Reedesed tulemused

Hommikusöök ja ongi paras aeg minna järjekordsele testimisele.

Reede hommikul pidin minema kindlaks kellaajaks hotelli esimesel korrusel asuvasse testimispunkti (ma võisin toast väljuda  - see on ju lausa ekskursioon!). Meil oli kokku lepitud, et minu test tehakse all testimispuntkis ära ja testija tuleb minuga seejärel üles tuppa, et Kasparilt proov võtta. Tegemist on kiirtestiga ja seega sain mina oma tulemuse juba mõne aja möödudes seal samal esimesel korrusel teada. Olen endiselt negatiivne ja öeldi, et on suur võimalus, et olen immuunne. Ilmselgelt pole teada, kas ma üleüldiselt covidile immuunne olen, sest viirusel on kümneid (kui mitte sadu) erinevaid tüvesid, aga vähemalt see tüvi, mis Kasparil on, mulle ei levinud.

Kui minu test tehtud, siis tulime üles tuppa Kasparilt proovi võtma. Mõne aja pärast saime teada, et Kaspari test on negatiivne. NEGATIIVNE! Täiesti uskumatu!

Mõne hetke pärast olid lennupiletid koju ostetud ja lend pidi nelja tunni pärast väljuma. Pakkisime nii kiiresti kohvreid, et mul hakkas sellest tuuseldamisest pea ringi käima. Ma olen muidu selline korralik pakkija, mul on süsteemid ja ma suudan kohvrisse mahutada sageli 5+ kilo rohkem, kui seal olla tohib. Aga ei, mitte reedel. Me reaalselt viskasime asjad kohvritesse – saaks ainult minema! Me ei julgenud veel ülemäära rõõmustadagi, koguaeg oli tunne, et iga hetk võetakse see meie käest ära. Kaspar tegi veel viimase kiire koosoleku, ning olimegi oma kohvritega toast väljas. Maksime oma lõpparve ära ja olimegi taksos. Ikka veel ei julgenud liialt rõõmustada, sest mine tea…

Nii, lennujaamas. Esimene peatus – passikontroll, covid testi kontroll + igasugused lisadokumendid, mis praegusel ajal reisimisel on vaja esitada. Passikontroll venis pikemaks, kui peaks. Olime mõlemad närvis ja ärevil nagu jahikoerad. Passi löödi templid sisse ja võisime turvakontrolli poole minema hakata. Ikka veel ei julge rõõmustada. Enne turvakontrolli mõõdetakse kõikide inimeste temperatuuri. Minu mõõtmise ajal hakkas masin kileda heliga undama, mul jättis süda löögi vahele. Vaatasin nõutult Kaspari poole ja mehe poole, kes mu temperatuuri mõõtis. Ta proovis uuesti, aga masin hakkas uuesti undama. Nüüd on kõik, me peame hotelli tagasi pöörduma. Korraga palus mõõtja mul kõrvale astuda ja selgus, et minu taga kõndiv mees oli vist hoopis see keevaveriline või oli masin natuke katki või… mind ei huvitanud enam, andsime Kaspariga jalgadele valu, et kiiresti sealt minema saaks.

Järgmine samm - turvakontroll. Oleme väga palju reisinud ja turvakontrollis on meil juba oma süsteem välja kujunenud, kuidas võimalikult kiiresti ja efektiivselt kõik asjad saavad lindile ja ise kontrollist läbi. Mina lähen tavaliselt esimesena kontrollist läbi ja hakkan teiselt poolt juba meie asju kokku korjama, kui Kaspar mulle järgneb. Korraga hakkab Kaspar kontrolli ajal piiksuma. Mis nüüd siis? Me pole nii kaua aega pikki riideid pidanud kandma, et ta ilmselt unustas, et teksadel on vöö peal, mille metallist pannal masinad piiksuma paneb. Okei, sellega sai korda. Turvakontrollist läbi – ikka veel ei julge liigselt rõõmustada.

Korraga tunneme mõlemad, et kõhud korisevad ja tegelikult on ammu tagumine aeg lõunasöök haarata. Lennujaama toit pole kunagi varem nii maitsev olnud! Ja kohv, vana hea Starbucks – küll ma olen sind igatsenud!

