Sellest, kuidas meid Ameerikasse ei lastud

 

Oligi käes aeg kohvrid kokku pakkida ja Ameerika poole lendama asuda. Nagu juba traditsiooniks saanud, siis eelnevalt on suur pidulaud koos perega, kus meid nö ära saadetakse. See on selline hästi kahe otsaga komme, sest hüvastijätud on keerulised. 

 Kõige raskem on vanaemaga, siis läheb korralikult tahtejõudu tarvis, et end koos hoida. Kuna vanaema ei saa Tallinnasse tulla, siis temaga oli pidulaud eelmisel õhtul maal. Iga kord, kui me ära läheme lepime vanaemaga vaid ühes kokku – ta ootab meid ära ja tuleb meile oma jalal uksele vastu. Nii on see siiani alati olnud ja vanaema lubas pühalikult, et nii saab see ka suvel olema, kui jälle kodumaale läheme. 

Eelviimane õhtu koos vanaemaga maal:

Niisiis ongi need hüvastijätud parajad pisarakiskujad, aga teisalt…. me oleme ikka tohutult õnnelikud inimesed, et meil nii suur ja tore perekond on, kelle juurest ei olekski võimalik nö omapäi lennukile hiilida. On suur luksus sellist ühtehoidvat pere omada ja teadvustame seda endale kaine mõistusega pidevalt. Viimased päevad Eestis tuletas meile seda teravalt meelde ja pani veelgi rohkem hindama oma perekonna olulisust ja kokkuhoidmist.

Kaspari õe juures:

Pere pesamunaga:

Niisiis, kohvrid olid pakitud ning nagu juba kombeks saanud, siis üks meie õdedest (minu või Kaspari oma) viib meid alati lennujaama. Meie lennud väljuvad peaaegu eranditult alati varajastel hommikutundidel (et mitte öelda öösel) ning ilmselgelt oleks neile mugavam, kui me taksot kasutaksime, aga õed on põikpäised ja valmis meid igal ajal transportima ja ega ka seekord mingi erand selles osas ei olnud.

Oli väga varajane hommikutund ning olime Tallinna lennujaamas valmis oma pileteid juba välja võtma, kui kuulsime seda, mida me kuulda ei tahtnud – me ei pääse Ameerikasse. Piiranguid on viimase aasta jooksul olnud mitmeid ja oleme nendega end kurssi viinud, kuid viimasel ajal jõustunud piirangud laienesid ka meile, ning nii me nõutult lennujaamas leti taga seisime. Töötaja, kes meiega tegeles oli äärmiselt professionaalne (ja kaastundlik), ning andis meile edasised juhtnöörid, kuidas piletiraha päris raisku ei läheks.

Enne Eestisse minekut olime tegelikult välja mõelnud varuplaani ning arvestanud asjaoluga, et võib juhtuda, et meid Eestist otse Ameerikasse ei lasta. Uue aasta alguses selgus, et me saame siiski ilusti otse koju lennata ja varuplaani käiku panema ei pea. Ja nüüd siis selline üllatus hetkel, kui oled oma kohvritega lennujaamas ja valmis koju minema. Mõnus!

No mis seal ikka, tuli tegutsema hakata. Kaspar tegi lennujaamas paar vajalikku kõnet ja mõne aja möödudes olid meie lennupiletid ümber vahetatud. Lend pidi toimuma järgmisel päeval ja sihtkohaks oli Mehhiko. Mõtlesime enda jaoks valmis, et kui me otse Ameerikasse ei pääse, siis lendame Mehhiko kaudu ehk siis veedame 2 nädalat Mehhikos. Meie jaoks oligi tingimus see, et hoolimata viisade sobivusest, siis otse Schengeni riigist tulnuna USA-sse kahjus sisse ei lasta. Kui aga viibid 14 päeva Schengeni tsoonist väljaspool, siis – tere tulemast Ameerikasse! Reeglid on reeglid, ükskõik, kui jaburad need ka poleks.

Niisiis järgmisel hommikul olime taas varakult Tallinna lennujaamas ja valmis oma ülipikaks lennupäevaks, mis pidi kestma kokku umbes 24h.

Alustame reisipäevaga:

Esimene lend viis meid Saksamaale ja sealt edasi juba Mehhiko pealinna Mexicosse, kus veetsime lennujaama hotellis ühe öö. Peale 13h lendu oli öö hotellis justkui taevaõnnistus. 

Esimene hommik ja hommikusöök Mehhikos, lennujaama hotelli restoranis, täiesti uskumatult vapustava vaatega:

Olime alati mõelnud, et tahaks Mehhiko ka kunagi ära külastada ja miks mitte seda siis nüüd teha? Kui juba Mehhikosse, siis randa ja kui juba randa, siis Cancúni. Niisiis oligi plaan paigas. Cancún on linn, mis paikneb Mehhiko riigi idarannikul. Tegemist on tõelise kuurortlinnaga, mida ümbritseb helesinine vesi ja valged liivarannad. Mõtlesime enda jaoks kohe ära, et kui juba peab kuskil kaks nädalat olema, siis olgu need mõnusad nädalad. Seega viimane lend viis meid lõpuks sihtkohta.

Tere tulemast Cancúni!

Meie kodu järgmised kaks nädalat:

Tõmbasin meie rõdule punase ringi ümber:

Jõudsime hilisõhtul oma hotellituppa ja rõdult avanes täiesti hunnitu vaade:

Hotelliaed:

Järgnevad sissekanded siis juba lähemalt meie kohalikust elust siin. 

Püsige lainel!