Linnapeale laiama

Oleme enam-vähem sada korda mõelnud, et läheks mõni nädalavahetus kesklinna (Downtown) pidutsema, aga no kuidagi pole selleni jõudnud. Reedel oli lõpuks aeg see mõte teoks teha, sest olime kutsutud Merliisi juubelile, mis toimus kesklinnas. Eesti mõistes on vast üsna tavaline pidada oma sünnipäeva nt Tallinna kesklinnas restoranis kui ise elada näiteks linnast pisut väljas, ütleme näiteks, et Uuesalus. Siin on mastaabid pisut teised ehk siis kui meie sõidame enda linnaosast kesklinna, siis kulus uberil selleks umbes 45 minutit. Merliis ja Jeff elavad linnast väljas (Eesti mõistes siis nt nagu Uuesalus), siis neil kulub kesklinna sõitmiseks umbes tunnike (olenevalt liiklusest võib see tund vabalt ka 1,5 tunnini minna või rohkemgi). Seega siin on vahemaad teised ja seda erilisem oli ka sünnipäevakutset kesklinna saada.

Peoks valmis!

Peenes restoranis oli laud kinni pandud ja sünnipäev võis alata! Nii lõbusat õhtut pole meil juba ammu olnud. Mul olid öösel koju jõudes põsed naermisest valusad, see on muideks maru hea tunne. Restoran oli väga peen ja mina otsustasin elus esimest korda kammkarpe proovida. Olin seda juba ammu teha tahtnud, aga polnud nagu head võimalust avanenud ja julgusest oli ka siiani puudu jäänud. Nüüd aga proovisin need lõpuks ära ja ei pidanud kahetsema. Ma olen hirmus suur mereelukate fänn ja kui seda oled sinagi, hea lugeja, siis soovitan soojalt proovida. 

Sellised need kammkarbid on:

Peale kahte üsna kanget margaritat ja veini (hea mõte on need kaks omavahel kombineerida muidugi) hakkasin ma juba hommikut kartma. Ma ei tea mis ime see sündis, aga hommikul oli täiesti inimese tunne! Ma olen Ameerikas elades oma alkoholi tarbimist kõvasti vähendanud võrreldes varasemaga ja seetõttu on vahel juba peale kahte klaasi veini hommikul tugev peavalu ja kahetsus kiire tulema. Mis aga seekord juhtus on puhas ime.

Kauni juubilariga ❤

Laupäeval tegime oma poetuuri ära, sest õhtuks oli oodata külalisi. Seekord tulid naabrid (Adamsid) meile külla ja nad võtsid oma koera ka kaasa. Koer on neil ikka maru vahva! Ta on alles kutsika-ohtu ja tahab hirmsasti mängida. Nagu lastega ikka, siis võeti ka talle oma mänguasjad kaasa, millega ta ringi tuuseldas. Korraga avastas koer elutoas oleva täispikkuses peegli. Ta vaeseke arvas, et peeglist tuleb talle vastu mängukaaslane, isegi oma mänguasjad tassiti peegli-koerale ette, aga kahjuks ei tulnud sealtpoolt keegi temaga mängima.

Saage tuttavaks, tema on meie naabrite koer Liam:

Pakkusime külalistele üsna kodumaist kanapraadi ahjukartulitega ja lisaks olin teinud eriti küüslauguseid singirulle- vana hea klassika. Nad olid rullidest vaimustuses. Naabrid tunnistasid, et olid lausa kodus guugeldanud, mida Eestis üldse tavapäraselt toidulaualt võiks leida ja olid nii hapukapsastest kui seapraest meile jõudes päris teadlikud. Pean vist oma hapukapsad uuesti käima panema, et nad proovida saaksid. See võtab kõigest 3 nädalat aega, aga kus see kiire ikka on.

Adamsitega oli ikka ülitore. Mehed võtsid korraliku maailmaparanduse ette ja juttu jätkus ikka väga kauaks, lausa kaheni öösel. Õpetasime neile oma lemmikut lauamängu – Ticket to Ride (Rongimäng). Mängu õpetamine võttis arvatust umbes topelt rohkem aega, sest ei mina ega Kaspar polnud kunagi varem ühtegi lauamängu kellelegi proovinud inglise keeles õpetada ja see oli omajagu naljakas, sest meil polnud osadest terminitest aimugi, kuidas need võiksid inglise keeles olla. Aga väikese fantaasiaga saime asjad aetud ja mängu selgeks õpetatud. Neile kusjuures meeldis see mäng väga ja kui laupäeval sai selline prooviring tehtud, siis järgmine kord saab ilmselt juba korralikult mängima hakata.

Nädalavahetus oli ülisotsiaalne ja tore ning pühapäevaks oli meil toss korralikult väljas. Võtsime ette hiiglasliku jalutuskäigu, sest päike paistis ja väljas näitas +17 kraadi sooja. Õhtul vedasime end veel trennigi ja ega midagi muud tarka selle päevaga ette ei võtnudki, vahel on hea lihtsalt niisama olla.

Töist nädalat!

Maile