Kaspari sünnipäev

Laupäev oli meie peres väga tähis ja suur rõõmupäev - Kaspari sünnipäev! Nüüd on meil kahepeale kokku lausa 56 aastat! Sünnipäevad on meil suure au sees. Mina olen üles kasvanud peres, kus sünnipäev oli nagu püha lehm. See on üks päev aastas, kus igaüks peaks tundma end eriliselt kogu päeva. Meie peres pole ilmaski rolli mänginud see, mis see täpne number seal vanuse juures on- tähtis on iga sünnipäev, mitte ainult juubel. Lapsena oli sünnipäev täiesti maagiline päev. Ema ja õde äratasid alati hommikul lauluga üles, tordil põlesid küünlad, mis suure õhinaga sai ära puhutud. Kingitused, lilled, kallistused ja õnnesoovid otse voodisse. Köögis oli alati laud kaetud ja küünlad põlesid (olen hilissügisene sünnipäevalaps ja hommikud on alati kottpimedad). Ema oli alati parema kohviserviisi lauale tõstnud ja kõik oli nii pidulik ja püha. Õhtul/nädalavahetusel tulid külalised ja sünnipäevapidu. Muidugi ei olnud see ainult minul nii vaid ka Marisel ja juba väiksena kui saime aru, et sünnipäevahommikutel lauldakse päevakangelane üles, siis tegime sama ka emale.

Igal perel on oma traditsioonid ja kui kaks inimest hakkavad koos olema, siis on üsna tavapärane, et neil on oma lapsepõlvest kaasa võetud erinevad kombed. Täpselt nii oli ka meil Kaspariga. Tema sünnipäevahommikutel ei lauldud ja see lauluvärk oli kogu nende perele võõras. Üsna ruttu võeti aga ka Käsperite peres lauluviisid üles ja tundub, et see traditsioon hakkas neile meeldima, mille üle on mul siiralt hea meel. Nii ongi aastatega sulandunud need sünnipäevakombed üheks ja ega enam minu või Kaspari sünnipäevahommikud ei erinegi kuidagi sellest, mis olid minu lapsepõlves.

Laupäeva hommikuks olingi kaunistanud söögitoa ja reedel valmistasin salaja tordi. Seejärel oli aeg laulda sünnipäevalaps üles ja õnnesoovid kätte jagada. Avasime ka hommikusöögi kõrvale arvuti, et kogu pere saaks soovi korral Kasparile õnne soovida. Nii vahva oli see, et esimesteks helistajateks olidki Käsperid ja Süllad, kes uhke tordiga, millel põles isegi küünal, selgel ja säraval häälel sünnipäevalaulu laulsid. Seejärel puhus Kaspar küünla tordil (isa Harry kaasabiga, kes torti hoidis) ja võite siis ise väikese Grete imestust ette kujutada kui onu Kaspar puhub siitpoolt küünalt ja sealpool tõesti see küünal tordil kustub! Seejärel helistasid minu ema ja õde ja nii saimegi sünnipäevahommiku kenasti koos perega veeta.

Päevakangelane oma tordiga, millel küünlad kahjuks ei põlenud, sest ma olin unustanud tikud osta ja muidugi meenus see mulle alles laupäeva hommikul :(

Ühendkoor: Käsperid & Süllad

Kuna sünnipäev on selline vahva päev, et päevakangelane otsustab, mida ette võetakse, siis nii oligi - Kaspari soov oli sünnipäev veeta kahekesti. Läksime aeda päevitama...

Sombreroga mehhiklane meie ukse taga :)

 ...ja seejärel võtsime lõunasöögiks mõnusad jahutavad smuutid. Jalutasime pargis ja nautisime ilma ning seejärel oligi juba aeg tulla koju end sättima, et minna õhtusöögile restorani. Meie kodu läheduses asub väga mõnus restoran, kus portsud on tõsiselt mehised ja imeline toiduelamus garanteeritud. Panime piduriided selga ja seadsimegi sammud restorani poole. 

