Boston II: kolimine

Oleme viimased kolm kuud oma rida ajanud, kus tahtsime oma raha-asjadega sõbra-staatusesse saada ja see tähendas meeletutes kogustes kodus kokkamist. Igaks hommikuks, lõunaks ja õhtuks vaaritamist. Hommikusöögitoimkond on jooksvalt Kaspari rida olnud, lõunasöögid minu ajada ja õhtusöögid pigem siis kahepeale või teeb see, kes jaksab. Olime hästi motiveeritud, sest kulusid ja tulusid kokku arvutades saime teravalt valusa reaalsushoobi, kui selgus, millise hunniku raha olime erinevatesse kohvikutesse ja restoranidesse vabatahtlikult jätnud. Kodus kokkamine tõmbab rahakotiraudu kohe erilise hooga koomale ja juba esimese kuu lõpus (jaanuaris) oli tubli tulemust lausa lust vaadata. Sarnaselt jätkasime ka veebruaris ja märtsis ja olime saavutatu üle maru uhked. Vahel ikka eksisime kohvikusse ka ära, aga seda juba üsna harva.

Nüüd, olles Bostonis komandeeringus, sain aru, kui väga ma naudin seda, et süüa ei pea tegema. Ma pole kunagi mingi erilise kokkamissoonega olnud ja seda enam, kui oled viimased kolm kuud kodus vaaritanud, siis saad aru, milline suurepärane puhkus sellest eemalduda on. Hoolimata sellest, et meil oli hotellitoas ka kööginurk, kasutasin seda vaid kohvi keetmiseks ja nautisin olukorda 100%.

Eemalt paistab Bostoni kesklinn:

Komandeeringureisil on veelgi lisaplusse varuks. Mu tavapärane argipäev näeb ette ikka pesude pesemist ja muud igapäeva sigri-migri ning ega sellest ei tasu suuremat numbrit tehagi, aga ma ei teadnud, kuivõrd see mu tööd mõjutab. Bostonis olles ja hotelli-elu elades ei pea süüa tegema, tube koristama ega üldse mingi olmega tegelema- täiesti ideaalne pinnas keskenduda 100% tööle. Ja seda olen ma teinud. Õhtuti on nii mõnus tunne vaadata tagasi päevatööle ja seda silmaga üle mõõta. Ühel päeval olin tehtu üle kohe eriliselt uhke ja tahtsin Kasparile ka näidata, mis ma kõik päeva jooksul olin jõudnud valmis kirjutada. Siis enam ei tundunud  üks A4 lehekülje pikkune tekst hiiglaslikuna… ma ei tea, miks küll. Kaspar muidugi tublilt kiitis, et on ikka palju küll. Juhendajatele andsin ka teada, et viibin oma isiklikus kirjutamislaagris ja ärgu mult enne ühtegi kirja oodaku, kui kodus tagasi olen ja motivatsioonipuhang lõppenud on. Vaatame siis, millega see lõppeb.

Reedel pidime ka elukohta vahetama, sest eelmises hotellis ei olnud võimalik pikemalt viibida, toad olid juba teistel broneeritud. Kolisime siis umbes 400 meetrit eemal asuvasse hotelli ja uus koduke uueks nädalaks näeb välja selline:

Vaade on Bostoni kesklinnale:

Reedel oli plaanitud kohtinguõhtu ja selleks puhuks lubati mind uhkesse restorani viia. Olin maru elevil, sest kes siis peenesse restorani ei tahaks minna! Rohkem mulle infot ei edastatud ja asusime sõitma. Lootsin väga, et sõidame Bostoni kesklinna, kuid nägin auto aknast, et hoopis eemaldume linnast ja juba jõudsin mõelda, et pagan, kuhu me siis läheme. Hea, et sain veel keele hammaste taga hoitud. Ühel hetkel keeras auto sadamasse ja parkisime ära. Sadamast avanes hunnitu vaade Bostoni kesklinna siluetile- selleks oligi vaja linnast natuke eemale sõita. Seal samas oli restoran, mis oli paksult rahvast täis. Imestan, et üldse laua saime. Tellisin oma uusi lemmikuid – kammkarpe ja nautisin parimat seltskonda täiesti lummava vaatega. Ma polnud sellise vaatega veel iial varem õhtustanud:

❤

Kaunist nädalavahetust!

Maile