Visiit arstile

Ma olen natuurilt läbi ja lõhki pessimistlik inimene. Kahjuks. Ma tahaksin olla optimistlik ja töötan endaga üsna palju, et muuta seda mustrit: näen esimesena halba; leian esimese asjana vigu; pettun kergesti jms. Kaspar on täielik vastand mulle, ta on kõige positiivsem inimene, keda ma tean. Ta näeb alati kõigis ja kõiges head, ega otsi vigu ja puudujääke (olles selle kõige juures realist, mitte pea pilvedes). Ta on õpetanud mind läbi aastate olema positiivsem, nägema elus head, otsima lahendusi. Elu ei ole ega peagi olema mingi lõputu itk. Raskused on elu osa ja ainult meie ise saame otsustada, kuidas me reageerime ja tegutseme, et probleem lahendada.

Peale ebaõnnestunud eelkaitsmist maikuus saabus minu ellu Must Auk. Ma ei ole sellest ülemäära palju kirjutanud, aga regulaarne lugeja on tõenäoliselt sellega siiski kaudselt kursis. Ma ei mäleta suve esimesest poolest eriti midagi, kõik on selline ähmane udu. Olin omadega mentaalselt päris hirmsas kohas. Kahjuks on mul väga nõrk füüsiline tervis ja mitte just ülemäärase üllatusena lõi see meeletu stress mu tervises ka välja. 7. juuni hommikul ma ei saanud voodist enam tõusta, ahmisin õhku ja tundsin, et isegi hinagata on valus. Mul oli seljas närvipõletik, mis ei lasknud kahel esimesel päeval ennast eriti liigutadagi. Hullem valu taandus, aga trennist ja pikematest jalutuskäikudest võisin vaid unistada. Oli paremaid ja halvemaid päevi, aga suures plaanis saatis igapäevaseid toimetusi pidev närvivalu. Sõin suurtes kogustes valuvaigisteid, mis küll leevendasid valu, aga ilmselgelt ei ravinud seda.

Augustiks oli olukord juba päris hea ja hakkasin üle 2,5kuu vaikselt võimlema ja pikemalt jalutama ning isegi jooksma. See lõbu kestis 2-3 nädalat, kuni ühel hommikul septembri alguses ärkasin taaskord meeletu närvivaluga seljas. Igapäevaelus tähendas see seda, et ma tegin tööd põrandal pikali lebades, sest see oli ainuke asend, kus mul ei olnud valus. Parematel päevadel sain muidugi jalutada ja mõnda aega istuda, aga halvematel päevadel mitte. Oktoobri alguses läks olemine päris hulluks ja otsustasin igasuguse hirmu pandeemia ees alla suruda ja arstile aja kirja panna.

Esmaspäeval (05.10) oli vastuvõtt kiropraktiku juures. Olin hirmust kange, aga valu oli suur ja minu soov paraneda veelgi suurem. Kaspar sõidutas mind kohale (u 20 min sõitu kodust) ja nii ma seal ooteruumis värisesin hirmust ja täitsin umbes pool kilo dokumente kokku. Lõpuks kutsuti mind sisse ja rääkisin arstile kogu oma loo ära. Lisasin veel juurde, et seoses tööga on stressitase pidevalt lae all kinni ja ehk on need kaks asja (stress ja seljavalu) kuidagi omavahel seotud, sest mingit füüsilist traumat mul enne seljavalu ei esinenud. Arst kuulas mu ära, tegi kõik vajalikud protseduurid (röntgen, läbivaatus jms) ning ütles, et stress on otseselt seotud selle närvivaluga, aga kahjuks stressi kadudes füüsiline seljavalu ära ei kao, sellega tuleb tegeleda. Selgus, et mul on selgroog kõver ja kehahoiak paigast ära ning kõrgustesse küündiv stress tõi lõpuks selle valu lihtsalt esile. Arst arvas, et olukord on hull, aga ei midagi sellist, mida parandada ei saaks. Tundsin, kuidas kivi mu südamelt langes. Ma küll ei teadnud, mida ta “parandamise” all veel mõtles, aga hea oli kuulda, et olukorda saab lahendada.

Mind juhatati ruumi, mis oli täis võimlemispalle, erinevaid laudu ja muud tehnikat. Pidin lamama ühele lauale erinevate ebamugavate klotside peale, mis muutsid mu selja ülitundlikuks. Peale 20min lamamist liikusin teise ruumi järgmisele lauale, kus arst sõna otseses mõttes mu selja paika vajutas. Selja paika vajutamine nägi välja täpselt selline, nagu olen telerist näinud: arst sisuliselt ronib patsiendile selja ja vajutab kogu jõust, käib suur raks, patsient röögib täiest kõrist ja ühe sekundi möödudes on kõik möödas. Täpselt nii see oligi. See oli mu elu üks valusamaid sekundeid, peame mida aitas arst mu laualt püsti ja küsis, kas ma proovin aru saada, kas mu enesetunne on halvem või parem. Hakkasime mõlemad naerma (mina küll läbi uduste silmade) ja sain aru, et mu enesetunne on PAREM. Kas te suudate seda uskuda?!

Arst ütles, et soovib mind terve kuu vältel näha mitu korda nädalas, et seda olukorda “rünnata”. Mis mul selle plaani vastu sai olla? Sama päeva õhtul käisin 25-minutilisel jalutuskäigul, mida polnud juba viimased kaks nädalat juhtunud.

Täna, reedel, oli mu kolmas visiit arsti juurde (iga kord laman nendel klotsidel peale mida vajutab arst  mu selga, mis õnneks nii valus enam ei ole, kui esimesel korral). Tänasin arsti ja ütlesin, et ma tegin eile üle väga pika aja esimest korda 4h järjest laua taga istudes tööd enne, kui põrandale kolisin. See on minu jaoks meeletu edasiminek, sest viimased kaks nädalat olen kõik tööpäevad põrandal veetnud, kuna see on kõige valuvabam asend olnud.

Peale esimest visiiti arstile otsustasin, et tahan seal iseseisvalt käima hakata ega lase Kasparil end sõidutada. Hea tunne on iseseisvalt oma asju ajada. Kohalik autosõit tekitab minus veel siiski hirmu, aga ega ma ei lase sellel ennast alla suruda. Pean lihtsalt oma hirmule vastu astuma ja sõitma. Täna sõitsingi arstilt koju tagasi, muusika üürgas kogu jõust ja tundsin üle pika aja, et olen õnnelik ja meeletult tänulik. Täna võidutseb minus optimistlik pool, sest ma saan jälle kõndida ja istuda ja mu murele on olemas lahendus. Ilmselgelt võtab täielik paranemine aega, aga need edusammud, mis juba ühe nädalaga on, on minu jaoks meeletud.

Täna olen ma positiivne ja meeletult õnnelik, et saan istudes tööd teha. Ma saan õhtul ujuma minna ja jalutada. Mida sa hing veel ihkad!

Ilusat nädalavahetust!