Kaspar New Jersey’s

Märtsikuu esimene päev ning jälle tuleb Houston mõneks ajaks selja taha jätta ning võtta ette juba selle aasta neljas tööreis. Sedapuhku jälle New Jersey, mis on nüüdseks juba täitsa koduseks saanud. Sealkandis hetkel kaks klienti, kellega olen viimasel ajal palju tegelenud ning ühega neist oligi lõpuks see viimane tähtis nädal, kus nemad hakkavad minu abiga kokku ehitatud tarkvara reaalselt igapäevatöös kasutama.

Tegemist on latiinode seas armastatud juustu tootjaga, kellega olen tihedalt koostööd teinud juba viimased 15 kuud. Selle aja jooksul olen õppinud tundma kõiki nende äriprotsesse ning ka neid endid. Eriti headeks sõpradeks olen saanud nende IT-juhi Pedroga, kes tegi mu seekordse sealviibimise väga koduseks. Sellest aga hiljem, sest olen juba ammu lubanud oma töö sisu selgitada veidi laiemalt. Teen seda siis selle kliendi valguses.

Kõik algab esimese intervjuude ringinga, kus küsitlen kõiki ettevõtte erinevate osakondade inimesi ning kogun informatsiooni nende äriprotsesside kohta. Äriprotsesse tootmisettevõttes on palju, alustades tooraine soetamisest kuni müügimeestele vahendustasu maksmiseni. Antud kliendi puhul on protsess järgmine: müügimehed käivad poodides ning koostavad tellimused vastavalt sellele kui tühjad riiulid on. Seepeale planeeritakse tootmismahud ning arvutatakse tooraine vajadus. Selleks ajaks on tegelikult kogu tooraine laos olemas, kuid on ju vaja teada palju sealt ära tarbitakse. Nüüd toimub tootmisprotsess ise ning sealt viiakse juust külma lattu valmima. Kuna tegu pole tavalise juustuga, siis „valmib“ see riiulil 2 päeva, enne kui poodidesse laiali saadetakse. Kui juust valmis, siis hakkab tööle laomeeskond mitmes vahetuses. Nemad nopivad laost kaupa ning asetavad alustele. Noppimiseks kasutatakse hääljuhiseid, mida programm neile kõrvaklappidesse ütleb ning nope registreeritakse sõrme küljes oleva triipkoodi lugejaga. Edasi asetatakse kaup automatiseeritud lintidele, mis kauba õigele alusele viib. Ladu hakkab tellimusi täitma keskpäeval ning lõpetab kell neli järgneval hommikul. Selle aja jooksul nopitakse 20-30 tuhat kasti kaupa. Poodidesse saatmine toimub ka kindla meetodi alusel ja marsruut pannakse paika jällegi tarkvara abiga, et arvutada kõige kuluefektiivsem teekond kõigile tellimustele.

Minu töö sisuks on see eelnev jutt nende inimeste käest välja pigistada ning paigutada kogu protsess tarkvarasse. Muidugi on tarkvara juba olemas, kuid et kogu see jutt sinna ära paigutada ning tarkvara tööle panna selliselt nagu vaja, siis tuleb teha palju muudatusi ja peavalu üle elada.

Niisiis, jõudsin mina kohale juba neljapäeva õhtul ning tegin veel südaööni ettevalmistusi järgnevaks tähtsaks päevaks. Tähtis päev nägi ette kõikide andmete migreerimist uude keskkonda ning programmis seadistamiseks. Selleks kulus terve reedene päev ning ka õhtu. Jäime tulemusega rahule ja jäime ootama järgnevat päeva. Laupäeval oli kogu rahvas tööl ning alustasid uue tarkvara kasutamisega. Pedro oli tulemusega nii rahul, et ta soovis minuga laupäeva õhtul välja tähistama minna. Ei saanud mul selle vastu midagi olla ning juba kontoris surus ta mulle ühe koolipoisi mõõtu viskipudeli kätte. Lõime need kokku, vaatasime mis põhja alla kirjutatud ning liikusimegi välja.

