Hommikuvõlu

Ma pole kunagi olnud hommikuinimene. Selles mõttes, et ma hea meelega tõusen normaalsel ajal üles ka nädalavahetusel, aga mul on vaja pisut aega endale, et toimida ja nö käima saada. Ma ei suuda avada silmi ja hakata kohe suhtlema. Ilmselgelt on Florida kodus olles öised loengud erandid - kui oled täiskasvanud inimene, siis sunnid ennast ja nii ongi. Ma arvan, et mu tudengid ei teagi, et ma pole Eestis. Teen alati meigi, sätin juuksed ja panen ehted ning viisaka riietuse. Kellelgi pole vaja kuulda ega näha seda, mis kell ma "pidin" ärkama või kui väsinud ma olen, see oleks äärmiselt ebaprofessionaalne. Kuigi, kui unetunde on vaid 4, eks siis nägu reedab ka väsimust aga nii nagu paljude asjadega - kui ise sellele tähelepanu ei pööra, siis ilmselgelt seda keegi sulle ütlema ka ei tule.

Silmaalused annavad muidugi 4 unetunnist häälekalt märku küll:

Viimase aastaga olen aga hakanud hommikuid armastama ja seda just Floridas olles. Minu hommikud algavad üldiselt pigem varakult ja on vähemalt lõunani täidetud koosolekute ja loengutega. Mõnel üksikul päeval juhtub nii, et ei ole ei koosolekuid ega loenguid ja mu hommik on selles mõttes vaba, et saan tööd oma rütmis teha. Nendel "vabadel" hommikutel võtan oma kohvi termoskruusiga näppu ja lähen aeda ringile. Kui Kaspar pole parajasti koosolekul, siis ta loomulikult ühineb minuga. Üks ring meie aias on minu rahuliku tempoga 15-17minutit ehk 1,3km. 

Kell on 8 ja mul tiir tehtud ja jube mõnus olla:

Teen neid tiire alati tööpäeva sees 1-2x, aga kui vähegi hommik lubab, siis lähen juba kella 8 ajal välja tiirule. See hommikune õhk ja päike on hoopis teistmoodi. Kaspar ütleb alati, et see on nagu Eesti suvehommik.  Autod, mis on pargitud majade varju, on alles kastega kaetud. Unised pidžaamades naabrid jalutavad oma koeri. Päev on alles ees. 

Ma armastan Floridat ja selle kliimat. Peaaegu iga hommik algab päikesega ja see teeb tuju nii heaks. Päikesevalgus annab energiat päevale vastu minna. Siin on ilmselgelt suur suvi, sest päeval tõusevad temperatuurid juba ligi 30-ni, aga mul on hinges ikka kevade tunne, mis tähenab, et varsti ongi aeg Eestisse tagasi liikuda. Ma pole Eesti kevadet 6 aastat näinud ja olen sellest päris elevuses. 

Eilne päikesetõus kell 6:40

Eilne päikeseloojang kell 18:22

Organiseerimismootori viies käik

Mul on järgmisel nädalal puhkus, mis tähendab, et käesolev nädal on totaalne hullumaja (töö mõttes). Miljon asja tuleb korda ajada enne puhkusele minekut. Lisaks tuleb palju asja ette ära teha, et puhkuselt tagasitulek infarkti ei tekitaks. 

Kui on teada, et väga kiired ajad ootavad ees, siis panen oma organiseerimismootorile viienda käigu sisse, sest ma tean, kui suureks abiks see mulle on. Üks suurem töö, mis ma ette ära tegin oli toitude valmistamine ja karpidesse pakendamine. Tegin pühapäeval kaks suurt toitu ehk siis üks lõunasöökideks nädala jooksul ja teine õhtusöökideks (et oleks vaheldust). 

Alustuseks läksin aeda patareisid laadima, seejärel tegin endale maailma kõige kiirema lõunasöögi (sparglid ja muna - küpsetusaeg 2,5 min) ja siis hakkas tõsisem valmistumine nädalaks.

Õhtusöökideks planeerisin kinoa-kikerherne salati, mis on üks mu suuri lemmikuid. Teen seda tavaliselt alati, kui Kaspar on tööreisidel (mida ta on ka sel nädalal):

Lõunasöökideks planeerisin neljaks päevaks Kreeka-ahjuroa, mida tegin ühe uue retsepti järgi päris esimest korda elus ja see tuli taevalik!

