Avasime ametlikult kevadhooaja

Houstoni liiklus on üks paras mõistatus. Kui esimest korda auto rentisime (jaanuaris, 2017), siis olime kindlad, et sihtkohta (Merliisi sünnipäevale) me ei jõuagi. Teede rägastik tundus nii ulmeline, et isegi Google polnud suureks abiks, kui ise olime mõlemad ähmi täis. Inimeseloom on üks imelik olend, ta ikka harjub kõigega. Mul küll kohalikke lube pole, sest ma ei vaimustu ideest sõita rendiautoga, aga nii kõrvalistuja pilguga vaadates, siis enam ei tundu need teed nii hullud (vaatame seda kohta uuesti kui ise sõitma  hakkan). Ka Kaspar ütleb, et selle kõigega harjub, kuigi vahel jookseb mõte ikka korralikult kokku kui seista silmitsi 2-3 tasandiliste teedega.

Olukorra teeb huvitavaks veel seegi, et teed on ALATI paksult autosid täis (ärge laske viimasel pildil end petta). Pole oluline mis päev on, liiklus on igal ajal tihe. Ühes suunas viib tavaliselt 5-6 sõidurada ja sama palju vastupidises suunas. Kõik need sõidurajad on autosid täis, eranditult. Ja üha enam tundub, et “väikese” sõiduautoga jääd sa lihtsalt vähemusse ja piirad oma nägemisvälja, kui liikluses ümbritsevad sind suured ja kõrged autod. Eestis elades olin teadlik, et Texases on valitsevaks autoks truck ja pilkasin seda fenomeni ikka mõnuga. Arvasin, et see on puhas lollus ja mitte midagi muud. Oh kui lihtne on hinnata ja arvustada olukorda distantsilt ja õndsas teadmatuses! Söön nüüd kõiki oma hinnanguid ja arvustusi.

Oleme tänaseks päevaks elanud Ameerikas ümmarguselt 1,5 aastat vastavalt siis Kaspar 17 kuud ja mina 15 kuud. Terve esimese aasta tundsin end kui turist, võõras. Võõrana tunnen end ikka, aga turistina enam ammu mitte. Eile õhtul grillisime aias ja kutsusime ühe oma majanaabri ka meiega ühinema. Ta on Zimbabwe (Aafrika) päritolu, kuid elanud aastaid Šveitsis ning suurema osa oma elust Ameerikas (New Yorkis). Houstonisse kolis samal ajal kui meie. Tutvusime temaga jõusaalis umbes aasta tagasi ja alati kui kohtume räägime juttu ning nüüd mõtlesime, et kutsume ta aeda grillima. Ta kodune keel on inglise keel ning ta uuris, millal meie keelt hakkasime õppima, sest räägime nii hästi (kindlasti oli kompliment korraliku liialdusega, kuid võtsime selle siiski rõõmuga vastu). Terve esimese aasta tundsin teatavat hirmu rääkimise ees (inglise keeles), mis ajapikku koguaeg vähenes. Nüüd on see hirm täielikult kadunud ja tunneme end Kaspariga mõlemad väga vabalt rääkimise osas. Loomulikult teeme vigu (mina eriti peale klaasi veini, mul pole õrna aimugi, mis jutt see on, et alkoholiga keeleoskus paraneb, mul kahaneb umbes 70%), aga sel pole mingit tähtsust. Jagasime Jamesiga oma siiatuleku lugusid ja kuidagi väga vaba ja mõnus õhkkond oli terve õhtu. Tabasin end mõttelt, et oleme vist ise ka siin elades pisut vabamaks ja tšillimaks muutunud. Vaba olekut jagus muidugi nii kauaks kuniks ma nägin prussakat meie suunas lähenemas, kes tuli ilmselt toidujäänuseid õues olevasse grillinurka jahtima. Ma tundsin kuidas hetkega on mu juuksekarvad ka pinges. Kaspar lajatas küll prussakale oma tossuga, aga minu pinge nii kiirelt kahjuks ei lahkunud kui prussaka eluvaim.

Kui nüüd lõpuni aus olla, siis tegelikult avasime juba pühapäeval ametlikult kevade koos Merliisi ja Jeffiga. Grillisime ja tšillisime nende aias ja minu suureks üllatuseks oli Jeff teinud vähke. No tõesti, paremat sööki annab otsida! Temperatuur oli +28 ja see andis võimaluse esimest korda sel aastal teha korralik aiatšill parimas seltskonnas.

Mõnusat nädala jätku!

Maile