viimased hädavajalikud sisseostud

...ning läksime pidulikule ja peenele lõunale, kus Jana sai oma elu esimesed kammkarbid ära proovida, millest ta oli juba pikemat aega unistanud:

Seejärel oli aeg mahutada kõik sisseostud kolme kohvrisse ja hakata lennujaama poole kihutama.

Jana puhkus sai selleks korraks läbi, aga ta lubas kindlasti tagasi tulla :) Varsti kohtume juba Tartus ja teeme oma Tartu-asju Eestimaal!


Mõnusat nädala jätku!
Maile