Dr. Maile Käsper

 

Pühapäev, üks päev enne kaitsmist, oli mu elu üks ebameeldivamaid päevi. Mul oli füüsiliselt halb olla. Kogu päeva vältel oli tunne, et hakkan oksele. Selline pidev rõhuv tunne, mis lihtsalt ei lase olla. Ma teadsin, et ei suuda sellest vabaneda ja pean selle lihtsalt ära taluma. Päeval tegime Kaspariga trenni ja käisime lisaks veel jalutamas, et keha füüsiliselt väsitada. Teadsin, et pean saama öösel vähemalt mõned tunnid magada ja füüsiliselt väsinud keha aitab sellele kaasa. Ei teagi, kas asi oli trennis, kõndimises, pidevas pingeseisundis või kõiges kokku, aga õhtu saabudes olin surmväsinud. Ma ei suutnud oma silmi lahti hoida. Panime Kaspariga elutuppa kõik valmis, seadsime 4 äratuskella valmis ja pugesime voodisse magama ära. Üllatuseks iseendalegi uinusin kiirelt, olin täiesti läbi omadega.

5:45 helises äratuskell ja olin sekundist püsti. Riided ja kõik vajalik oli juba õhtul vannituppa valmis pandud. Kaitsmisprotseduuril on väga ranged eeskirjad, milline riietus jms peab olema. Kõik oli peensusteni läbi mõeldud. Olin üllatavalt rahulik. Sättisin end peegi ees korda ja rääkisin iseendaga kõva häälega. Teen seda alati enne olulisi etteasteid ja kohe oli käes aeg mu elu kõige olulisemaks etteasteks. Ma olen seda hetke 7 aastat oodanud, nüüd ei ole aeg, et närvilisus seda rikkuda võiks. Nüüd on aeg, kus tuleb ennast kokku võtta, kogu oma hirm alla suruda ja näidata neile väga enesekindlalt seda, milleks ma olen kõik need 7 aastat valmistunud. Ma pean neile näitama, et olen selle kraadi vääriline ja närvilise võbelemisega ma seda ei suuda. Astusin kööki, Kaspar oli juba kohvi ja hommikusöögi mulle valmis seadnud. Nägin, et ka tema on üsna liimist lahti. Sõime vaikides ja seejärel astusin oma kohviga rõdule. Mediteerisin seal umbes 5 minutit ja panin kogu oma vaimu ja keha täielikult valmis. Olen valmis.

Sättisin end laua äärde istuma, Kaspar läks teise tuppa enda arvuti taha, et sealt kaitsmisest osa võtta ning olime valmis. Kell lõi 7:00 ja komisjoni esimees alustas kõnega. Protseduur toimus Zoomi vahendusel. Õige pea oligi käes aeg minu 30-minutiliseks kaitsekõneks. Olin seda nii palju harjutanud, et see oli osa, mis mind kõige vähem hirmutas. Kõne läks üsna ladusalt ning peale seda oli aeg akadeemiliseks diskussiooniks minu ja oponendi vahel. Oponent oli Soomest pärit professor, kes oli mu töö üksipulgi läbi lugenud ja esitanud 4-leheküljelise retsensiooni juba 5 päeva varem. Seega mul oli piisavalt aega, et end ette valmistada. Teadsin, et minu ja oponendi diskussiooniks on terve tund ette nähtud, aga kui tema esimene küsimus mulle oli kõike muud, kui seda, mida ma kirjalikust retsensioonist lugesin, siis tundsin, kuidas mul momentaalselt seest õõnsaks võttis. Ma ei jäänud ühtegi vastust võlgu, aga selge on see, et osad küsimused said väga „politiilised“ vastused, sest kui sa küsimusest päris täpselt aru ei saa... siis tuleb lihtsalt endast parim anda, et midagigi vastata. Vaikimine ei ole variant.

Minu ettekande üks moment:

Kaspar on keset kaitsmisprotseduuri pilti teinud:

Oponent oli äärmiselt toetav, sõbralik ja tohutult professionaalne ja kui aus olla, siis ma poleks paremat oponenti endale osanud vastaseks soovidagi. Kui meie diskussioon sai läbi ja kogu kaitsmisprotseduur oli juba 1,5h kestnud, siis korraga tundsin, et olen täiesti väsinud. Teadsin, et ring komisjoni küsimustega ootab veel ees, seega lükkasin selja rohkem sirgu ja andsin endast täieliku maksimumi, et keskenduda ja olla 125% kohal. Kui kõik küsimused said otsa, siis mindi nö otsustamisruumi ning mina ja ülejäänud kuulajad (keda oli tipphetkel kokku lausa 37!) jäime ootele. 

