Närvipõletik

Neljapäeva hommikul ärkasin oma tavapärasel ajal ja asusin oma tavapäraseid toimetusi tegema. Esimene asi nimekirjas on äratuskell vastu seina puruks visata, et see jumala eest vait jääks. Naispere alles magab ja viimane asi, mida ma soovin, oleks Maile enneaegne äratamine ja sellele järgnev vaikimisteraapia. Olen aastatega selles osas palju trenni teinud ja nüüd ärkan juba sõrm telefoni ekraani. Igatahes, saltoga voodist üles, riided pimedas toas selga ja hambaid pesema.

Umbes seitsmenda hamba juurde jõudes tundsin, et selg on kuidagi kange. Täpselt selline tunne, nagu eelmisel päeval oleks esimest korda üle nelja aasta jõusaalis käinud. Väga palju pead ei vaevanud, sest kes see ikka nii vara selliste arvutustehetega tegeleda jaksab. Nüüd, kui kõik kikud hambaharjaga üle loetud, kortsud külma veega sirgu ehmatatud ning tukk kuklasse kammitud, oli järgmine samm putru ja kohvi tegema hakata.

Selg andis aina rohkem tunda ja tegin paar venitusharjutust. Nüüd olin sunnitud natukene mälu värskendama ja mõtlesin kõik kehalised tegevused läbi – ei miskit. Venitused ei aidanud midagi ja valu aina süvenes. Kui puder ja kohv valmis, siis hakkasin toiduaineid tagasi külmikusse laduma. Piim, mis siin maal tuleb 3.78-liitrises pakendis, oli viimane asi, mille külmikusse jõudsin panna. Sellele järgnevalt pidin kükitama ja hinge tõmbama. Nagu keegi oleks noa ribide vahele lükanud – ebameeldiv. Tegelikult oli asi nii hull, et hing läks kinni ja kogu kere krampi. Mõtlesin, et lähen kogun end diivani peal, kuid see ka ei aidanud. Nüüd voolasin diivanilt põrandale ja olin põlvede peal keras.

Õnneks ei pidanud seal kaua üksi olema, sest 7:30 ärkas tänase päeva kangelane, minu naine. Tema lõpetas minu poolt pooleli jäetud toimetused, aitas mind jalule, määris selja ära ning toppis valuvaigisteid täis. Sealt edasi suundus ta koheselt apteeki ja saabus tagasi erinevate valuvaigistavate medikamentidega.

Nüüdseks oli mulle juba selge, et tööpäevast ei tule midagi välja. Saatsin kiirelt paar kirja laiali ja samal ajal tegi Maile mulle põrandale aseme. Seal sai terve päev pikali veedetud. Tänasele päevale oli ka kaks koosolekut planeeritud, mida läbi valugrimmasside ära sai õnneks peetud. Õnneks on õhtul juba parem olla, kuid endiselt tõmbab iga liigutus hinge kinni. Valu on muutunud natukene talutavamaks. Loodan, et homne on palju parem!

Tervist ja päikest!

Kaspar