Eestis

Hea lugeja on mulle meelde tuletanud, et mul on blogi ka, mis vajaks sissekannet ja kuna viimasest postitusest on palju aega möödas, siis olge valmis kohe pikemaks lugemiseks. Minge tehke alustuseks endale kohe korralik kruusitäis kohvi, seadke enda mõnusalt sisse ja head lugemist!

Maikuu viimasel päeval viis Kaspar mind lennujaama ja olingi valmis kodumaale lendama. Päris esimest korda elus läksid kõik lennud justkui õlitatult, kus ükski lend ei hilinenud ja mingeid viperusi ei juhtunud. Ehk vajab vaid põgusat mainimist see, et istusin pikal lennul ühe närvilise mehe kõrval, kes kohe lennukile astudes endale nikotiiniplaastri käele kleepis ja ülejäänud 11h end närviliselt väristas ja kõigutas nii, et terve meie pingirida vappus. Muud tähelepanuväärselt lendudel justkui ei juhtunudki. Minu jaoks on lendamine alati olnud selline tüütu tegevus, mis tuleb ära teha, et saada punktist A punkti B ja ei muud.

Kuna mu lennupäev sisaldas kahte vahemaandumist, siis venis reis omajagu pikaks ja viimasesse vahepunkti Arlandasse (Rootsi) jõudes olin korralik zombie. Selg oli istumisest äärmiselt väsinud ja ainus, mida ma tahtsin oli end pikali visata. Seda ma tegingi. Kahjuks jäi selliselt pikutades mu kohvrike uhkes üksinduses pingirea kõrvale seisma. Mõtlesin kiirelt läbi, mis mul seal kohvris on ja otsustasin, et kui kellelgi on mu kingi ja kleite rohkem vaja, siis olgu nii. Olin liiga väsinud, et selle pärast muretseda ja nii ma õndsalt 2h magasingi ega kuulnud mitte midagi. Ärgates oli kohvrike vapralt endiselt mu kõrval ja võisin südamerahus lennukile marssida. Arlanda-Tallinna lennuk oli sellise suuremat sorti “sääsk”, kus üllataval kombel isegi mina oma pea ära lõin. Lend kestis 40 minutit ja kohal ma olingi - Tere kodumaa!

Kell oli üle südaöö ja vapper Hugo oli oma emmega mul vastas. Olin end mentaalselt ette valmistanud, et ehk Hugo ei tahagi enam mulle sülle joosta ja ehk pelgab, aga midagi sellist ei olnud. Sülle joosti uhke lillekimbuga lausa! 

Sõitsime Marise ja Hugo uude ja päris enda koju, kus Hugo mulle keset ööd kohe tutvustusringi tegi. Peale šampusepokaali tundus paslik magama minna, sest ega ma enam päris hästi ei adunudki, mis minu ümber toimub, väsimusaste oli oma töö teinud.

Kohe järgmisel päeval tähistasime Marise sünnipäeva , mis andis hea võimaluse paljusid inimesi üle pika aja näha. Üllataval kombel oli mu väsimus justkui käega pühitud ja pidu kestis kuni varajaste hommikutundideni.

Ema ja Maris enne külaliste tulekut:

Järgmisel päeval sõitsime vanaema juurde. Vanaema arvas, et ma olen selle aastaga lõpuks kasvama hakanud:

Uue nädala alguses pidin kohe Tartu sõitma, sest olin koolieelse lasteasutuse õpetaja bakalaureuse lõputööde kaitsmiskomisjoni liige ja kohustused ootasid. Tartus veetsin kohe mitu head päeva ja sain lisaks tööle ka oma tüdrukutega koos olla. 

Peatuspaik on mul Tartus ikka endiselt Jana kodus, kus võeti mind eriti uhkelt vastu:

Kapis ootas terve korvitäis vahendeid ja puhtad rätikud - parem kui hotellis! Veedan Tartus väga suure osa suvest ja on ikka maru mõnus küll, kui kõike ei pea koguaeg kaasas tassima.

Tartus kohtusin esmakordselt Mareti pere värskeima väljalaskega:

Kaitsmiskomisjoni päevadele sattus ka meie pulma-aastapäev ja Jana juures ootasid mind mu lemmiklilled. Kaspar oskab ikka endiselt mind suurelt üllatada!

