Ma olen natuurilt läbi ja lõhki pessimistlik inimene. Kahjuks. Ma
tahaksin olla optimistlik ja töötan endaga üsna palju, et muuta seda mustrit:
näen esimesena halba; leian esimese asjana vigu; pettun kergesti jms. Kaspar on
täielik vastand mulle, ta on kõige positiivsem inimene, keda ma tean. Ta näeb
alati kõigis ja kõiges head, ega otsi vigu ja puudujääke (olles selle kõige
juures realist, mitte pea pilvedes). Ta on õpetanud mind läbi aastate olema
positiivsem, nägema elus head, otsima lahendusi. Elu ei ole ega peagi olema mingi
lõputu itk. Raskused on elu osa ja ainult meie ise saame otsustada, kuidas me
reageerime ja tegutseme, et probleem lahendada.
Peale ebaõnnestunud eelkaitsmist maikuus saabus minu ellu Must Auk. Ma ei
ole sellest ülemäära palju kirjutanud, aga regulaarne lugeja on tõenäoliselt
sellega siiski kaudselt kursis. Ma ei mäleta suve esimesest poolest eriti
midagi, kõik on selline ähmane udu. Olin omadega mentaalselt päris hirmsas
kohas. Kahjuks on mul väga nõrk füüsiline tervis ja mitte just ülemäärase üllatusena
lõi see meeletu stress mu tervises ka välja. 7. juuni hommikul ma ei saanud
voodist enam tõusta, ahmisin õhku ja tundsin, et isegi hinagata on valus. Mul
oli seljas närvipõletik, mis ei lasknud kahel esimesel päeval ennast eriti
liigutadagi. Hullem valu taandus, aga trennist ja pikematest jalutuskäikudest
võisin vaid unistada. Oli paremaid ja halvemaid päevi, aga suures plaanis
saatis igapäevaseid toimetusi pidev närvivalu. Sõin suurtes kogustes
valuvaigisteid, mis küll leevendasid valu, aga ilmselgelt ei ravinud seda.
Augustiks oli olukord juba päris hea ja hakkasin üle 2,5kuu vaikselt
võimlema ja pikemalt jalutama ning isegi jooksma. See lõbu kestis 2-3 nädalat,
kuni ühel hommikul septembri alguses ärkasin taaskord meeletu närvivaluga
seljas. Igapäevaelus tähendas see seda, et ma tegin tööd põrandal pikali
lebades, sest see oli ainuke asend, kus mul ei olnud valus. Parematel päevadel
sain muidugi jalutada ja mõnda aega istuda, aga halvematel päevadel mitte. Oktoobri
alguses läks olemine päris hulluks ja otsustasin igasuguse hirmu pandeemia ees
alla suruda ja arstile aja kirja panna.
Esmaspäeval (05.10) oli vastuvõtt kiropraktiku juures. Olin hirmust kange,
aga valu oli suur ja minu soov paraneda veelgi suurem. Kaspar sõidutas mind
kohale (u 20 min sõitu kodust) ja nii ma seal ooteruumis värisesin hirmust ja
täitsin umbes pool kilo dokumente kokku. Lõpuks kutsuti mind sisse ja rääkisin
arstile kogu oma loo ära. Lisasin veel juurde, et seoses tööga on stressitase
pidevalt lae all kinni ja ehk on need kaks asja (stress ja seljavalu) kuidagi
omavahel seotud, sest mingit füüsilist traumat mul enne seljavalu ei esinenud.
Arst kuulas mu ära, tegi kõik vajalikud protseduurid (röntgen, läbivaatus jms)
ning ütles, et stress on otseselt seotud selle närvivaluga, aga kahjuks stressi
kadudes füüsiline seljavalu ära ei kao, sellega tuleb tegeleda. Selgus, et mul
on selgroog kõver ja kehahoiak paigast ära ning kõrgustesse küündiv stress tõi
lõpuks selle valu lihtsalt esile. Arst arvas, et olukord on hull, aga ei midagi
sellist, mida parandada ei saaks. Tundsin, kuidas kivi mu südamelt langes. Ma
küll ei teadnud, mida ta “parandamise” all veel mõtles, aga hea oli kuulda, et
olukorda saab lahendada.
Mind juhatati ruumi, mis oli täis võimlemispalle, erinevaid laudu ja
muud tehnikat. Pidin lamama ühele lauale erinevate ebamugavate klotside peale,
mis muutsid mu selja ülitundlikuks. Peale 20min lamamist liikusin teise ruumi
järgmisele lauale, kus arst sõna otseses mõttes mu selja paika vajutas. Selja
paika vajutamine nägi välja täpselt selline, nagu olen telerist näinud: arst
sisuliselt ronib patsiendile selja ja vajutab kogu jõust, käib suur raks,
patsient röögib täiest kõrist ja ühe sekundi möödudes on kõik möödas. Täpselt
nii see oligi. See oli mu elu üks valusamaid sekundeid, peame mida aitas arst
mu laualt püsti ja küsis, kas ma proovin aru saada, kas mu enesetunne on halvem
või parem. Hakkasime mõlemad naerma (mina küll läbi uduste silmade) ja sain
aru, et mu enesetunne on PAREM. Kas te suudate seda uskuda?!
