kolmapäev, 7. märts 2018

Seitse päeva


Mõned nädalad tagasi teatas Kaspar, et ma pole ammu Jinyiga tüdrukute päeva teinud. Hmm, tõepoolest ei ole. Olin sellele ka ise mõelnud, aga nädala sees on tööd meeletutes kogustes olnud viimasel ajal ja ma polnud end lihtsalt kätte võtnud, et midagi planeerida. Lisaks on meil olnud siin mitmeid kokkusaamisi Merliisi perega ja eks teame ju kõik, et nädalalõpud lipsavad nii kiiresti mööda, et vahel ei saa arugi kui on esmaspäev. Teate küll seda nädala kulgu:

Eeeeeeeeeeeeesmaspäeeeeeeeeeeeeeeeev
Teeeeeeeeeeeeeeeeeisipäeeeeeev
Koooooooooooooolmapäev
Neeeeeeeeeeljapäev
ReLaPühapäev

Järgmisel hetkel sain muidugi kohe aru, et midagi on mäda. Miks peaks Kaspar mulle meelde tuletama, et ma pole ammu Jinyiga tüdrukute päeva teinud? Selge pilt - tööreis. Tavaliselt oleme Jinyiga terve päeva jooksul midagi vahvat ette võtnud just siis kui Kaspar on tööreisil. Mitte, et me seda muul ajal ei saaks teha, aga see on hea võimalus vaba aega veeta ja mitte liiga pikalt üksi olla. Kuigi, kui aus olla, siis mul pole enam üksinda olemise vastu midagi. Olen sellega harjunud ja ega seda just meeletult palju ka pole.

Seekord läks siis Kaspar seitsmeks päevaks New Jerseysse, mis tähendas, et ta lahkus kodust eelmisel neljapäeval. Kuna mul on neljapäeviti keelekool, siis nägimegi viimati neljapäeva hommikul. Reedel oli tööpäev, nagu ikka ja õhtuks olin pannud endale juuksuri aja kirja. Olen ju siin varemgi juuksuris käinud, aga vaid otste lõikusel. Kunagi varem pole ma lasknud siin juukseid värvida. See on taaskord selline asi, mida on pisut keeruline selgitada (ja ilmselt ka aru saada) neil, kes viibivad kodumaal. Võõrsil elades tunduvad sellised pealt näha väga tavalised asjad teinekord pisut hirmutavad. Ma ei tea isegi, mida ma selle juures kartsin, aga kartsin. Lükkasin seda otsust mõnda aega edasi ja siis võtsin telefoni kätte ja tegin selle hirmsa kõne ära, et aeg kirja panna. Nii ma reede õhtul sammud juuksurisse seadsingi ja tundsin, kuidas süda puperdab ikka kiiremini ja kiiremini. Pikk jutt lühidalt – loomulikult polnud kartmiseks mitte mingit põhjust. Juuksurisalong asub kodust u 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, teenindus oli super ja tulemusega jäin väga rahule. Elus esmakordselt käisin nii hiiglaslikus salongis, kus juhtus selline lugu, et üks inimene tegeles mu juuste värvimisega ja hoopis teine lõikusega. See pani mind muidugi kohe närviliselt mõtlema, et mis ma selle tip´iga teen siis? Kõige mõistlikum tundus silmanurgast jälgida, mida teised teevad. Teate küll, see vana hea jälgin-mida-teised-teevad-ja-teen-ka-nii tehnika. Vaatasin, et kliendid tulevad peale arve tasumist tagasi salongi ja otsivad oma juuksurid üles, et tip´i anda. No edasi oli juba lihtne, tegin teiste järgi. Tasusin oma arve registratuuris ära ja läksin salongi tagasi, et mõlemale juuksurile jootraha anda, sest teisiti oleks väga imelik tundunud. 


Laupäeva hommikul oli varajane äratus, sest Jinyi pidi mind kell 10.30 peale võtma ja nii võiski tüdrukute päev alata. Jinyi on jube vahva sõbranna, ta on alati nõus kõike tegema ja igale poole minema. Nii olimegi nõuks võtnud outlettidesse poodlema minna (et siinseks suveks ja Eesti suveks valmistuda) ja lisaks mõnda kohvikut külastada. Kohale jõudes küsis Jinyi mu käest, et kas alustame kohe mu lemmikpoest - minugi poolest! 

Pildistasin saagi üles ja nagu vasakul pool näha võib, siis valmistusin tõsisemalt just Eesti suveks:

 Tahan teha reklaami jooksutossudele. Ma pole mingi jooksuekspert, aga tegelen tervisespordiga ja 4-5x nädalas kulutan ka jooksulinti. Eelmisel aastal ostsin endale Sketchersi firma jooksutossud ja sattusin nendest täielikult vaimustusse. Seega enam nagu muud ei tahaksi trenni minnes jalga panna. Kui otsite endale jalanõusid, mis on kerged kui udusulg, aga samas toetavad teie jalga väga hästi, siis on see kindlasti õige valik. Soovitan soojalt. PS! Loomulikult on selle firma jalanõudel väga lai värvivalik, minu käsi lihtsalt ei tõuse sageli muu värvi järgi :)

Sellistel päevadel on ikka kombeks linnutiivul mööduda ja nii ka seekord. Kella poole kuue paiku tundsime mõlemad, et jalad on kanged ja enam ei jaksa. Oligi paras aeg võtta suund kodu poole.

Pühapäeval polnud samuti pikka magamist, sest kohver oli vaja pakkida ja kell 12 oodati mind all. Nimelt nii kui Merliis kuulis, et olen lausa terve nädala omapäi, tegi ta ettepaneku, et ma võiksin mõned päevad neil olla. Väga hea mõte! Olen seal varemgi pikemalt olnud ja see annab hea võimaluse koos palju asju teha ja kõik maailma asjad ära rääkida. Kuna viimasel ajal on tööasjades päris pingeline olnud, siis tundus paar lisa puhkepäeva täpselt see, mida vajasin. Mõeldud, tehtud. 

Merliisi juures oli tõeline puhkus ja paradiis!

Kiisu

 Chulo


Jube mõnus, et mitu päeva ei pidanud süüa tegema, ent ometi oli igapäevaselt laud uhkelt kaetud. Parem elu kui hotellis, ausõna. Soovitan selliseid sõpru soojalt :)


Teisipäeva hommikul käisime vaatasime uusima eestlase Texases ära. Nimelt sündis ühele eestlasele, kes siin elab, beebi ja oli paras aeg uus kodanik üle kaeda. 


Hiljem tõi Merliis mu koju tagasi ja oli aeg tööellu naasta. Teate, nagu peale puhkust ikka, raske on taaskord keskenduda ja end tööle sundida, aga kodus on ka ikka jube mõnus olla peale mitut päeva.
Ja saabki nädalale ring peale. Homme on taaskord neljapäev, kus ootab keelekool ja keskööl naaseb Kaspar. Kuidas see aeg nii kiiresti läheb, ma aru ei saa.

Mõnusat nädalat!
Maile

2 kommentaari: