Kui vaimustus kaob ära

Mingil hetkel tundsin, et midagi ei meeldi enam. Kõik tundub tavaline, olin tüdinud ja miski ei vaimustanud. Kauaaegne lugeja tegelikult teab, et mind on äärmiselt lihtne vaimustada. Tõenäoliselt mängib siin oma rolli mu tulemärk, temperamentsus ja liigne emotsionaalsus. Ma ei oskagi öelda, kas see on needus või õnnistus, aga selline ma olen. Vaimustun uutest roosadest sussidest või nagu ma ühel päeval karjatasin ekraani ees, endal silmad punnis ja Kaspar eemalt mu juurde tormas ja pilkavalt noomis: “Kas keegi sai endale järjekordse uue roosa ümbriku?” Ta on mu emotsionaalsusega nimelt harjunud.

Mure oli aga selles, et see sama ülevoolav emotsionaalsus hakkas kaduma. Jõudsime Mehhikosse, ilusasse hotelli, kus meie toa rõdult avanes täiesti lummav vaade ja mina, tänamatu, kehitasin vaid õlgu. Loomulikult ma sain mõistusega aru, et see on imeilus ja paljude arvates ehk lausa paradiis, aga mulle ei mõjunud see selliselt. Ma olen 32 aastat harjunud, et ümbritsev mind vaimustab ja korraga oli midagi viltu. Pöördusin oma suure murega Kaspari poole ja ütlesin talle, et meil on vist liiga hea elu, kui selline paradiisivaade ja veel paljud muud olukorrad mind ei vaimusta enam. Siis tuli aga Viirus peale ja muu vahepealne elu ja lõpuks pääsesime koju. Oma koju.

Ma ärkasin oma kodus üles ja sain minna enda vannituppa, mis oli juba naguniigi mu lemmikvannituba maailmas, aga korraga oli see veelgi lemmikum. Ma sain kasutada oma šampoone ja asju ilma pideva tiksumiseta kuklas (ole äärmiselt kokkuhoidlik, sa ei tea, kui kaua pead nendega läbi saama, sest poodi ju ei pääse). Ma sain minna enda kööki, nautida Kaspari valmistatud pannkooke, nagu meil laupäeva hommikuti kombeks on.

Ma saan süüa hunnikute viisi värsket salatit ning teha neid toite, mida hing ihkab, mitte valima sundmenüüst, kus kõik on fritüüritud või muidu rasvas leotatud.

Saan kõndida koduuksest välja, kaunistada oma auto ära ja sõita, kuhu hind ihkab – näiteks randa või lausa poodi! Milline luksus! 

Õhtul saan istuda enda kodu rõdul ja juua veini.

Ning hommikul ärgates olen ikka oma kodus, mitte hotellis kuskil võõras riigis. Naudid hommikukohvi rõdul või mõnusalt enda diivanil teleri ees.

Saan tutvuda uute inimestega ning luua sõprussuhteid, sest täiesti imelisel kombel elab meie majas veel teinegi eestlanna, kellega on tunne, nagu tunneksime juba aastaid ja kellega saab koos, kas hommikukohvi juua, lõunasele kõnnitiirule minna või paadisõidul imelist suveilma, kauneid vaateid ja mõnusat seltskonda nautida.

Korraga vaimustas see kõik – enda köögis keedetud kohvist kuni uue sõbrani välja. Vahel on nii, et asjad lähevad nihkesse ja fookus kaob natuke ära, siis saad korraliku sahmaka vastu vahtimist ja kaine mõistus, tohutu vaimustus kõige vastu ja tänulikkus, on sekundiga tagasi.