Kaspar jõudis meie pulma-aastapäeva õhtuks Eestisse, kuid kohtusime alles järgmisel päeval minu töökohustuste tõttu. Maale jõudes ootas mind järgmine üllatus, mis võttis mu lausa pahviks!

Sellel suvel otsutasime igasuguse transpordimure lahendada sellega, et ostsime omale Eestisse auto. Nii on üks suur mure vähem ja saab minna ja tulla täpselt nii nagu endal vaja on. See oli üks ütlemata õige otsus, sest sõitmist on ikka väga palju.

Üle pika aja õnnestus meil ka laste üritustest osa võtta ja nii osalesimegi Kaspari õetütre Grete lasteaia lõpupeol. Nii hea tunne oli, et meie saime ka lõpuks laivis pereürtusest osa võtta ja ei pidanud seda Skype vahendusel tegema nagu tavaliselt. Veetsimegi kohe mitu päeva Helini juures, et nendega mõnusalt aega veeta.

Helin, mina ja väike Sergo:

 Grete suur ja tähtis päev:

Esimene nädal lõppeski korraliku grilli ja saunaga meie sõprade juures maal ja kuigi olime vaid ühe nädala Eestis olnud (ja Kaspar tegelikult alles pool nädalat), siis tundus, et maru palju on juba jõutud teha ja näha.

Eestis veedetud teine nädal möödus suure töö tähe all, sest mina valmistasin ette enda atesteerimisdokumente (sisuliselt oma senise töö kaitsmine komisjoni ees, mida tuleb doktorandil igal aastal teha) ning Kaspar viibis töö asjus terve nädala Prantsusmaal. Nädalalõpp oli taaskord tihedalt plaane täis, mis viis meid erinevatesse Eesti linnadesse.

Õeraas ostis uue auto ja ka see vajas tähistamist!

Tähistasime nii korralikult, et varajastel hommikutundidel keset Tallinna linna otsustas mu kinga konts alla anda :D

Tartus:

Imekiiresti jõudis kätte 18. juuni, mis oli kaua oodatud suur pidupäev. Tegemist oli Meie Klubi ühe liikme – Tuuli ülikooli lõpetamisega. Olime juba eelmisel päeval Tartus hakkamas ja valmistusime tähtsündmuseks. Mul endal oli nii suur ärevus sees, nagu hakkas ise minema diplomit saama. Olime oma kalli Tuuli üle nii äraütlemata uhked, et mul läksid aktusel lausa mitmel korral silmad märjaks. 

Ootame oma kangelast:

 

 Noored kavalerid juba ootavad, et saaks lilli üle anda:

Sain vahepeal kolm last:

Meie Klubi

Vahel kohe on nii, et kui inimene käib koolis, siis on selle kooli lõpetamine loomulik jätk ja sellele pikemalt ei mõeldagi. Aga vahel on nii, et elu viskab pisut kaikaid kodaratesse ja teeb selle teekonna keerukamaks ja seda magusam on see võidukas ja välja teenitud uhke lõpp.

21. juunil kihutasin juba Eesti teise otsa, et osa saada järgmisest lõpuaktusest ja veeta mõnusad päevad isa perega ja tähistada ka esimene jaanituli. 

Isa juures:

Paarisrakend:

Lihula jaanitulel:

Hugo naudib sõbraga mõnusat olemist:

Sealt edasi liikusime Pärnumaale oma sõprade suvilasse, kus meiega liitus ka Kaspar. Pärnumaal said Jaanid tõsisema hoo sisse ja lõpuks juhtuski nii, et Jaanipäeva sai lausa 3 õhtut järjest tähistada. Loomulikult kuulus korralik saun, ujumine, paadisõit, suur lõke, murumängud jms selle juurde. 

Sõprade suvilas Pärnumaal:

Saunatiirud

Hommikusöök peale pidustusi - suurte laud:

...ja laste laud:

Hugo ja onu Kaspar:

Paadisõidule!

Peale jaane olime omadega ikka korralikult läbi ja tundus, et väike puhkus kuluks justkui rusikas silmaauku. Mõeldud-tehtud. Võtsimegi toa Hedon-SPAsse Pärnus ja puhkasime veidi. Ma pole Eestis väga palju hotelle külastanud, et see koht oli küll omaette tase ja soovitan soojalt kõigile!