Päris vahva oli, et restoranis oli veel üks sünnipäevalaud, kus lauldi kõva häälega. Kui olime endale joogid ära tellinud, siis kelner vaatas minu poole ja küsis, kas mul on isikut tõendav dokument ka kaasas. Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte ja ütlesin, et muidugi on. Olen harjunud, et mul igal sammul dokumenti küsitakse aga restoranis pole seda veel juhtunud.

Selle vanusega on üldse üks kummaline lugu. Kuni 25. eluaastani isegi häiris, et mind nii nooreks peeti ja igal sammul taheti ID-kaarti näha, peale 25. sünnipäeva hakkasin seda võtma aga pigem komplimendina. Minu jaoks pole vanuse number kunagi mingit suurt rolli tähendanud, see on ju kõigest number. Mõni ütleb, et 28 on noor ja teine jällegi hoiab rinnust kinni ja ei jõua ära ahastada, milline jubedalt kõrge vanusega on tegemist. Mõni nutab tagasi aega, et saaks veel ikka olla 17. aastane. Ausalt öeldes ma ei sooviks olla enam 17. Miks peaksingi? Ei olnud mul selles vanuses sellist enesekindlust nagu täna, ei tundnud ma end oma kehas nii hästi nagu täna ja üleüldse olin pigem ebalev ja ebakindel. Ebakindlust on mõnes valdkonnas veel nüüdki aga oma kehas tunnen end täna üsna hästi ja kuidagi palju rahulikum on olla kui 17. aastasena. Ma arvan, et see, mis number vanuse ees on ei omagi üldse erilist rolli. Inimene võib väga hea välja näha igas vanuses kui keha ja vaimu eest hoolt kantakse ja end ise hästi tuntakse.

Vanusega kaasneb veel üks üsna huvitav fenomen, nimelt arvavad osad inimesed, et teatud vanuseks peavad mingid kindlad asjad saavutatud/tehtud olema. Nt vanuseks X peaks kindlasti olema juba 2 last, abielus, aiaga majake ja koduloom. Vanuseks Y peaks kindlasti juba olema see, see ja see. Aga kui ei ole? Aga kui keegi arvab teisiti? Eks igal ühel on need X ja Y vanused erinevad ja mõnel ehk polegi seatud mingeid piire enda jaoks. Siin elades veendun aga üha enam selles, et vanus ei oma väga paljudes eluliselt olulistes küsimustes just eriti suurt rolli.

Peale õhtusööki tegime veel jalutuskäigu pargis ja nii see sünnipäev otsa saigi. Tundub, et sünnipäevalaps jäi ise rahule ja nautis päeva. Mulle ausaltöeldes meeldis ka väga, et ei pidanud midagi vaaritama ja sai lihtsalt olla. Kvaliteetaeg kvaliteetse seltskonnaga, mida veel soovida!

Pühapäeval võtsime samuti päikest ja tegime tavapärase poeteeru. Ilmad on läinud nii palju kuumemaks, et enam poetiire naljalt jala ette ei võta, vaid käime bussiga. See võib tunduda isegi ehk jabur aga kui väljas on +35 kraadi ja lauspäike, siis on tänaval üsna raske kõndida pikemat vahemaad. Ka õhtuti kui käime jalutamas võtame veepudeli kaasa või ostame keset jalutuskäiku jahutava joogi teele kaasa. Kuumuses on muidugi päris oluline vedelikku pidevalt juurde tarbida, et kehal defitsiiti ei tekiks. Ka kodus tööd tehes on meil mõlemal veepudelid kõrval. Sellises kliimas annab keha väga palju vedelikku ära ja täiesti teadlikult tuleb seda pidevalt juurde manustada. Hea meelega saadaks siit nii mõnedki soojakraadid ka Eesti poole teele!

Homme on meil suur püha ja vaba päev, sest 4. juuli on Ameerika iseseisvuspäev. Kuna me Eesti Vabariigi sünnipäeval tegime tööd, siis nüüd on meie kord keset nädalat vaba päeva nautida. Plaanime aega aias veeta ja õhtul ilutulestikku vaadata ja lihtsalt puhata.

Kaunist juuli algust!

Maile