Kanale ja aedviljadele (brokkoli, porgand, paprika, punane sibul, kirsstomatid) tuli teha spetsiaalne marinaad ning 10 minutit enne toidu ahjust väljumist lisasin plaadile oliive ja feta juustu - taevalik toit!

Panin kõik vajaliku külmikusse valmis - isegi riivitud parmesani salati jaoks. Kuna oli teada, et mu päevad on täiesti hullumeelsed, siis pakendasin lõunasöögid lausa eraldi karpidesse - võta ainult kapist välja ja pane mikrokasse ja valmis! Oi kui tänulik ma endale juba esmaspäeval selle eest olin.

Täna on teisipäev, kell on kohe 16 ja mul on selja taga 11h tööpäev - küll on hea teada, et õhtul ei pea süüa tegema ja tervislik toit on kapist võtta.

Lisaks pesin pühapäeval ära kõik pesud ja tegin kõikvõimalikud muud ettevalmistavad tegevused nädalaks ära nii, et ükski lisaliigutus pinget ei tekitaks - tee oma töö ära, liiguta trennis oma keha ja siis lihtsalt puhka.

Kuidas teie valmistute, kui ees on ootamas hullumeelne periood?

Probleemide lahendamise valu ja võlu

Õpetan kõige muu hulgas tudengitele seda, kuidas professionaalselt suhelda, kuidas jääda igas olukorras (eelkõige keerukas!) väärikaks ja mitte laskuda emotsioonide küüsi. See on äärmiselt raske ülesanne, kui probleem puudutab isiklikult ja emotsioonid tahavad võimust võtta. On palju võtteid, kuidas ennast aidata ja seda me koos õpime ja harjutame. Kõik on loogiline ja arusaadav senikaua, kuniks tuleb vastav olukord ja neid teadmisi tuleb ellu rakendada. 

Olin hiljuti ka ise olukorras, kus kõike seda, mida ise õpetan, pidin praktiseerima. Ei olnud kerge ülesanne. Võtan asju südamesse ja seetõttu olin mitu ööd väga vähese unega ning päeval oli nii ebamugav tunne, nagu viibiksin kellegi teise nahas. Nii väga tahaks emotsiooniga vastata ja ennast kaitsta ja ometi ei saa, sest kaine mõistus teab, et see oleks kõige hullem lahendus. Andsin endale lubaduse, et rakendan kõiki neid võtted selles keerulises olukorras, mida tudengitele õpetan. Üheks võtteks on emotsioonide lahtumise ootamine ja seda saab teha ainult aeg. Ehk siis vastata sain alles 24h möödumisel ja alles siis kui vastus oli emotsioonidest puhtaks roogitud ja läbinisti vaid viisakas ja lugupidav. Päeva lõpuks näitab see midagi ainult minu enda kohta, mille kellegi teise. Kui raske on lasta emotsioonidel lahtuda, kui oled väga emotsionaalne inimene? Väga, väga raske. 

Kogu olukord leidis lõpuks viisaka lahenduse ja mina pole ammu enda üle sedasi uhkust tundnud - ma sain sellega hakkama - emotsioonid ei juhtinud minu tegusid, minu kaine mõistus oli peremees. Olukord oli lahendatud ja nüüd tuli sellest täiskasvanud inimese kombel lahti lasta - järgmine keeruline ülesanne. 

Reede õhtu saabudes olin sellest hullumeelsest nädalast nii läbi, et õhtune kokteil läks nagu kuumale kerisele. Ja tegelikult sellel samal hetkel lasin lahti ja nautisin nädalavahetust - vist rohkem kui ei kunagi varem. 

Traditsiooniline laupäeva hommik, kus sööme pannkooke ja räägime perega juttu, et viimaste uudistega kursis olla:

Loomulikult randa minek:

Otsisin rannakotist vett, aga sain hoopis matkajoogi - sobib! Käisime veel poodlemas ja lihtsalt nautisime elu, see oli nagu tõeline mini-puhkus.

Õhtu kesklinnas restoranis, kus valgustus oli väga punane, aga sellest hoolimata pidin oma elu ühte kõige uhkemat praadi pildistama: lobster (homaar) ning wagyu steik, mis olid taevalikud!