Pedro ise on Boliiviast pärit ning kolis Ameerikasse kui oli 15-aastane. Tema jutu järgi olla ta kodumaal olnud suur peomees ja liikus halvas seltskonnas, kuid nüüd on maha rahunenud ja oma elu korralikult üles ehitanud. Tal oli kindel plaan mulle tutvustada kohalikku latiino-kultuuri. See viiski meid esimese peatuseni, milleks oli tema sõnade kohaselt „auk seinas“. Tõlkes pidi tähendama seda, et väljast pole suurem asi ja ega seest pole ka kõige viisakam – nõustun. Väljast nägi see maja tõesti välja nagu mahajäetud urgas, kuid sisse astudes leidsin eest umbes 50 latiinot kes korraga kõik minu poole vaatasid. Valge mees pole vist kuigi tihe külaline sellises kohas. Astusin „julgelt“ Pedro varjus kuni baariletini, kus võtsime kohad sisse täpselt kõlarite ees. Pedro tellis meile õlled ning asusime jutustama. Sellises baaris töötab üle kümne nappides riietes naise, kes võtavad tellimusi vastu ning viivad raha baari keskel asuvasse kassasse, mida valitseb joogise näoga mehhiklane, kes ühe käega rahaga tegeleb ning teise käeva suurt sigarit hoiab.

Pedro tutvustas natukene ka selliste kohtade toimimist. Nimelt on seal nii palju baaridaame, et ükski külastaja ei peaks end üksikuna tundma. Kui tuled üksi, siis ostad joogi ka baaridaamile ning „sõber“ kogu õhtuks olemas. Kuna meil oli jutukaaslane olemas, siis keegi meile sõbrateenust pakkuma ei hakanudki ning peale teist õlut liikusime järgmisse kohta. Jälle latiinod, jälle pilgud. Nüüd mängisime nurgas rahulikult kolm ringi piljardit ning liikusime kolmandasse kohta. See oli juustutehasest üle tee. Seal istusime juba pikemalt ja arutasime maailmaasju. Ühel hetkel tuli baaridaam meie juurde koos pitsidega ning ütles, et härra kolm tooli paremalt soovib meile välja teha. Ei lasknud kaua oodata ja tellisime tekiilat – ikkagi Mehhiko värk. Nüüd oli aeg head aega öelda. Mitte Pedrole, vaid sellele kohale ning ees ootaski järjekorras neljas baar. See polnud enam latiino vaid tavaline Ameerika. Tegime veel mõned õlled, parandasime maailma täitsa ära ning oligi aeg UBER tellida.

Pühapäev algas kell 10, kui koristaja hakkas minu hotellituppa oma käruga sisse sõitma. Ei saanud ma alguses sellest kolinast aru, kuid paari sekundi rehkendamise järel sain aru, et olin tagasi hotellis ning polnud ust lukku keeranud. Pomisesin läbi padja „No“, mille peale koristaja kohkus, vabandas ning lahkus. Mõtlesin, et eks olegi aeg üles tõusta ning tõmbasin kardinad eest. Helistasin abikaasale, et kurta eelmise õhtu sündmuseid ning et anda järjekorde katteta lubadus mitte kunagi enam alkoholi tarbida. Nüüd, kui olin juba 5 minutit ärkvel olnud leidsin, et pole veel päevaks valmis. Tõmbasin kardinad ette ning minu jaoks oligi jälle öö. Ärkasin 3 tundi hiljem üles. Nüüd oli juba lõunasöögi aeg. Mõtlesin, et lähen sõidan UBERiga autole järgi, mis endiselt veel juustutehase väravate taga nukrutseb. Mõtteks see jäigi. Järgmine kord kui silmad lahti tegin, oli veel 2 tundi mööda läinud. Kogu mõttetöö liikus samas taktis – keerasin teise külje. Tegin jälle silmad lahti ning kell oli seitse õhtul. Tegin kiire enesekontrolli ja tundus, et lõpuks saan eluga edasi minna. Kardinaid polnud mõtet enam eest ära tõmmata, panin teleka käima ja hakkasin Oscarite jagamist vaatama. Lõpuks ometi tuli söögiisu tagasi. Käisin pesus ja siirdusin restorani õhtusöögile. Sellel õhtul sai veel 2 tundi töödki tehtud, seega polnudki täiesti aia taha läinud päev.

Esmaspäeva hommikul sõin hotellis korraliku kandva hommikusöögi ning UBERdasin kliendi juurde. 

Taksojuht polnud vist kunagi ringi reisinud, sest kui ta kuulis et ma Houstonist, siis ta oli veendunud, et lend sinna kestab 10 tundi. Mina aga võtsin oma südameasjaks vaest ameeriklast harida ning rääkisin kuidas tegelikult lood on (3h).