Mõne aja möödudes komisjon naases ning otsus tehti teatavaks. Sealt edasi läheb mu mälu natuke häguseks. Mäletan, et komisjoni esimees tunnustas mind selle eest, kui suure edusammu olen viimasel aastal teinud ja kui tugev kaitsmine ja diskussioon täna oli ning, et neil on au mulle doktorikraad üle anda. Proovisin olla tugev, aga silmad valgusid vett täis ja pisarad voolasid mööda põski alla ja ega ma enam osasid asju ei mäletagi, mida mulle seal veel öeldi.

Ma tegin selle ära. Täitsin oma eluunistuse. Seitse aastat täis tagasilööke ja veel suuremaid tagasilööke ja siis lõpuks ometi...ma tegin selle ära.

Peale õnnitlusi, kui vajutasin kaamera kinni, siis oli tunne, et voolan toolilt maha, kogu jõud kadus kehast. Kaspar tormas mind kallistama ja õnnitlema ja ma lihtsalt langesin talle käte vahele, vappusin nutta nagu väikene laps.

Juba helises telefon ja selles rütmis möödus kogu järgnev päev – mu telefon oli täiesti punane. Õnnitlejaid ja kaasaelajaid oli niivõrd palju, et see on täiesti imetlusväärne. Tänan teid kõiki kogu südamest! See on olnud kohutavalt raske teekond ja mulle pole siiani veel päriselt kohale jõudnud, et ma tegin selle ära.

Eile õhtul - kohutavalt väsinud aga meeletult õnnelik:

Minu suurim toetaja sellel teekonnal:

Nädala lõpus lendame Eestisse ja üle väga mitme aasta saan ma pikalt puhata. Puhata nii, et mitte midagi ei tiksu kuklas. Saan lihtsalt olla pere ja sõpradega suvises Eestis – mida sa hing veel ihkad!

Sisustustuuri III osa ning külalised Houstonist

 

Sisustustuuri esimest osa (elutuba ja köök) saate vaadata SIIT

Sisustustuuri teist osa (magamistuba, garderoobid, vannituba) saate vaadata SIIT

Tuuri viimane osa hõlmab endas teist magamistuba/kontorit, teist vannituba, lisagarderoobi ning pesuruumi (laundry) ehk siis kollasega märgitud ala meie korteri plaanil:

Söögitoa osast otse edasi on koridor, mis viib teise magamistuppa. Meie kodus täidab see igapäevaselt Kaspari kontori ülesannet. Lisaks on see ka külaliste magamistuba:

Reede õhtul oli meil külalisi oodata, seega tegime värskelt pestud linadega voodi ära ning panime puhtad rätikud ja üht-teist külalistele mõeldes tuppa valmis. Kui rätikud ja tervituskorv ning veepudelid välja arvata, siis uksel seistes just selline see tuba tavapäraselt välja näeb:

Külla olid tulemas meie sõbrad Houstonist - Tim ja Jessica ning neil on kodus koer, kellele mõeldes panime tervituskorvi ka väikese mänguasja (koera ennast reisile kaasa ei võetud):

Mööbel selles toas on pärit meie eelmisest magamistoast Houstonist. Juurde oleme ostnud vaid seinapildid ning töölaua sai Kaspar eelmisel suvel perekonnalt sünnipäevakingituseks:

Suur IKEA kapp seina ääres on juba ammu tuttav koduke mu jalanõudele (mõne paari Kaspari kingi mahutasime siiski ka sinna). Tulevikus ma siiski nii palju tumedat mööblit ei soetaks. Jah, jalanõudele valiksin endiselt tumeda kapi, aga töölaud, öökapid jms - kindlasti mitte, sest näpujäljed ja tolm paistavad nii halastamatult välja, et halb hakkab. Siia tuppa ostsime tumeda laua küll teadlikult, et sobiks ülejäänud mööbliga kokku, aga kui päris nullist hakata sellist tuba sisustama, siis igal juhul oleks hele töölaud ja heledad öökapid praktilisem valik.

