Diagnoos

 

Kaks nädalat Mehhiko pinnal on lõpuks ometi täis saanud ja aeg on kohvrid pakkida ning koju minna. Kaspar võttis mõned puhkusepäevadki välja ja otsustasime viimast pikka nädalalõppu Cancunis nautida. 

Naudime imelist kohalikku toitu koos päikeseloojanguga:

Kohalik toit on siin täiesti taevalik olnud:

Algselt plaanisime minna snorgeldama ning muid lõbusaid veespordi/meelelahutusalasid proovida. Viimasel hetkel mõtlesime siiski ümber, sest arvestades praegust olukorda maailmas ei tundunud see mõistlik. Oleme end niigi ehk viimastel nädalatel natuke liiga vabalt tundnud (käisime ju bussieksursioonil eelmisel nädalal) ja oli aeg endale reaalsust pisut meelde tuletada – põhjus, miks me siin oleme. Sellest hoolimata on meie hotellialal väga ilus aed ning rand ja see andis hulganisti võimalusi ilusat ilma nautida.

Pühapäeval tellisime isegi õhtusöögi otse rannaliivale ja nautisime elu:

Esmaspäeva hommikuks oli meil testimise aeg broneeritud, sest USA-sse ei saa ilma negatiivse tulemuseta siseneda. Üsna mugavalt oli korraldatud see, et testimine toimus meie enda hotellis. Pane aga aeg kirja, täida dokumendid ära ja mine kohale. Väga suurtes mõõtmetes mees, kes minu ees testile läks, karjatas kabinetis nii hirmsasti, et mul jooksis külm jutt mööda selgroogu alla. Mida nad seal ometi teevad, et selline mehemürakas röögatab lausa?! Minul oli see järjekorras viies test ning nii hirmsat valu pole nende testimistega veel varem tehtud, kui sel korral. Mu nina oli veel tükk aega väga valus ja silmist vesi voolas. Ka Kaspar väljus kabinetist vesise silmaga ja jagas arvamust, et tegemist oli vägagi ebameediva testimisega, mis otsekui pisarakanalisse torkas. Vastuseid lubati poole tunni möödudes ning meile tundus, et ongi vahepeal paras aeg hommikusöögile minna.

Hakkasime oma hommikusöögiga ühele poole jõudma, kui Kaspar haaras oma telefoni ja ütles, et vastused on juba meilil olemas. Sekundi möödudes vaatas ta surmtõsiselt mulle otsa ja ütles, et ta testi tulemus on positiivne. Ma isegi ei reageerinud tema nalja peale, sest sarnaseid igapäevaseid nalju teeb ta alatasa ja mida aasta edasi, seda raskem on mind uskuma saada. Kaspar oli endiselt tardunud ja torkas oma telefoni mulle nina alla, kus seisis selges kirjas, et Kaspari koroonatest on positiivne.

Ei. Ei? EI! See juhtub kellegi teistega, mitte meiega.

Haarasin värisevate kätega enda telefoni järgi ja vaatasin testi tulemust – negatiivne. Mh?! Kuidas see siis võimalik on?

Tõusime samal sekundil lauast püsti ja kõndisime väljapääsu poole. Restorani töötaja tuli meie juurde ja ütles tasasel häälel, et me eemal asuvale diivanile istuma läheksime, kohe tuleb arst, kellel on meile midagi olulist rääkida. Kõike tehti nii diskreetselt, et eemal viibivad inimesed ei saanud midagi aru. 

Vajusime mõlemad diivanile, mõlemad ehmatusest kaamed. Mõne hetke möödudes tuligi vastav inimene meiega rääkima. Küsis, kuidas me ennast tunneme ja kas mingeid sümptomeid on. Ta selgitas väga rahulikult, et saab meie šokiseisundist aru ning, et hotellil on pakkuda erinevaid võimalusi, kuidas järgnevat korraldada. Alustuseks pakuti meile odavamat hotelli kesklinnas, kui siinne käib üle jõu. Seejärel pakuti võimalust samasse hotelli jääda tingimusel, et me oma toast ei välju. Kõik toidud ja muu vajalik tuuakse meile ukse taha ehk siis tegemist on all-inclusive paketiga, kus meile pakuti soodsamat hinda, kui see tavapäraselt oleks. Samuti võimalust kohapeal kordustestimisi sooritada. Veel pakuti võimalust olla küll siin samas hotellis, aga eraldi tubades, et minu nakatumist vältida. 

