Käsperid USA-s: Harvey

Reedel sai koolitus Minneapolises läbi ning kiirustasin lennujaama, et varasemale lennule jõuda. Juba päev otsa olin jälginud uudiseid orkaan Harvey kohta ning oli juba teada, et see jõuab rannikule kell 11 õhtul. Kuna mu esialgne lend pidi maanduma 22:30, siis ei tahtnud ma midagi juhuse hooleks jätta ning õnneks suutsin end varasemale lennule paigutada. Nüüd oli maandumise ajaks 20:30 ning juba sellel ajal raputas lennuk päris kõvasti. Tellisin kiirelt Uber-i ja olingi kodu poole teel. Enne koju jõudmist tegin peatuse väikeses poes, sest ei teadnud millal vool ära läheb või millal jälle tänaval liikuda saab.

Koju jõudes tegin söögi valmis, panin kõik anumad värsket vett täis ning lasin ka vanni vett täis, et vajadusel oleks olemas. Reede õhtu möödus teleka ees ilmakanalit vaadates ning öösel ärkasin mõned korrad kõva äikese peale üles. Hommikul tegin silmad lahti ning minu rõõmuks nägin laepropellerit pöörlemas – elekter oli alles. Ilm oli kuiv, kuid oli näha, et on sadanud. Läksin tõin alt kohvi ning valmistusin hommikuhelveste söömiseks. Kui piim kohvi peal veidi tükki tõmbas, siis hakkas esimene häirekell peas tööle. Kuna kõht oli tühi, siis lootsin, et äkki pole ikka midagi hullu, sest piima parim enne oli alles mitme päeva kaugusel. Võtsin siis ühe tagasihoidliku ampsu hommikuhelveste ja piimaga ning kahetsus oli kiire tulema. Piim oligi täitsa hapuks läinud. Asi oli selles, et kui Eestisse sõitsime, siis külmik oli tühi ning ma keerasin külmiku temperatuuri miinimumi peale (või noh, maksimumi peale?). Nüüd tagasi tulles ei tulnud mulle see meelde ning külmik polnudki enam nii külm kui vaja. Igatahes, sai siis ka sellist asja elus esimest korda kogetud ning läksin poodi piima järgi. Tegin pannkooke ning vaatasin ilmakanalit ja uudiseid. Harvey oli selleks ajaks juba palju pahandust teinud, kuid otseselt Houstonisse ei tulnudki. Meile lubati aga enneolematut vihma ja ulatuslikke üleujutusi. Mõtlesin siis, et käin parem poes ära ja ostan toiduvarusid ja ehk ka mõne taskulambi.

Poodi sõitsin bussiga ning selleks hetkeks oli tuul juba päris suur. Kui poodi jõudma hakates tõmbasin vihmavarju kokku, siis tuul sai enne jaole ning tõmbas selle hoopis teistpidi. Eks tulebki nüüd investeering teha ning korralik suur vihmavari osta. Kuid enne seda tuleks osta ka taskulamp ning hakkasingi seda poest otsima. Pood oli kaubast pooltühjaks ostetud ning teatud artiklid olid täiesti läbi müüdud. Sinna hulka kuulusid kõiksugused purgitoidud ning loomulikult ka taskulambid. Kassa järjekorras vaatasin, kuidas kõik ostavad patareisid, kuid minul pole samal ajal taskulampigi.

Umbes kell 8 õhtul hakkas sadama ja see kestis 2 tundi. Kogu see aeg tuli suurt paduvihma, mida saatis lakkamatu äike. Telekast tuli muudkui tornaado ning üleujutuste hoiatusi. Läksin ka ise trepi peale kaema, et mis õues toimub. Kui vaatluspostile jõudsin, siis oli asfalt veel puhas ning vihm voolas rentslisse (vist on selline sõna olemas). Natukese ajaga oli tee üleni kaetud ning vihma äravoolu ava ei suutnud vett nii kiirelt enam ära liigutada. Vee tase muudkui tõusis ning poole tunniga oli vesi tõusnud umbes pool meetrit ning jõusaali ning kohviruumi hakkas vesi sisse voolama. Nüüd jäi lõpuks vihm üle ja tänavad said tühjaks voolata. See võttis aega umbes tunni ning mõtlesin, et nüüd ongi kõik ja läksin magama.

Pühapäeva hommikul ärkasin üles ja jälle propeller töötas – jess! Vaatasin aknast välja ja vihma sadas. Vaatasi uuesti ning nüüd nägin ka palmipuud, mis oli öösel meie aias pooleks murdunud. Ju oli siis suur tuul olnud. Mõtlesin, et lähen vaatan ning kõnnin tänavatel ringi ja hindan kahjusid. Trepikojast juba nägin, et vesi on jälle esimestel trepiastmetel ja tegin plaanid kiiresti ümber. Kohviruum oli nüüd veest tühi ja sain ka mina vabalt seal ringi liikuda. Veega oli palju muda ja lehti sisse tulnud, kuid sain oma kohvi kätte ning läksin tagasi korterisse hommikusööki sööma. Kui kõht täis, siis mõtlesin, et lähen vaatan, kas vesi on taandunud. Ei – vesi oli hoopis tõusnud ning kogu kohviruum oli umbes 10 cm vee all. Sama toimus ka jõusaalis. Olen nüüd päev otsa telekat jälginud ning iga natukese aja tagant karjutakse tornaado ning üleujutuste hoiatust.

Tegelikult on minul isegi hästi, sest endiselt on mul elekter olemas. Õhtul sain isegi tänavale, sest vesi oli taandunud. Uudistest aga sain teada, et minu piirkond on nagu saar ning siit linnaosast saab välja vaid paatidega, sest teed on üle ujutatud. Ju siis oleme meie natukene kõrgemal. Paljudes piirkondades on aga seis väga halb ning palju maju on tervenisti vee all. Linnas on avatud mitmeid varjupaiku ning päästetööd käivad paatide ning helikopteriga. Palju on vabatahtlikke, kes on tulnud oma paatidega appi ning käivad inimesi majade katustelt ära toomas. Tegu on tõsise katastroofiga ning üleujutused on rekordilised. Nägin ka ise päästekoptereid väga madalalt lendamas ning eemalt kostub palju tuletõrje alarme.

Houstonit läbib kokku 23 kuivenduskraavi ja –jõge ning teatud pargid on kasutusel reservuaaridena. Nüüd on probleem selles, et need reservuaarid on ka täis ning ujutavad juba üle. Just anti telerist teada, et kuna teatud reservuaaride tammid hakkavad otsi andma, siis nad lasevad sealt natukene vett välja ühte suuremasse reservuaari (Buffalo Bayou). Probleem on selles, et ka see ajab juba üle ning anti teada, et umbes 3000 majapidamist selle ääres jäävad vee alla lausa mõneks nädalaks. Päris karm!

Walmart: