Esimene hommik Cancunis:
Esimene päev oli minu jaoks justkui paksu suitsukatte sees. Kogu see reisimine ja rändamine oli üsna väsitav, lisaks ajavahe. Vedasime end
äratuskella peale voodist välja ja seadsime sammud hommikusöögile. Toiduvalik on
lai ja süüa oskavad nad teha, taevas, kui hästi! Ma kardan, et me veereme siit
lõpuks koju.
Et täielikku kojuveeremist natukenegi pidurdada, siis Kaspar on käinud hommikuti rannas jooksmas. Must täpp pildil on Kaspar:
Suures plaanis püüdsime oma väsimusest üle olla, sest tegelikult vajas töö tegemist ja nii me oma kontori
hotellituppa üles seadsime. Meil on selles osas üsna lihtne, sest igal pool,
kus on wifi olemas, saame me tööd teha. Seega oli selle osaga korras.
Esimest korda, kui linnapeale jalutama läksime, saime sahmaka vastu
vahtimist. Nimelt, Mehhiko oli meid esialgu väga hästi vastu võtnud. Inimesed tundusid
nii sõbralikud ja viisakad ja olime mõlemad tõsimeeli üllatunud sellest
kõigest. Samuti on kõik nii hoolitsetud ja puhas – kas selline ongi Mehhiko? Ma
arvasin justkui midagi muud… Ahhaa! Niisiis esimene jalutuskäik hotellialalt
välja ja igal sammul üritatakse sind “alla neelata” ehk siis kohalikud püüavad
sulle nii taksoteenust kui meelelahutust peale määrida ja seda ikka nii
agressiivselt, et sul pea sellest kõigest ringlema hakkab. Nt seisab 8
taksojuhti keset kõnniteed ja sõna otseses mõttes ründavad sind oma pakkumistega.
Ei minul ega Kasparil pole mingit probleemi EI ütlemisega. Asi on pigem selles, et kui kõnnid 6 meetrit edasi, siis tulevad järgmised
inimesed sind “ründama” ja järgmised ja järgmised ja järgmised. Olime tänaval
justkui liikuv märklaud ja see mu sõbrad, on ikka meeletult tüütu. Ikka nii
tüütu, et ma tundsin ühel hetkel, et mul tuleb nagu sein ette ja ma tahan
eemale, ma tahan sealt tänavalt ära. Ma ei ole sellise käitumisega harjunud.
Kui nt toidupoes või hotellis olen Kasparist eemal, siis minuga tullakse rääkima vaid hispaania keeles. Kui aga Kaspar seisab mu kõrval siis on ainult ja ainult inglise keel ja pole lootustki, et keegi midagi kaela ei üritaks määrida. Kaspar on kõikidest siinsetest inimestest pool meetrit pikem, blond ja kuus korda heledama nahatooniga, mis teeb temast momentaalselt märklaua - turist! Ega ma isegi kohaliku moodi välja ei näe, aga eemalt ehk petan tumedate juuste, lühikese kasvu ja pisut rohkem päevitunud nahaga ära. Selge on aga see, et ega me väljaspool hotelli eraldi ei liigu ja mingitel momentidel teevad need meeletud pakkumised isegi natuke nalja. Näiteks ühel päeval kõndisime poodi (meil on hotelli läheduses suur toidukauplus) ning kohe meie hotellihoovi ees on alati vähemalt tosin taksot, kelle juhid jutustavad üheskoos puu varjus. Tollel päeval pidasid taksojuhid selle sama puu varjus just lõunapausi, aga meie, kui potsentsiaalsed kliendid, juhtusime sealt mööda kõndima ja vaene taksojuht ei saanud lasta võimalust käest - ühes käes limonaad ja teises võileib (ja suur amps veel suus) tõstis ta mõlemad käed, vehkis nendega hoogsalt ja proovis läbi täis suu karjuda, et siit saab taksoteenust. See on alles pühendumine oma tööle!
Loomulikult, üks pool minust saab aru, et see siin on turismilinn ja need
inimesed elatuvad turismist. Teine pool aga ei saa aru, sest ma tahan
rahus kõndida ilma, et minust igal sammul keegi peesosid tahaks välja
meelitada. Kui aga siin oled, siis tuleb selle olukorraga harjuda ja eluga edasi minna.
Reede õhtul panime arvutid kinni ja alustasime nädalavahetusega. Käisime väga autentses restoranis söömas ning hiljem veel linna keskuses baaris.
Olete te elus nii suurt menüüd varem näinud?
Laupäev oli meil üleni üks suur rannapäev, kus me lihtsalt päevitasime
ja puhkasime niisama:
Pühapäev algas varajase äratuskellaga. Ees ootas pikk ekskursioonipäev, kus nägime, kuidas kohalikud inimesed tegelikult elavad. Sellest aga lähemalt juba järgmises postituses.
















Sume õhtu sooja meretuulega...wow! See tundub praegu nagu teises galaktikas olevat, mitte vaid teiselpool maakera. Me vaatame siin, kuidas kaks autot mööda mahuksid teineteisest, kui mõlemal pool teed on poolemeetrised lumevallid.
VastaKustutaHästi kirjutad! Aitäh!
Suur tänu komplimendi eest ja aitäh lugemast! Eestis tundub tõesti, et lumi sajab eelmise talve eest ka veel maha. Ühest küljest on see muidugi muinasjutuline, aga ilmselgelt see väsitab ja hakkab mingil hetkel ka igapäevaelu segama (hoovi lõputu puhastamine, auto puhastamine, keerulised liiklusolud jne). Turvalist liiklemist igal juhul seal lumevallide keskel!
KustutaPole paha vaade teie "kontori" aknast! Kas selle pealetükkiva suhtumisega on võimalik harjuda? Minule oleks see samuti täiesti vas-tu-võe-ta-ma-tu. Vaatan aknast sügavate säravvalgete hangedega aeda ja saadan mõttes teile tervitusi! H Saaremaalt
VastaKustutaVaade on tõesti täiesti uskumatu. Ma arvan et meil pole mitte kunagi kuskil sellist vaadet varem olnud. Me oleme nüüd 8 päeva siin kohapeal olnud ja meie pole selle pealetükkiva suhtumisega harjunud ja ilmselt ei harjugi. See käib ikka korralikult vastukarva, aga kuna peame veel terve nädala siin elama, siis proovime sellele mitte ülemäära palju keskenduda. Soojad tervitused Saaremaale vastu!
Kustuta