Ütlesime ilmselt ühest suust, et soovime jääda siia samasse ja edasi koos samas toas elada (kui peame mitu nädalat toas kinni olema, siis vähemalt on meil rõdu ja hea vaade). Eraldi toad ei tulnud kõne allagi, ma ei jätaks Kasparit iialgi sellises olukorras üksinda. Uus test soovitati teha kolme päeva möödudes, sest pole teada, millal Kasparil haigus algas ning kas mina üldse nakatun (kui nakatun, siis peaks mu reedene test positiivne olema). Töötaja rääkis veel paljudest muudest asjadest, aga see jutt oli juba kurtidele kõrvadele… olime justkui udu sees. Teate seda momenti filmidest, kus peategelastega räägitakse, aga see jutt tuleb summutatuna ja fookus vajub mujale? Mul oli eile selline moment. Tajusin ära, et pean salvestama selle töötaja nime oma mällu, et hiljem hotelli infosse helistades tema järgi küsida ja pea selginedes kogu juttu korrata lasta. Hiljem selgus, et Kasparil oli sama moment olnud ja salvestas samuti enda mällu selle töötaja nime. Niisiis, vaarusime enda tuppa nagu kaks kivikuju ja proovisime värskeid uudiseid seedida. Võimatu. Paari tunni möödudes helistasime sellele samale töötajale, kes meiega rääkis ja esitasime talle hunniku küsimusi edasise elukorralduse kohta.

Esimene koroona-eine meie hotellitoas. Toateenindus toob asjad ukse taha, laseb uksekella ja ise lahkub:

Õhtul istusime rõdul. Tundus, et see kõik toimub justkui kellegi teisega või, et see on mingi halb uni. Kaspar tundis ennast reedel ja laupäeval halvasti. Ta oli väsinud ning keha valutas. Panime selle kõik aga  eelmise raske töönädala, sellega seonduvate pingete ja päikesepõletuse arvele. Ka minu enesetunne oli nendel päevadel kehv olnud ja rannas veedetud tunde sai kokku liigagi palju, seega päikesepõletus tundus üsna loogiline järeldus meie hinnangul. Pühapäeval olime aga triksis-traksis ja enam nagu ei mõlenudki sellele väga. Esmaspäeval siis selline hoop.

Ilmselgelt oli meist äärmiselt vastutustundetu eelmisel nädalal bussiekskursioonile minna, see on päevselge. Ilmselgelt oleme ehk liiga tihedalt poes või kohvikus käinud kogu siin veedetud aja jooksul. Kui on vaja ikka kuskil karantiinis kinni olla, siis mõistlikum oleks seda teha. Siin me nüüd siis oleme, teadmata ajaks Mehhikos kinni ja helbime enda keedetud suppi. Mis seal salata – hirm on suur. Me ei tea, kuidas meie kehad sellele viirusele reageerivad ja see teadmatus hirmutab. Olen kohanud inimesi, kes justkui ei usu selle viiruse olemasolusse. Viirus on vägagi olemas ja reaalne ning kõiki ettevaatusabinõusid tasub vägagi tõsiselt võtta.

Esimene koroona-hommikusöök. Tirisin laua akna alla, et hommikusöök võimalikult helgeks ja toredaks teha. Rõdutoolidel kuivavad värskelt kraanikausis seebiga pestud riided - ohh seda idülli!

Võtame päev korraga ja püüame positiivset meelt hoida. Hoian teid järgnevaga kursis.

Hoidke end!