Päris elu Mehhikos

 

Pühapäev algas varakult, sest kell 7.00 pidime hotelli fuajees olema, et ekskursioonibussile minna. Ees ootas korralik 12-tunnine päev. Alustuseks saime umbes 2,5h bussiga sõita ja seejärel jõudsime esimesse peatuspaika. Tegemist oli maiade ehk indiaani rahvaste elupaigaga (maiad elavad Lõuna-Mehhikos ja Kesk-Ameerika põhjaosas). Termin “maiad” hõlmab sisuliselt ühes piirkonnas elavaid iseloomulikke traditsioone, kultuuri ja ajaloolise identideediga keelesuguluses olevaid kogukondi. Meie giid rääkis pikalt ja laialt erinevatest kividest ja kristallidest, mis maiade kultuuris on au sees. Mingil hetkel sosistasin Kasparile vaikselt, et on tõenäoline, et varsti hakatakse meile neid väärtuslikke kive pähe määrima, miks muidu kulutada sellele osale niivõrd palju aega. Bingo! Järgmisel hetkel suunati kogu meie bussitäis turiste sujuvalt käsitööpoodi, mis oli pilgeni täis neid samu kive ja muid imevidinaid. Kõikidel nii krõbedad hinnasildid küljes, et võttis hetkeks silme eest virvendama.

Jõudsime oma bussiga esimesse peatuspunkti:

Kivikeste ja muu kireva pood esimeses peatuspuntkis:

Järgmise osana oli ette nähtud lõunapaus. Oleme varemgi käinud taolistel ekskursioonidel, aga päris esimeses punktis pole veel lõunapausi kunagi ära olnud. No hea küll, lõuna, siis lõuna. Kogu bussitäis rahvast rivistati ühte haneritta, kus järgmised töötajad hakkasaid meile järjekordseid pildikesi müüma. Kohalik mees tuli minu juurde ja rääkis suure ohkega sellest, kuidas see on tema ainuke elatusallikas. Tundsin, et mul läheb hari kergelt punaseks juba.

Enne lõunalauda jõudmist oli sujuvalt fotograaf kohal ning laudade vahel keerlesid traditsioonilised tantsijad. Kõik oleks jutkui kena ja tore, kui need samad inimesed hiljem suurte siltidega laudade vahel ringi ei käiks: “tips are not included” (jootraha ei ole teenuse juurde arvestatud). Oleme Kaspariga väga palju ringi reisinud ja üsnagi hästi kursis sellega, kuidas need asjad käivad. Jootraha tuleb välja teenida, seda ei küsita otse pealepressitud teenuse eest. Sellest hoolimata oli kogu seda otsest jootraha küsimist ja rõhutamist kohati hale vaadata ja kuulata. Ma pole kunagi varem kohanud sellist suhtumist, kus turist on nagu lüpsilehm, kellelt (üsna ebaviisakalt) viimnegi sent tuleks välja pigistada.

Päeva järgmised vaatamisväärsused möödusid üsna samas rütmis - igal sammul püüti midagi maha müüa. Päeva teises pooles oli meil Kaspariga ikka korralik sein ees sellisest käitumisest. Ma arvan, et see jäi meil ametlikult viimaseks taoliseks suure-grupi-bussieksursiooniks. Saime aru, et suure grupiga liikumine pole meie rida. Oodata pidevalt bussitäie rahva järgi, kes kella ei tunne, tundus meile kohati meeletu ajaraiskamisena. Eks me oleme harjunud, et alati rendime ise auto ja käime oma tempoga asju vaatamas ning läheme ja tuleme siis, kui meile sobib, mitte kui ülejäänud 40 inimesest on ka oma asjad ära vaadanud. Ja muidugi see, et igal sammul üritati meile midagi pähe määrida ja maha müüa. Reaalselt – igal sammul. Ma arvasin, et Maroko kogemus trumpab selles osas kõik üle, aga eksisin  - Mehhiko haaras esikohatiitli endale. Nad müüksid oma mustad sokid ka turistile maha, kui sul endal hoidu pole EI öelda. Meil Kaspariga pole mingit probleemi ei ütlemisega, aga see ei tähenda, et kogu see olukord tüütu poleks.

Siiski oli selles ekskursioonipäevas ka palju põnevat. Loomulikult nägime me vaatamisväärsuseid.

 Chichen Itza - maiade hiilgeaegadel õitsenud suurlinn, kuhu ehitati hiiglaslik kiviblokkidest püramiid, mis tähistab maiade kalendrit. Tegemist on Mehhiko ühe kuulsama ja populaarsema turismiobjektiga, mida külastab aastas keskmiselt 2,6 miljonit inimest:

Püramiidi vahetus läheduses on veel teisigi monumentaalseid ehitisi tollest perioodist:

Meie giid rääkis iga ehitise juures selle ajaloost ja taustast:

Käisime ühes linnakeses katedraali vaatamas. Linna tegi aga minu meelest huvitavaks hoopis see, et keskel asuv park kannab nimetust Central Park nagu ka New Yorki kõige kuulsam park:

Cenote ehk maa alune laguun, kuhu huvilised said ka ujuma minna:

Kaspar seisab bambuste kõrval:

Aga tegelikult meeldis mulle kõige rohkem see, mis eksursiooni ametliku osa juurde ei kuulunud, aga ma nägin seda bussiaknast – see, kuidas kohalikud päriselt elavad. Ma oleksin tahtnud nendesse hüttidesse sisse astuda ja näha päris lähedalt seda elu. Paljudes elamistes puudub elekter ja vesi. Ilmselgelt me ei saa võõrastesse kodudesse sisse astuda, aga kuna kliima on soe, siis on inimestel uksed ja aknad lahti (paljudel akendel puuduvad klaasid) ning, kui buss sõitis väga rahulikult, siis oli üsna hästi ka tubadesse sisse näha. Täiesti teine maailm:

Kohalik mees peatab autosid kinni, et neile käsitööesemeid müüa:

Autod on tänavapildis üsna vanad ja väsinud. Olen näinud ka kiletatud aknaaukudega ning teibitud peeglitega autosid.

Autosid teedel üleliiga palju ei liigu, pigem on jalgrattad ja mopeedid/mootorrattad:

Lõviosa autodest, mida tänaval näeb, on taksod. Taksojuhiga tuleb aga enne autosse istumist kohe hinnas kokku leppida, muidu võib juhtuda, et nahk tõmmatakse korralikult üle kõrvade.

Ilmselgelt ei ela kõik inimesed Mehhikos niivõrd kasinates tingimustes, aga tõenäoliselt üsna paljud siiski elavad. Eelmise aasta seisuga on Mehhikos keskmine tunnitasu tehases/tööstustes töötaval liinitöölisel $6,36 päevas, see on 5,30 eurot päevas. Kuurortites, nagu näiteks meie linnas Cancunis, teenib hotelli teenindav personal keskmiselt $300 ehk 250 eurot kuus. Mehhiko riiki peetakse üheks maailma odavaima tööjõuga riigiks. Aga turistidelt kooritakse siiski seitse nahka ja paremate hotellide hinnatase on võrreldav Ameerika omadega. Riik on korrupeerunud ning raha jääb ilmselgelt valedesse taskutesse kinni ega jõua vajalikul määral tavainimesteni. Seega, ühelt poolt on justkui arusaadav kohalike inimeste meeletu püüdlus iga peeso eest midagi maha müüa, et lisaraha teenida. Teisest küljest jällegi on see äärmiselt ebameeldiv just selle sama tavalise turisti jaoks, kes ei saa korraga enam justkui vabalt kõndida ega hingatagi.