Kasparil oli kullalehtedega burger:

Koos arvega toodi suhkruvatti ka (vist selleks, et "lööki pehmendada"). Suhkruvatt lõi näo muidugi särama, sest lapsepõlv!

Mu selja taga on kanali ääres restoran, kus istusime: 

Kuidas teil läheb?

Elu on siin vahepeal maru kiireks läinud. Vahel on tunne, et pole enam hool ega hoobil vahet. Tegelikult on kogu see uue aasta algus olnud vägagi organiseeritud. Tööd on väga palju, aga kõik on planeeritud ja igasse päeva on mahutatud ka piisav liikumine ja puhkamine. Aasta on meil üldse väga hoogsalt ja liikuvalt alanud, mille eest nii keha kui ka vaim tänavad. Olen erinevaid väljakutseid endale seadnud ja neid muudkui järjest täide viinud. Mind motiveerivad väljakutsed, aga seda te juba teate. Pühapäeviti oleme taaselustanud oma matka-traditsiooni, kuhu võtame ka lõuna kaasa:

Jalgadel on juba sõlm peal

Väga rikaste inimeste korterid rannaribal:

Mul on hinge kriipinud juba mõnda aega see, et ma ei loe raamatuid. Kohe mitte ühtegi. Null. Raamatute lugemise all mõtlen ma vaba aja meeldivat lugemist. See, et ma tööasjus loen hunnikute viisi teaduskirjandust ja teadusega ning õppetööga seotud raamatuid - see ei lähe arvesse, sest see on töö. Olen rääkinud mitme inimesega, kellel on doktorikraad juba mitu aastat taskus ja nad kõik on kinnitanud justkui ühest suust, et nad ei lugenud mitu aastat peale kraadi saamist. Doktoritöö kirjutamise ajal sa loed nii palju teadust, et sa sisuliselt muud ei teegi. See aga halvab igasuguse lugemisisu. Mul on kraad juba 1,5a taskus ja nüüd tunnen esimest korda, et tahan lugeda, aga nagu ei taha ka... niisiis leidsin tee raamatute kuulamise juurde. Mulle aga meeldib igal ajal midagi uut ja kasulikku õppida ja selle järgi valin ka oma kuulamismaterjali. Viimase aja pärl on "The Compound Effect" Darren Hardy - väga võimas ja kasulik kuulamine. Seadsin endale sellise piirangu, et kuulata võin siis kui liigun (kõndimine, trennisaal vms). Raamat oli nii huvitav, et tegin tollel nädalal rekordarvu samme, sest igal võimalusel oli vaja tossud jalga panna ja end liigutada, et saaks ainult raamatut kuulata. Nii ma siis meelitan ennast vaikselt raamatute maailma tagasi, vaatame, kuidas läheb.

Nädalavahetus koos sõpradega

 Eelmisel nädalavahetusel käisid meil sõbrad Houstonist külas ja meil oli täiesti suurepärane aeg koos!

Timil ja Jessical on koer ja meil on juba aastaid traditsioon, et iga kord kui kohtume, siis me kingime nende koerale pardi, nii oli ka sel korral.

Panin nende magamistuppa ja vannituppa kõik vahendid ja rätikud ja asjad valmis, nagu ikka, et neil oleks mugav olla.

Kaspar oli kogu eelmise nädala Californias töö asju ajamas ja mul oli "suurepärane võimalus" kogu kodu üksinda ära koristada enne külaliste tulekut. Masendavalt kaua võttis see aega, kui aus olla, ma rohkem ei hääleta selle poolt.

Kui singirullid hommikul lauale tõstsin, siis Jessicalt tuli kohe võidurõõmus: "Jess!" 

Tim ja Jessica on meil varem ka Floridas külas käinud ning selles osas ei olnud ümbruses nende jaoks midagi uut. Kui aus olla, siis me ei pannudki tegevustele ega vaatamisväärsustele mingit suurt rõhku. Jalutasime palju ringi ja lihtsalt lobisesime ja naersime nii, et mul olid järgmisel päeval näolihased valusad. 

Käisime ka rannas jalutamas hoolimata pilvisest ja tuulisest ilmast. Kasparil õnnestus koheselt ka millimallika käest natuke kõrvetada saada.