Nüüd ongi aeg sealmaal, et homme tuleb värisevate jalgadega astuda komisjoni ette ja  osaleda enda atesteerimisel. Pöidlad pihku ja loodame parimat, et mind viidaks üle VIIMASELE! – neljandale aastale.

Mõnusat suve jätku!

Maile

Tähistamine

Viimased nädalad on olnud äärmiselt tempokad ja töised. Kevadine aeg on õppejõududele ilmselt kõige hullem aeg, mida võib ette kujutada. Kuigi ma õppejõuna ei tööta, siis doktorandina on mul üsna arvukal määral samu ülesandeid täita (nt lõputööde retsenseerimine, komisjonides osalemine jms). Lisaks on veel enda töö, mis on hetkel natuke tagaplaanile jäänud, kuid siiski! Mul on suurepärane uudis! Käesoleval nädalal avaldati mu artikkel lõplikult ära ja võite seda täies mahus lugeda sellelt aadressilt:

https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/03004279.2019.1623282

Nädala lõpus käisime veel Merliisi perega restoranis lõunatamas, sest aeg on otsad kokku tõmmata ja Eesti poole lendama hakata. Nii tundus hea plaan, veel enne lendu ühiselt kokku saada.

Pühapäeval oli meil taaskord põhjust end lille lüüa, sest ees ootas pulma-aastapäeva tähistamine. Me ei saa kahjuks enda päris kuupäeval (04.06) koos olla ja seetõttu otsustasime tähistada seda just nüüd. Mul paluti end ilusaks teha ja nii me võtsimegi sammud pühapäeva õhtul restorani poole. Kuni viimase hetkeni oli minu jaoks täielik üllatus, kuhu me läheme. Ja üllatus oli suur! 

Meie kodu läheduses on udupeen mereandide restoran, kuhu oleme siiani vad väljast sisse kiikanud. Laudu katavad valged linad ja peenetes vormides kelnerid toimetavad laudade vahel. Olin alati unistanud sinna restorani minna, aga see tundus kuidagi…kättesaamatu? Liiga peen? Liiga kallis? Liiga…?

Nüüd me siis seal olime, uhkelt riided ja valmis nautima kõige peenemat restoranielamust oma senses elus. Ja me ei pidanud pettuma! Tellisime terve pudeli veini lauda ja hakkasime nautima. Veel kunagi varem pole veini eraldiseisvasse veinianumasse laua ääres asetatud. 

Mäletan hästi meie päris esimest peene restorani külastust ülikooli ajal. Ei mäleta enam, mis põhjus ja kuidas see üldse sai toimuda, sest raha oli õpingute ajal mõlemal vähem, kui arvata võis, aga mingil põhjusel siiski, teisel kursusel, mind Atlantise restorani õhtusöögile kutsuti. See oli päris esimene kord, kui vein avati meie laua juures ja kork anti Kaspari kätte. Mis sellga veel tegema peab? Kaspar improviseeris, nuusutas korki ja andis teada, et sobib küll. Mina hoidsin naeru tagasi, sest ma polnud kursis, et nii üldse tegema peab. Seejärel valati väike lonksuke veini talle klaasi ja paluti proovida, kas sobib. Muidugi sobis! Me olime tudengid, kõik sobis… oh jah, aasta siis oli 65 ja teatud olukordades sain aru, kui palju on elus veel õppida 😊 Olin kogu õhtu vältel üsna pinges, sest ma polnud kindel, kas käitun õigesti mingites olukordades.

Vahepeal on nii mõnelgi korral Kasparile veel veinikorki nuusutada antud ja enam see ei tasu ekstra mainimist, aga pühapäeval, seal peenes restoranis istudes ja õhtut nautides, meenus mulle korraga see päris esimese peene restorani kogemus. Nüüd on etikett selge ja tänu sellele oskad seda kõike ka täiel rinnal nautida ja elamusest maksimumi võtta, aga eks need asjad tulevadki kogemustega ja keegi ei sünni meist ju oskuste ja kogemustepagas näpus.

 Kõrvallauas pandi magustoit põlema:

Nüüd aga kohvreid pakkima ja Eestisse!

Maile