Elu Mehhikos

Esimene hommik Cancunis: 

Esimene päev oli minu jaoks justkui paksu suitsukatte sees. Kogu see reisimine ja rändamine oli üsna väsitav, lisaks ajavahe. Vedasime end äratuskella peale voodist välja ja seadsime sammud hommikusöögile. Toiduvalik on lai ja süüa oskavad nad teha, taevas, kui hästi! Ma kardan, et me veereme siit lõpuks koju.

Et täielikku kojuveeremist natukenegi pidurdada, siis Kaspar on käinud hommikuti rannas jooksmas. Must täpp pildil on Kaspar:

Mina olen osa võtnud keskpäeval toimuvatest vesiaeroobika tundidest. Meie hotellis on treenerid, kes neid treeninguid läbi viivad ja ma olin päris elevuses, kui kuulsin, et selline asi meie hotelli ühes basseinis toimub. Ma ei ole väga pikalt peale kõndimise ja piiratud võimlemisharjutuste mingit muud trenni teha saanud seoses oma taastuva seljaga. Mõtlesin aga, et ehk vesiaeroobika siiski sobib arvestades seda, et mu selg on viimasel ajal tunduvalt paremaks läinud. Ega muidu teada ei saa, kui ei proovi. Esimene trenn oli hispaania keeles ja eneselegi üllatuseks sain nii 99% juhistest isegi aru. Teine tund toimus inglise keeles ja eks paistab mis keeles järgmine tund toimub, ootan igal juhul põnevusega. Selg pidas hästi vastu ja oh taevas kui hea oli lõpuks ometi "päris trenni" teha, olen sellest väga suurt puudust tundnud.

Suures plaanis püüdsime oma väsimusest üle olla, sest tegelikult vajas töö tegemist ja nii me oma kontori hotellituppa üles seadsime. Meil on selles osas üsna lihtne, sest igal pool, kus on wifi olemas, saame me tööd teha. Seega oli selle osaga korras.

Ühel päeval oli rannast suurt vilistamist ja kisa kuulda. Mis küll sellist paanikat külvas? Meie rannas oli hai ning vetelpääste ajas ta kiiresti avamerele tagasi ning kõik ujujad vilistati kibekiiresti veest välja. Mul võttis seest õõnsaks ja järgmisel päeval ujusin vaid basseinis.

Esimest korda, kui linnapeale jalutama läksime, saime sahmaka vastu vahtimist. Nimelt, Mehhiko oli meid esialgu väga hästi vastu võtnud. Inimesed tundusid nii sõbralikud ja viisakad ja olime mõlemad tõsimeeli üllatunud sellest kõigest. Samuti on kõik nii hoolitsetud ja puhas – kas selline ongi Mehhiko? Ma arvasin justkui midagi muud… Ahhaa! Niisiis esimene jalutuskäik hotellialalt välja ja igal sammul üritatakse sind “alla neelata” ehk siis kohalikud püüavad sulle nii taksoteenust kui meelelahutust peale määrida ja seda ikka nii agressiivselt, et sul pea sellest kõigest ringlema hakkab. Nt seisab 8 taksojuhti keset kõnniteed ja sõna otseses mõttes ründavad sind oma pakkumistega. Ei minul ega Kasparil pole mingit probleemi EI ütlemisega. Asi on pigem selles, et kui  kõnnid 6 meetrit edasi, siis tulevad järgmised inimesed sind “ründama” ja järgmised ja järgmised ja järgmised. Olime tänaval justkui liikuv märklaud ja see mu sõbrad, on ikka meeletult tüütu. Ikka nii tüütu, et ma tundsin ühel hetkel, et mul tuleb nagu sein ette ja ma tahan eemale, ma tahan sealt tänavalt ära. Ma ei ole sellise käitumisega harjunud.

Kui nt toidupoes või hotellis olen Kasparist eemal, siis minuga tullakse rääkima vaid hispaania keeles. Kui aga Kaspar seisab mu kõrval siis on ainult ja ainult inglise keel ja pole lootustki, et keegi midagi kaela ei üritaks määrida. Kaspar on kõikidest siinsetest inimestest pool meetrit pikem, blond ja kuus korda heledama nahatooniga, mis teeb temast momentaalselt märklaua - turist! Ega ma isegi kohaliku moodi välja ei näe, aga eemalt ehk petan tumedate juuste, lühikese kasvu ja pisut rohkem päevitunud nahaga ära. Selge on aga see, et ega me väljaspool hotelli eraldi ei liigu ja mingitel momentidel teevad need meeletud pakkumised isegi natuke nalja. Näiteks ühel päeval kõndisime poodi (meil on hotelli läheduses suur toidukauplus) ning kohe meie hotellihoovi ees on alati vähemalt tosin taksot, kelle juhid jutustavad üheskoos puu varjus. Tollel päeval pidasid taksojuhid selle sama puu varjus just lõunapausi, aga meie, kui potsentsiaalsed kliendid, juhtusime sealt mööda kõndima ja vaene taksojuht ei saanud lasta võimalust käest - ühes käes limonaad ja teises võileib (ja suur amps veel suus) tõstis ta mõlemad käed, vehkis nendega hoogsalt ja proovis läbi täis suu karjuda, et siit saab taksoteenust. See on alles pühendumine oma tööle!

Loomulikult, üks pool minust saab aru, et see siin on turismilinn ja need inimesed elatuvad turismist. Teine pool aga ei saa aru, sest ma tahan rahus kõndida ilma, et minust igal sammul keegi peesosid tahaks välja meelitada. Kui aga siin oled, siis tuleb selle olukorraga harjuda ja eluga edasi minna. 

Reede õhtul panime arvutid kinni ja alustasime nädalavahetusega. Käisime väga autentses restoranis söömas ning hiljem veel linna keskuses baaris.

Olete te elus nii suurt menüüd varem näinud?

Margaritad on korralikult suured ja parajad niidukid:

Restoranis mängis traditsiooniline ansambel nii, et külastajad said soovilugusid esitada. Kaspar tellis meile "midagi romantilist", sest ega meie nende kohalike lugude nimetusi ei teagi:

Teenindajal on mitu jooki pähe laotud:

Hiljem läksime veel ühte baari. Kaspar kutsub mind alati oma printsessiks, reede õhtul sain siis lõpuks krooni ka pähe:

Laupäev oli meil üleni üks suur rannapäev, kus me lihtsalt päevitasime ja puhkasime niisama:

Hotelli terrassil:

Kohvipaus:

Laupäeval olimegi rannas kuni päikeseloojanguni. Jõime häid jooke, jutustasime ja nautisime head seltskonda ning meretuult:

Pühapäev algas varajase äratuskellaga. Ees ootas pikk ekskursioonipäev, kus nägime, kuidas kohalikud inimesed tegelikult elavad. Sellest aga lähemalt juba järgmises postituses.