Rannast leidsime väga kahtlase paadi, millega on ilmselgelt Kuubalt siia sõidetud:

Mäletate seda retrohõngulist Super Mario mängu, mille Kaspar jõuluvanalt sai? Arvake ära, kes sellest veel vaimustuses oli:

Laupäeva õhtul käisime Miami Beachil ühes mõnusas suure suveterrassiga restoranis õhtusöögil. Toit oli nii hea, et mu kummiga püksid karjusid ka juba lõpuks appi.

Hiljem jalutasime veel Miami beachil Ocean Drive´l ja nautisime õhtut. Timi ja Jessicaga saab alati nii palju nalja, et mu näolihased ja kõhulihased peavad pärast mitu päeva taastuma.

Aega ei ole?

Viimasel ajal kuulen koosolekutel ja loengutes pidevalt, et inimestel ei jagu aega piisavalt, et kõigega toime tulla. Mind on pannud see mõtlema, et kas tegemist on väga suure koormusega või on asi milleski muus. Kui me ei oska planeerida oma aega, siis ongi tulemuseks see, et asjad kuhjuvad ja ärevus lööb üle pea kokku. Aja planeerimise olulisus ilmnebki üldjuhul alles siis kui tekib tunne, et aega pole piisavalt ning ebaefektiivne ajakasutus hakkab elukvaliteeti mõjutama, mis tekitab pidevat stressi- ja pingeseisundit. Kõige lihtsam on võtta hoiak - mul ei ole aega ja punkt. Kas see aga kuidagi edasi ka aitab? Ei.

Olen viimased pool aastat koolitanud tegevõpetajaid, kus koolituse üheks kandvaks teemaks oli enesejuhtimine, mille üheks suureks alajaotuseks on ajaplaneerimisoskus. Õpetasin koolitusel osalejatele erinevaid enesejuhtimisega seonduvaid võtteid (aja planeerimine, enda alu organiseerimise, eesmärkide seadmine jms). Aja planeerimisele pühendasime kohe eriti suure osa, sest see on niivõrd eluks vajalik oskus, mis iseenesest nö vanusega juurde ei tule, see on oskus, mida tuleb õppida.

 Ajajuhtimise temaatika alguses oli nii mõnigi koolitusel osaleja kahtleval seisukohal kuivõrd oluline on ikka seda nädalaplaani teha ja kõik täpselt kirja panna või miks on vaja päevaplaan detailselt läbi mõelda ja kirja panna. Võimalik, et see kõik tundus esialgu liiga elementaarne. Koolitussarja lõpus (4 kuud hiljem) saime aga vapustavat tagasisidet selle kohta, kuidas need võtted on osalejaid reaalselt aidanud oma elu kvaliteetsemaks muuta ja seda mitte ainult tööalaselt. Korraga oli neil tunne nagu oleks ööpäevas aega juurde antud ning lisaks kroonis seda kõike veel pidev eduelamus, sest asjad saavad tehtud. Inimestel oli tunne, et nad omavad kontrolli oma elu üle. Tegelikkuses keegi muidugi kuskilt aega juurde ei andnud vaid osalejad said ise selgeks nipid, kuidas oma aega paremini planeerida ja juhtida. 

Kui saan aru, et mul esineb aja planeerimisega probleeme, siis millest ma alustan? Nii nagu iga probleemi puhul, siis ka siin tuleb esmalt tunnistada endale, et probleem on olemas ja seejärel see ära kaardistada. Saame liikuda edusammude poole alles siis, kui on olemas selge teadmine hetkeolukorrast. Üheks kaardistamise võimaluseks on märkida nt nädala vältel kogu ärkveloleku aja tegevused tunni ja minuti täpsusega. Ehk siis kirjutatakse üles kõik tegevused, mida päeva (ja nädala) vältel tehakse ning iga päeva lõpus arvutatakse summaarselt kokku, kui palju erinevatele valdkondadele (söömine, transport, palgatöö, loengud - tudengitele, kvaliteetaeg endaga nt hobid, kvaliteetaeg perega, sport/liikumine, kodused toimetused, kokkamine, muud harjumused nt telefonis olemine jne) aega kulub. Nii saab nädala lõpus adekvaatse ülevaate selle kohta, kui palju tegelikult erinevatele tegevustele igapäevaselt aega kulub ja kas on mingid valdkonnad, mis ekstra tähelepanu vajaksid. Näiteks on sellise kaardistamisega avastatud, kui palju aega kulub nädala sees poes käimistele ja õhtusöökide tegemisele ning on leitud lahendus teha poetiir vaid 1-2x korda nädalas, mida toetab nädalamenüü, kus retseptide koguseid on mitmekordistatud, et enda elu kergemaks teha ja aega säästa. Mõned on avastanud kui palju aega neil kulub igapäevaselt transpordile ja see on neid pannud mõtlema, kas ehk otsida töökohta kodule lähemale. Kõige levinum avastus, mida kaardistamisel tehakse on see, et enese eest hoolitsemise valdkond (nt sport, kvaliteetaeg enda ja perega) on tugevas defitsiidis kõige muu kõrval.