Teisipäeva õhtuks kutsus Pedro mind ja oma ettevõtte IT-osakonda enda koju õhtusöögile. Kellaajaks oli määratud 19:45. Ei hakanud enam hotellist läbi minema ning mõtlesin, et teen niikaua nende kontoris tööd. Hakkasin koos arendajaga, kes töötab Bostonist, ühte probleemi lahendama. Leidsime lahenduse kella poole kaheksaks õhtul. Nüüd oli juba kiire. Jooksin autosse ning hakkasin navigeerima. Teadsin, et läheduses on toidupood ja siirdusin sinna, et osta külakostiks veini. Poodi jõudes oli esiteks raske parkimiskohta leida ning teiseks oli nii palju rahvast, et liikumine poes oli raske. Seda enam, et pidin terve poe läbi kammima, et veiniriiulid üles leida. Neid aga polnudki. Selles osariigis ei tohigi tavalises poes kangemat alkoholi müüa. Läksin autosse tagasi ning küsisin GOOGLE’ käest kas ja kui kaugel teepeale jääb alkoholipood. Vastuseks sain 10-minutilise kõrvalepõike. Alustasin sõitu ning kohe parklast väljumisel silmasin alkoholipoodi – jess! 10 minutit kokku hoitud ja siirdusingi kohe otse Pedro juurde. Kohale jõudsin 40 minutit hiljem kui planeerisin. Ees ootas mind Pedro oma naise ning tütrega, Anthony oma abikaasaga ning üksik Eric. Õnneks polnud veel söök valmis saanud, seega polnud hilinemisest väga hullu. Tutvusime omavahel ning jutustasime. Olime väga rahvusvaheline seltskond: Pedro on boliivlane, tema naine on brasiillane, Eric mehhiklane ning Anthony kuubalane. Viimase naine on ameeriklane.

Mina, Anthony, Pedro ja Eric

Tore õhtu veedetud, sõitsin tagasi hotelli. Kolmapäev hakkas rahulikult, ilm oli ilus ja kuiv. Poole päeva pealt oli kontor rahvast tühi, sest inimesed kiirustasid koju enne karmi lumetormi. Minul polnud kuhugi kiirustada, seega olin jälle kella kuueni kohapeal toimetamas. Nüüd kui õue jõudsin, oli ilm kole, tuuline, märg ja lumine. Auto oli paksu lumekihi all ning lumi oli nõnda raske, et pidin seda kihi haaval eemaldama hakkama. Kokku puhastasin autot umbes kümme minutit. Selle aja jooksul said kingad korralikku soolavee leotust ning enam neist elulooma pole.

Kui auto sai lumest puhtaks, siis hakkasin söögikohta otsima. Suur isu oli McDonalds’i järgi, seega otsisin lähima koha: 5-miili. Olin üks väheseid sõiduautosid teedel, sest enamik autosid olid suured lumesahad või soolapuisturid. Esimene koht oli kinni, seega otsisin edasi. Leitud, söödud, tagasi hotelli.

Neljapäeval hakkasin õhtul kliendi juurest liikuma ning olingi juba enne südaööd kodus. Äratasin veel abikaasa enne südaööd üles, et lillekimp ja naistepäeva õnnitlused edasi anda. Reedene päev möödus jälle koos abikaasaga kontoris ning päeva lõpetas üks korralik trenn.

Laupäeva hommikul ärkasin pannkoogilõhna peale. Sõime hommikusöögi ära ning kuna suuri plaane polnud päevaks tehtud, siis otsustasime veel unevõlga kustutada. Mina nohisesin veel pimedate kardinate taga rahulikult kolm tundi, kuid Mailel oli juba uni kadunud. Südapäeval vaatasime ilmateate üle ning tõdesime, et suvi on kohal. Panime ketsid jalga ja läksime suve algust ühe pikema jalutuskäiguga tähistama. Õues paistis päike ja oli lausa 29-kraadi sooja. Jalutuskäiku saatsid jääkohv ning jäätee, sest sellise kuumaga pikalt ilma joogita vastu ei pea. 

Kui olime umbes 90-minutit jalutanud, siis läksid kõhud tühjaks. Premeerisime oma tervislikku eluviisi kahe suure rasvase hamburgeri ning hunniku friikartulitega. Aitab küll – aeg koju minna! Paar tuhat sammu hiljem olimegi kodus. Jalad olid nii paistes ja väsinud, et pistsime need basseini. Veerand tundi külma jalavanni teeb imesid. Päike veel paistis ning kumbki meist ei tahtnud veel tuppa minna. Panime teised jalanõud, ning siirdusime kodu lähedale eramajade vahele jalutama. Kokku jalutasime 13 km ja olime saavutatuga väga rahul. Selle aja jooksul saime ka kõvasti päikest ning nagu ikka esimene päike üle viie kuu, siis ka seekord olid mõlemal näod punased. Nüüd oli juba õhtu käes ja aeg oli süüa hakata tegema. Ei jõudnud kumbki sellele mõelda ning otsustasime hoopis pitsa koju tellida. Mõeldud – tehtud! Panime peale hea filmi ning nautisime parimat seltskonda!

Aidaa ja olge terved!

Kaspar