Esmakordne väljahingamine

Laupäeval sai meil kolm nädalat uues osariigis oldud. Kui pole ammu kolinud ja liiatigi pole seda tohutu road-tripiga varem teinud, siis ilmselgelt romantiseerid kogu sündmust enda jaoks. Kui aga kogu see kupatus ühel hetkel käes on, siis saad aru, et pagan… mille ma küll ette olen võtnud?! Pole muud, kui ellu jääda ja end läbi suruda. Inglise keeles on hea väljend selle kohta “push through”. On asju ja olukordi, kus ei saa endale liigseid emotsioone lubada, peadki olema nagu silmaklappidega ja lihtsalt ühe jala teise ette panema ja edasi minema ja asja ära tegema. Kui kõik on tehtud, alles siis võib sügavalt välja hingata – tehtud, korras!

Meie esmakordne väljahingamine toimus siis möödunud reedel. Viimased kolm nädalat on olnud täiesti hullumeelsed ning emotsionaalselt ja füüsiliselt meist viimase välja pigistanud. Reede õhtul lasime esimest korda rihma päriselt lõdvaks ja nautisime. Ma nägin meie aeda justkui esimest korda avatud silmadega. Läksime õhtul alla aeda piljardit mängima ja mul oli tunne nagu uudistaksin seal päris esimest korda.

 Suurte klaasist seinte taga on meie maja jõusaal:

 Kaspar otsustas ujuma minna:

 Mu lamamistooli kõrvale ilmus üks meie maja elanik:

Meie majas on 420 korterit, mis tähendab seda, et maja on hiiglaslik ja kuna elanikke on palju, siis on ka aed väga suur ja mitmekülgne. Lisaks basseinile on aias palju erinevaid istumisalasid, grillinurki, lõkkekohti, piljardilaud, suur malelaud. Majas ka kahekordne jõusaal kõikvõimalike vahenditega, ühiskasutatav ruum printeri, köögi ja erinevate laudadega, kus nt tööd teha või niisama aega veeta. Kõik eelnev asub maja 4. korrusel (see, mida eelnevatel piltidel näete ongi kõik 4. korrusel). Esimesed kolm korrust on parkimismaja, kuhu elanikud saavad oma autod panna ning korterid algavad alles 4. korruselt. Kokku on majal 14 korrust ning meie kodu asub 8. korrusel.

Igal korteril on päris arvestatava suurusega rõdu ning meie rõdu asub vaatega aeda ja kesklinna. Viimastel nädalatel oleme läbi istunud umbes 74567 rõdutooli, aga sobivaid ei ole leidnud. Nimelt on probleem selles, et ma olen väga lühike ja mu jalad jäävad 99% toolidest rippuma, mis on aga väga ebamugav. Mu kindel plaan oli rõdule maksimaalselt mugavad lebotoolid leida, kus kasvõi terve õhtu tahaks istuda ja mõnuleda. Mida aga pole, on õiged toolid ja kui ka on, siis küsitakse nende eest parem käsi ja vasak jalg hinnaks, millega ma hästi nõus ei taha olla. Reede õhtul plaanisime ühte suurde Walmarti sõita, millel ka aiaosakond olemas. Jalutasime seal siis ringi ja uurisime erinevaid toole, kuniks ma teatasin, et siit pole kahjuks midagi võtta. Samal hetkel osutas Kaspar poe kõige kõrgemal riiulil asuvatele kiiktoolidele. Ma isegi ei vaata kunagi nii kõrgele ja seetõttu ma poleks neid ise märganudki. Palusime toolid alla võtta, et ma saaksin kurikuulsa prooviistumise ära teha. Sel samal sekundil oli otsus tehtud – meil on toolid leitud! Mõeldud, tehtud. Töötaja aitas meil suure kasti autoni viia ja mehed hakkasid seda autosse tõstma, kui selgus, et kast mitte ühegi valemiga autosse ära ei mahu. Ega siis midagi, kiskusime kasti lõhki ja panime toolid osadena autosse ja nii me rõõmsate ja rõõsadena poest ära sõitsime. Sellega aga meie leiud veel ei piirdunud. Järgmisest poest leidsime täiesti ideaalselt sobiva õuevaiba, mille vinnasime õlale ja reede muutus järjest toredamaks! Nüüd polnud enam muud, kui koju mööblit monteerima ja rõdu sisustama. Veetsimegi pool õhtust aias ja ülejäänud poole enda rõdul.

Rõdu enne:

 Juba ainuüksi vaip andis rõdule teise hingamise: 

 Rõdu pärast:

Laupäeval oli meil päris esimene vaba päev, kus me ei käinud üheski sisustuspoes, ei teinud tööd ega tegelenud üldse millegi muu, kui vaid puhkamisega. Peale kolme siin oldud nädalat tegime lõpuks oma päris esimese rannapäeva ära. Sõidame oma kodust umbes 5-7 minutit autoga randa. Laotasime Merliisilt saadud tuliuue rannalina liivale ja lasime päikesel end praadida. Lained olid hiiglaslikud ja mereõhk mõnusalt soolane. Istusin rannaliivale ja ei suutnud uskuda seda, mis on mu ümber. Kas me tõesti kolisime siia? Kas me tõesti tegime selle ära? Me kolisime paradiisi.

Päeva teises pooles sõitsime lihtsalt ringi, käisime naaberlinnas mere peal kail jalutamas, jõime kohvi ja nautisime soolast meretuult. Nii õnnelik ja rahul oli olla. Ideaalne laupäev. Kolimiskaos ja sellega seonduv stress jääb selja taha ja lõpuks ometi saab avada oma silmad ja vaadata päriselt seda, kuhu me oleme tulnud.