Üks võimalik meetod kaardistatud nädala analüüsimiseks on vaadata, kas seal on kajastatud "Terve meele taldriku" põhimõtted:

Keskendumise aeg - eesmärgipärane keskendumine kas tööl või ka mõni oluline ülesanne vabal ajal.

Mängu aeg - spontaanne aeg; loov aeg, et nautida mängulist tegevust.

Koosolemise aeg - kvaliteetaeg pere ja sõpradega; siia liigitub ka kvaliteetaeg looduses.

Liikumise aeg - oluline selleks, et hoida nii keha kui ka vaim terve ja tasakaalus. Liikumine võiks olla piisava koormusega ja mitmekülgne.

Enesesse vaatamise aeg - enda igapäevased mõtisklused, eneseanalüüs ja enda jaoks kvaliteetsed tegevused nt hobiga tegelemine.

Lõõgastuse aeg - lihtsalt olemise aeg ilma kindla eesmärgita - aitab ajul lõõgastuda.

Uneaeg - äärmiselt oluline, et seda oleks piisavalt.

Alles peale kaardistamist ja analüüsimist saab liikuda edasi plaani juurde. Üsna sageli ongi nii, et otsitakse mingisuguseid ultramoodsaid ja keerukaid lahendusi, kuid kõige lihtsamad ja elementaarsemad rutiinid on need, mis toovad täieliku edu. Näiteks oskus ja järjepidevus planeerida ja korraldada oma järgmine nädal sel nädalal selleks, et kõik vajalik saaks tehtud ja ei oleks tunnet, et upud kohustuste kuhja alla. Oskus (või pigem kättevõtmise asi?) mõelda läbi täna oma homne päev ja panna nt õhtul kõik vajalik valmis selleks, et hommik oleks lihtsam (nt tööriided ja homne lõunasöök kontorisse võtmiseks). On täiesti hämmastav, kui palju võib selline läbimõtlemine ja planeerimine elukvaliteeti tõsta. Ühel hetkel saab sellest rutiin ilma milleta ei tahagi enam toimetada. Kui aga iga nädal ja päev on üks suur äraarvamismäng ja mõistatus, siis ei ole ime, et aega napib, ülesanded on tegemata ja stress matab hinge. Kui puudub struktuur, siis ei saagi tulemuseks olla muu kui kaos. 

Eraldi rõhutan ka segajate märkamist. Olles nädala kindla plaani järgi elanud, siis saab üsna kiiresti selgeks, mis on need asjad/segajad, mis takistavad mul teatud ülesandeid edukalt täitmast. Kui segajaga on silmitsi seistud, alles siis saab tegeleda selle likvideerimisega. Näiteks on üheks levinumaks segajaks ärevustunne, mille maandamiseks vaadatakse pidevalt oma e-kirju. Olukord võib lõpuks muutuda nii ärevaks, et see hakkab segama keskendumisvõimet, sest pidevalt on vaja postkasti kontrollida ja koheselt sisenevatele kirjadele vastata. Probleemi lahendamiseks võib endale seada nt erinevaid eesmärke, kus kontrollitakse kirju igal pool-ja täistunnil vms. 