Lennukis on ruumi laialt ja isegi ekraanid on olemas filmi vaatamiseks. Kuna lend kestab vähem, kui 2h, siis valin filmi, mille jõuan ära ka vaadata. Okei, läheb klassika peale, vana hea Notebook. Kaspar kuulab oma kõrvaklappidest muusikat, aga näen, et mu armastusfilm on tema tähelepanu ka köitnud sest ta piilub ühe silmaga filmi poole, millel on subtiitrid all. Võtame endale ühed mahlad ja näksid ja ei saakski justkui millegi üle kurta enam, kui kuuleme kõlaritest tummist häält, mis annab märku, et me ei saa Fort Lauderdale´s (meie kodulinnas) maanduda. Selgub, et seal on nii hirmus torm, mis ei luba mitte ühelgi lennukil maanduda ja lennukid peavad järjekorras ootama, mis reaalsuses tähendab seda, et lennukid peavad õhus tiirutama oma järjekorda oodates. Tiirutamine nõuab aga kütust ja selgub, et seda viimast meil just priisata pole. Järgmisena saame teada, et lendame teise linna kütust juurde võtma. Terve lennukitäis rahvast nuriseb rahulolematult. Aga ei, see pole veel kõik hea lugeja! Järgnevalt palutakse meil turvavööd ekstra tugevalt kinni tõmmata, sest me lendame läbi selle tormi ja teadupärast torm raputab lennukit. Ja oh, kus alles raputas. Mina kiljatasin ja olin enam kui kindel, et järgmisel hetkel lendavad hapnikumaskid alla. Ma ei karda otseselt lendamist, aga mulle ei meeldi lennata. Pole kunagi meeldinud. Surun selle emotsiooni lihtsalt alla, sest ma tahan reisida ja Eestisse minna ja ilmselgelt on selleks vaja lennata. Samamoodi saan ma mõistusega aru et turbulents on lennu üks üsna loomulik osa, aga mis seal salata eks ka need on erinevad ja seekord oli see päris hirmus. Ilmselgelt mängis rolli ka see, et mu närvid olid endiselt pingul nagu pillikeeled, sest USA pinnal on vaja läbida uuesti dokumendikontroll ja enne, kui me sealt läbi pole,  pole miski kindel.

Lõpuks ometi oli lennuk tangitud ja võisime pöörduda enda kodulinna poole tagasi. Torm oli taandunud ja luba maandumiseks saadud. Lennujaamas selgus, et peame veel mingi dokumendi ära täitma ja siis järjekorda ootama jääma. Järjekord oli pikk ja tundsin, kuidas mu ärevus seguneb väsimusega. Terve päev pingeseisundit tegi oma töö. Lõpuks oligi meie kord minna dokumente näitama. Kõik sobib – tere tulemast Ameerikasse! Vaatasime üksteisele otsa ja tegime väga kiired sammud pagasilindi poole. Hoolimata sellest, et otsisime mõnda aega oma pagasit taga (mis lõpuks oli vale lindi peal), hoolimata sellest, et koju jõudes meie kiibid ei töötanud (kõikidest ustest, liftist jms saab läbi vaid kiibiga), hoolimata veel mõnest asjast – kell 22:20 astusime me kodu uksest sisse. Oh taevas, me oleme lõpuks ometi oma kodus! Neli nädalat Mehhikot on läbi. Üheksa nädalat kodust eemal viibimist on läbi. Lõpuks ometi kodus. Kui see on uni, siis ma ei soovi sellest ärgata.

Pingelangus oli korralik ja tundsin järgmisel hetkel, et võin kasvõi püsti seistes magama jääda. Oma vannituba, oma voodi… oh, kui mõnus. Pugesin voodisse ja uinusin samal sekundil. Kasparile mõjus pingelangus kuidagi teisiti ja ta hakkas suure hooga kohvreid lahti pakkima.

Lõpuks ometi kodus!

Laupäevahommikune sõidutiir kodurannas:

Üle kahe nädala sai esimest korda poodi:

Kodune toit üle nelja nädala. Ütleme nii, et seda sai ikka väga oodatud!

Terve laupäeva sõitsime autoga ringi ja nautisime vabadust. Õhtul mõnulesime rõdul ja ikka veel ei suutnud uskuda, et me oleme lõpuks ometi kodus.

Küll on hea kodus tagasi olla!