Ühe hetkega võib muutuda kõik

Ma ei ole pikalt oma tööasjadest kirjutanud. Ega polegi olnud midagi täpsustada, on ju teada, et kogu doktoritöö vajas nii 95% ulatuses muudatusi ja seda ma ka tegin igal võimalikul ja võimatul hetkel. Sel korras Eestis olles tundsin ma esimest korda, et inimesed ei “ründa” mind nende kulunud küsimustega – Kui kaua veel? Millal lõpp paistma hakkab? Kui kaugel sa oled? Tundsin, et hoitakse distantsi ja lastakse mul selles osas hingata. Kõik lähedased on ju kursis selle keerulise kevade ja suvega, mis peale eelkaitsmist oli ja ilmselt ei tahetud liigselt torkida. See oli väga hea vaheldus. Ilmselgelt ei tunne ma end ise ka hästi, et eelkaitsmine ebaõnnestus ja ega ma muule ei mõelnudki, kui vaid töö tegemisele. Mul oli siht silme ees, aga kui kaua selleks aega kulub - seda näitab vaid aeg.

Mehhikosse tulles (2,5 nädalat tagasi) teadsin vaid mina ja Kaspar, kui palju veel tegelikult tööd on vaja teha. Kõiki teisi hoidsin selles osas pimeduses. Tundsin, et ma ei soovi midagi täpsustada, kui ma pole isegi kindel, kui palju veel tegelikult teha on vaja. Mõni asi, mis esmapilgul tundub pigem väike töö, võib tegelikkuses kujuneda vähemalt nädala-paariseks protsessiks. Kaspar sisendas mulle pidevalt, et ärgu ma kalendrisse vaadaku ja parem on keskenduda vaid oma tööle, kui mingisugustele enda etteseatud tähtaegadele. Nii ma tegingi, kuni ühel hetkel see juhtus – mu töö sai valmis. See juhtus ühel neljapäeva pärastlõunal kaks nädalat tagasi. Saatsin kogu kupatuse ära ja tundsin nagu hing tahaks seest välja tulla. Läksin vaikides meie hotellitoa rõdule istuma ja põrnitsesin kaugusesse. Mõne aja pärast tuli Kaspar ka rõdule ja küsis, et mis ma seal teen. Ma lihtsalt vaatasin talle otsa. Tema vaatas mulle otsa ja minul valgusid silmad vett täis. Ilma ühtegi sõna vahetamata oli talle selge, mis hetk tagasi oli juhtunud. Langesin talle kaela ja nutsin nii südamepõhjast, et lausa vappusin. Need ei olnud õnnepisarad. Seda meeleolu on väga raske kirjeldada – segadus, hirm, õnn, veel rohkem hirmu. Väga palju segaseid emotsioone. Olin terve ülejäänud päeva justkui udu sees. Nimelt ma esitasin oma töö komisjonile ja retsensentidele, kes ka eelkaitsmisel olid ning nad lugesid kogu töö uuesti läbi ja pidid otsustama, kas mu töö on üldse lõplikule kaitsmisele esitamiseks sobilik või mitte. Kas mu töö on väärt, et saata see välismaa professorile retsenseerimiseks.

Järgneva kahe nädala jooksul tegin seda, mida ma varem teinud pole – ma valetasin. Valetasin oma perele ja lähedastele, valetasin ka teile siin. Kui keegi küsis, kuidas töö tegemine edeneb, siis ütlesin, et hästi. Ütlesin, et teen tööd, aga tegelikult päevitasin rannas, lugesin Eesti Naist ja Kodukirja, mille ema oli kaasa pakkinud ja tegin kõike muud, kui tööd. Ma ei tahtnud kellelegi midagi öelda, sest tegelikkuses istusin justkui tiksuva pommi otsas. Ma ootasin vastust komisjonilt – kas mu töö võetakse vastu või lükatakse tagasi või palutakse muudatusi teha? Kas ma pääsen kaitsmisele või siiski mitte? Juhendaja oli mind igaks juhuks kõige hullemaks ette valmistanud ja nüüd polnud muud, kui oodata. Olin nagu närvihaige, kes ööpäevas vähemalt 678x oma meili kontrollis. Jah, isegi öösel. Väga ebamugav periood, kui aus olla.

Täna hommikul tegin varakult silmad lahti, Kaspar alles nohises magada. Võtsin öökapilt telefoni – ikka selleks, et meili kontrollida. Ja seal ta seisis, suurelt ja rasvaselt – otsus, kas mu töö pääseb kaitsmisele või mitte:

Lubada kaitsmisele Maile Käsperi väitekiri “Supporting primary school students’ text comprehension and reading interest through teaching strategies”, eesti k “Õpilaste tekstimõistmist ja lugemishuvi toetavad õpetamisstrateegiad põhikooli esimeses kooliastmes” filosoofiadoktori kraadi saamiseks haridusteaduse erialal.

Määrata kaitsmise ajaks 7. juuni 2021 kell 14.00, koht: digitaalne keskkond Zoom.

Ahmisin õhku ja raputasin Kaspari momentaalselt üles ja paiskasin talle uudised otse uniste silmade vahele. Langesin talle kaela nagu väikene laps ja purskasin suurest õnnest nutma, need olid seekord ainult ja ainult õnnepisarad.