Pakin kohvreid

On aeg taaskord kohvrid pakkida ja teele asuda. Lend väljub täna õhtul kell 6 (Houstoni aeg) ja sedapuhku Eesti suunas. Emotsioonid on väga kahetised. Kui septembris siia tagasi tulin (peale 8 nädalat Eestis oldud aega), siis olin kaks nädalat nagu zombie ja seda pelgalt mitte ajavahest. Nutsin ja olin segaduses – kus mu kodu siis õigupoolest on? Kodutu tunne oli, kuigi tulin oma koju, kus kõik oli kuidagi tühi. Kaspar läks tööreisile ja eks see andis korralikult enesehaletsusele hoogu juurde. Olin 8 nädalat inimestest igal sammul nii ümbritsetud, et omaette olemiseks olid sisuliselt vaid unetunnid. Ja ärge saage minust vaesti aru- mulle meeldis see. Siia naastes oli aga kontrast suur, sest enam polnud seda võrgustikku, mis sind igal sammul ümbritseb.

Mingil hetkel korjasin oma enesehaletsuseriismed üles ja läksin eluga edasi. Meenus see, kus pooleli jäime ja see SEE polnud ju sugugi halb, lausa vastupidi. Ülejäänud aasta tõi meile hulgaliselt reise (Las Vegas, Grand Canyon, Monument Valley, New Jersey, New York, Washington, Louisiana) ja palju muud põnevat ning imelikud mõtted peas tuhmusid üha enam. Teist aastat Ameerikas iseloomustabki minu jaoks kõige enam kodutunde tekkimine. Kui esimene aasta oli suur avastamine (mida ta on siiani), kus kõik oli uus ja hirmutav, siis teine aasta on olnud paljuski erinev. Kuidagi hästi rahulik tunne tuleb sisse kui mõtlen meie siinsele elule. Tempo on rahulik ja hästi mõnus. Meie pisike tutvusringkond on hästi mõnus ja soe ja tunnen end siin koduselt - peale 19 kuud tunnen end siin riigis koduselt (tunnen seda juba päris mitu kuud tegelikult).

Sellel suvel on olukord selline, et mina lähen Eestisse ja Kaspar tuleb u 3 nädala pärast järgi. Kokku veedan Eestis 3 kuud ja Kaspar sellest u 5 nädalat ehk siis tagasi lendan taas üksinda. Nagu olen ka varem maininud, siis üksi lendamise vastu pole mul midagi. See on nagunii selline pikk ja tüütu protsess ja koos on muidugi lõbusam, aga kui seda peab üksi tegema, siis midagi oluliselt hullu just sellest pole. Lennujaamades on kõik nii ette-taha ära tehtud, et ega enda mõttetööle liigselt ruumigi pole antud. Sügisel siia tagasi tulles juhtus küll selline lugu, et ajavahest ja magamatusest tingituna eksisin Los Angelese lennujaama hiiglaslikus kompleksis ära ja ma kõndisin lihtsalt tuima näoga lähima töötaja juurde, et ta ütleks kuhu ma minema pean, sest mu oma pea oli vist puhkerežiimile lülitunud. 

Muidugi lennujaamal ja lennujaamal on ka suur vahe. Kui mõtlen meie Tallinna oma peale (mis kuulutati just Euroopa parimaks!), siis tuleb hästi soe tunne sisse. Pisike ja armas ja eksimisvõimalus on viidud nullini. Kui mõelda aga mõne suure lennujaama kompleksi peale, kus terminalide vahel liiguvad rongid ja kogu kupatus on nii hiiglaslik, et meenutab pigem linna kui lennujaama, siis võib muidugi juhtuda, et eksid ära. Kui aga selline lugu peaks juhtuma ja suurest ehmatusest ka inglise keel ununeb, siis tasub vaid lennujaama töötajale oma piletit näidata ja õige suund juhatatakse koheselt kätte.

Põhjus, miks sel aastal nii varakult Eestisse lähen on mu kalli sõbranna Mareti 30. juubel, millest ma mingil tingimusel loobuda ei raatsinud. Teisest küljest on jälle jube imelik tunne nii pikaks ajaks kodust ära minna. Seda on isegi keeruline selgitada, pea on pulki täis. Kaspar ütles mulle selle peale, et targem oleks need kolm kuud võtta Eestis kõike seda, mida siin ei saa- oma inimesed, toit, mõnusad üritused kallite inimestega jms. Nautida seda kõike, sest enne kui arugi saan, olen tagasi. Ja eks ta nii olegi. Aeg kulub ruttu ja arukas oleks seda parimal võimalikul viisil kasutada.

Kallis kodumaa, kohtume juba homme!

PS! Palun ole sooja ilmaga :)

Maile