Ajaplaneerimise juures on äärmiselt oluline seada prioriteete. Iga päeva prioriteedid võivad olla erinevad, aga oluline on, et need on seatud. Nii ei saa välised faktorid liigselt segada tehtud plaane. Kui nt prioriteet on enda keha ja vaimu eest sellel aastal rohkem hoolitseda, siis peab tegema selleks konkreetseid samme. Nii tulebki kirjutada enda nädalaplaani sisse, millal minnakse jalutama ja millal on täpselt trenniaeg. Ise kasutan prioriteetide seadmiseks to do liste ehk tegevusnimekirju, kuhu kirjutan enda iga päeva ülesanded. Nii, kui ülesanne saab tehtud, siis teen linnukese selle ette - mis muideks tekitab jube hea tunde. Igale tegevusele tuleks planeerida reaalne ajaaken, et see saaks päriselt ka tehtud. Toon näite elust enesest ehk minu to do list mis oli seatud eilseks päevaks:

7.00-8.00 Koosolek 1

8.00-9.00 Hommikusöök ja kirjadele vastamine

9.00-10.00 Koosolek 2

Vähemalt 1x 20 min jalutuskäik keset tööpäeva - ENNE LÕUNAT!

Valmistu kolmapäevaseks komisjonitööks (4 töö retsensioon teha)

Helista arstile 

Voodipesude pesemine

17.00 Trenn

Koosolekud ja loengud lähevad koos kellaaegadega (sageli pean ette mõtlema ka, mis kell söön hommikust seoses koosolekutega). Muud ülesanded lisanduvad üldiselt ilma kellaajata. Lisaks nimekirjadele on muidugi ka põhitöö, millega on vaja tegeleda, aga ülesanded, mis kindlasti on vaja sellel päeval ära teha + tähtajad leiavad tee sinna nimekirja. Konkreetse päeva nimekiri kujuneb jooksvalt sellele eelneval nädalal ja viimane detailne nimekiri vastavalt siis sellele eelneval päeval. Kui hommikul istun oma laua taha, siis on mul väga täpselt teada, mida see konkreetne päev toob. Selliste nimekirjade tegemine aitab omada head ülevaadet sellest, mis on tehtud ja mis vajab veel tegemist. Kuna elan oma kalendri järgi, siis saan sinna väga pikalt plaane kirjutada. Nt osta teatripiletid mitu kuud ette või kui tulen hambaarstilt, siis panen juba järgmise kontrolli aja kirja (või kirjutan peale kontrolli paar kuud ette endale meeletuletuse hambaarstile uus aeg panna, sest ootejärjekorrad on pikad). Selliseid asju ei saaks teha, kui ei oleks plaani. 

Nagu võib näha, siis tegemist ei ole mingisuguse tuumafüüsikaga. Kõige keerulisem on kogu asja juures plaani järgida (see on keerukas ainult siis, kui pole veel päriselt sellega harjunud). Plaan üksi on täiesti kasutu, see toimib ainult sellisel juhul kui sellest kinni peetakse.

---

Mul läheb sees lausa põlema suurest elevusest, et saan koolitada inimesi teemadel, mis mul silmad särama panevad ja mis on 100% MINU teemad :) 

Aasta alguse lubadused

Saatsime 6. jaanuaril Kaspari õe pere ära ja oli aeg endal ka rutiini naasta. Keha oli juba ammu valmis tervislikumaks toidulauaks peale pikki pühi ja nüüd ta selle ka sai. Võtsime vastu väljakutse, et kuni jaanuari viimase nädalavahetuseni rämpsu ei tarbi ja lisasuhkrut enda organismi juurde ei kühvelda. Mis aasta algus see ikka ilma uhkete lubadusteta oleks. Samuti oleme õhtuti üsna usinalt jalutuskäikudel käinud.

On juba tunda, et õhtuti on pikemalt päikest. Pilt on tehtud umbes 17:30 ajal:

Oleme tegelikult mitu nädalat maadelnud hirmsa köha ja nohuga. Õnneks tõi Eesti jõuluvana sellise toreda (pimedas lausa hüpnotiseeriva valgusega) aurulambi-õhuniisutaja, kuhu saab eeterlikke õlisid sisse tilgutada, mis on märgatavalt hingamist kergendanud:

Töölainel tagasi:

Kaspar sattus ka uuel aastal suurele töölainele... ei teagi nüüd, kas tuleb ametivahetus või mis:

Üldiselt algas aasta haiguselainega ja see pole veel möödunud. Loodetavasti on ülejäänud aasta parema tervisega :)