Isegi kardinad on pärit meie Houstoni kodu elutoast:

Selle toaga on ühendatud ka ülisuur garderoob, mis on Eesti mõistes juba nagu mingi väike tuba. See kapp on tunduvalt suurem, kui meie enda magamistoas. Panin külaliste jaoks mõned tühjad riidepuud siia valmis, et neil oleks mugav oma riideid kuskile panna:

Muidu näeb aga see kapp välja selline. Ei mingit liigset organiseerimist, sest kui aus olla, siis ma ei oska siin enam väga rohkem midagi organiseerida. See on kapp, mis hoiustab hädavajalikku, aga mis silmale pole ilmtingimata väga ilus vaadata (erimõõdus kohvrid, rannatoolid, lauamängud, lisapadjad/tekid, jõuluehted, tööriistad, trennimatid, seljakotid, triiklaud, triikraud, mopid jms). Aga mis seal salata, kohutavalt mugav, et selline kapp on majapidamises olemas. Ka meie külalised said rahumeeli oma kohvrid sinna kappi lükata ja nii jäi neile toas lahedalt ruumi.

Tulles aga kontoritoast välja, on koridoris olemas eraldi väike ruumike pesude jaoks. Mulle kohutavalt meeldib, et siin ei ole pesumasin surutud vannituppa ja asub päris omaette nurgakeses, mis on voldikuste taga peidus. Mitte, et pesumasinas midagi koledat oleks, aga ma olen paras organseerimishull ja mulle meeldib, kui silmal on võimalikult vähe visuaalset koormatust. See jätab minu hinnangul ruumist rahulikuma ja puhtama mulje:

Päris koridori alguses (söögitoa kõrval), asub meie kodu teine vannituba, mis leiab igapäevast kasutust. See vannituba sai meil sisustatud juba eelmise suve lõpus ning vahepeal olen juurde lisanud vaid mõned üksikud detailid (uus seebidosaator, dosaator  kätekreemile, taskurätikute organiseerija):

Reedel panin kõik vajalikud vahendid külalistele vanninurka hakkama, et neil oleks mugav pesema minna, aga nagu ikka, siis tuleb elu vahele ja meie vanninurk otsustas laupäeva hommikul katki minna. No, mis seal siis ikka... õnneks on meil pesemisvõimalusi rohkem, kui üks.

Tim ja Jessica tulid meile nädalalõppu veetma ja nagu kord ja kohus, siis tegime neile (okei... Kaspar tegi tegelikult) kodumaiseid pannkooke:

Läksime oma sõpradega matkarajale, kus oli lootust kohata alligaatoreid. Oh taevas, kus neid oli seal ikka palju! Ma ütlen ausalt, et vahepeal hakkas päris hirmus.

Matkasellid reas. Päike on kohutavalt terav ja ennast tuleb väga korralikult selle eest kaitsta:

Kogu matka täielik kõrgpunkt minu jaoks - no te vaadake vaid keset pilti seda väikest kilpkonnabeebit, kes vapralt oma ema seljas päikest naudib ja tõenäoliselt arvab, et on mingi suure mäe vallutanud:

Õhtuks oli meil reserveeritud laud Miami kesklinnas asuvasse restorani. Meie sõbrad ei olnud varem Miamis käinud ja seetõttu tundus paslik õhtu just seal veeta:

Imeline!

Peale õhtusööki jalutasime Miamis ringi:

Mina ja Jessica:

Jessica, Tim ja Kaspar:

Pühapäeval avastasime rohkem meie enda kodulinnas. Hommikusöögiks läksime kohvikusse ja peale seda olime välja vaadanud veetakso tuuri. Meie linnas on palju kanaleid, mille ääres laiuvad miljonäride uhked häärberid. Need vaated, mis vee pealt avanevad võtavad lausa silme eest mustaks. Vabandan ette, sest unustasin seal pilte teha. 

Samuti käisime jalutamas ühes meie linna pargis, kus puud on nii suured, et ei saagi aru, kas on üks või mitu puud:

Õhtud venisid meil ilmselgelt väga pikaks ja unetunde jäi korralikult puudu. Viisime sõbrad esmaspäeva varahommikul lennujaama ja tagasitulles pugesime ise voodisse tagasi, uni niitis jalust. Esmaspäeval oli siin õnneks riigipüha, seega sai üsna vabalt une täis magada.

Kohutavalt mõnus oli sõpru üle pika aja näha ja nendega aega koos veeta.

...

Päris esimest kodutuuri meie Florida kodus saate vaadata SIIT