Arst ütles, et soovib mind terve kuu vältel näha mitu korda nädalas, et
seda olukorda “rünnata”. Mis mul selle plaani vastu sai olla? Sama päeva õhtul
käisin 25-minutilisel jalutuskäigul, mida polnud juba viimased kaks nädalat
juhtunud.
Täna, reedel, oli mu kolmas visiit arsti juurde (iga kord laman nendel klotsidel peale mida vajutab arst mu selga, mis õnneks nii valus enam ei ole, kui esimesel korral). Tänasin arsti ja ütlesin, et ma tegin eile üle väga pika aja esimest korda 4h järjest laua taga istudes tööd enne, kui põrandale kolisin. See on minu jaoks meeletu edasiminek, sest viimased kaks nädalat olen kõik tööpäevad põrandal veetnud, kuna see on kõige valuvabam asend olnud.
Peale esimest visiiti arstile otsustasin, et tahan seal iseseisvalt käima
hakata ega lase Kasparil end sõidutada. Hea tunne on iseseisvalt oma asju ajada.
Kohalik autosõit tekitab minus veel siiski hirmu, aga ega ma ei lase sellel
ennast alla suruda. Pean lihtsalt oma hirmule vastu astuma ja sõitma. Täna
sõitsingi arstilt koju tagasi, muusika üürgas kogu jõust ja tundsin üle pika
aja, et olen õnnelik ja meeletult tänulik. Täna võidutseb minus optimistlik
pool, sest ma saan jälle kõndida ja istuda ja mu murele on olemas lahendus.
Ilmselgelt võtab täielik paranemine aega, aga need edusammud, mis juba ühe
nädalaga on, on minu jaoks meeletud.
Täna olen ma positiivne ja meeletult õnnelik, et saan istudes tööd teha.
Ma saan õhtul ujuma minna ja jalutada. Mida sa hing veel ihkad!
Ilusat nädalavahetust!
Tervisega on selline lugu, et kui organism toimib tõrgeteta, siis me ei mõtle kõigile osadele oma kehas, aga kui kusagil tekib "lühis", siis saab ka pisikesest osast suur ja piinav. Ma ei kujuta ette, kuidas Sa selili põrandal üleüldse tööd teha said??? Kiropraktika tundub mulle hirmutav ning mul oleks tõeliselt raske end kiropraktiku hoolde usaldada. Aga mul on hea meel lugeda, et Sina said abi ning rõõmsa meele jälle tagasi. Ole terve! H Saaremaalt
VastaKustutaSuur tänu!
KustutaPõrandal lebades saab tegelikult üsna edukalt tööd teha. Leban selili maas, arvuti kõverdatud põlvedel. Tempo on küll aeglasem, kui normaalselt laua taga istudes, aga teha saab siiski.
Kiropraktiga on üsna hirmutav tõesti ja kindlasti soovitan kõigile, kes seda teekonda plaanivad ette võtta, teha korralik eeltöö. Kiropraktik vajutab selgroogu paika ja see on päris kindlasti asi, millega nö "ise hakanud arsti" külastusega ma ei riskiks. Kui aga tegemist on hoopis tunnustatud spetsialistiga, kes tegutseb korralikus kliinikus ja keda saadab hunnik edulugusid, siis on lugu hoopis teine. Õudne tunne ja valu on tõesti kõige rohkem vaid sekundiks - see hetk, kui ta vajutab ning see käib vilunud arstil väga kiiresti ja osavalt.
Mul oli pea poolt aastat Itaalias ilge seljavalu, sõna otseses mõttes nagu Münchausen tõmbasin end vannist või voodist juukseid pidi püsti, tegelikult oli lihtsam voodist välja voolata ning kuidagi püsti saada (mis ei läinud mitte ilma valuta) siis aga leidsin Louise L Hay raamatu Tervenda end ise ning pärast Youtube vastava meditatsioonis leidmist ja tegemist sAin üle mitme päeva end normaalselt püsti ja käsi liigutama. Kui poleks ise kogenud, ei usuks... seega soovitan soojalt.
VastaKustutaAitäh info ja igati tarviliku soovituse eest! Kas Sa saidki selle abil seljavalust igaveseks lahti?
KustutaHea meel, et kiropraktiku juurest abi leidsid ja see on enesetunnet parandanud. Kui kunagi Eestis olles kiropraktikut vaja, saan enda oma soovitada. Ma käisin ta juures lõuga paika löömas. Lõi ka, sellise väikese pastaka sarnase asjaga :D Päris naljakas oli aga oi kui tore, kui sai jälle õuna jm süüa.
VastaKustutaAitäh, Ene! Ma olen ise ka nii õnnelik, et jälle jalul olen (küll mitte veel kogu päeva järjest, aga edasiminek on siiski tohutu võrreldes sellega, mis olukord on halvematel päevadel olnud). Lõua paika löömine külab maru valusalt ja jubedalt küll! Aga, kui mure on ikka suur, siis kannatab tegelikult hetkeks selle halvava valulöögi ära.
Kustuta