Töönädal

Esmaspäev, 28.03

Äratuskell piniseb kõrvulukustavalt. Vajutan kella kinni - 5:20. Hüppan esimese ehmatusega voodist üles ja kõnnin kinnisilmi vannituppa. Riided on juba eelmisel õhtul valmis pandud. Pesen hambad ja näo, teen meigi, riietun, sätin juuksed korda, lisan ehted. Kõik käib automaatselt. Viimane pilk veel peeglisse - kõik on korras ja näen esinduslik välja. Hästi, liigun edasi. Astun vaikselt vannitoast välja, hiilin läbi pimeda magamistoa ukseni ja liigun vaikselt kööki. Haaran külmikust väikese jogurti ja vee ning hiilin hiirvaikselt kontorisse. Panen tuled põlema ja avan arvuti. Selleks hetkeks, kui jogurt on söödud avan kaamera ja esimene koosolek võib alata. Eestis on kell saanud 13, minu kellaseierid näitavad kell 6 hommikul. Kaks tundi koosolekul mööduvad kiiresti. Töö on olnud tõhus ja produktiivne. Vahepeal keset koosolekut hiilib Kaspar hiirvaikselt kontorisse ja asetab aurava kohvitassi mu lauale - taevalik lõhn! Mõne aja möödudes lõpeb esimene koosolek ja saan selga sirutada. Astun elutuppa, kus ootab juba hommikusöök. Kaspar on hommikuti väga tubli ja hoolitseb meie toidulaua eest. 

Söön oma pudru ära, vaatame koos uudiseid ja mul on aeg järgmisele koosolekule minna. Samuti alustab Kaspar enda tööpäevaga. Nagu ikka, siis koosolekul aeg lendab. Ülejäänud päeva saan tegeleda loengute valmistamisega.

Kella 17 ajal liigume koos trennisaali ja võibki ühe tööpäeva lõppenuks pidada. Tunnen, et mul kõhus keerab, sest olen järgmise päeva loeng-praktikumi pärast väga närvis. Ma ei ole kindel, kuidas statistikaprogrammi seminar zoomis õnnestub, ma pole seda sellisel kujul kunagi varem läbi viinud. Olgu mis on, tudengid on ikka tublid.

Kahjuks saavad närvid minust võitu ja sellel õhtul ma ei uinugi.

Teisipäev, 29.03

Tõusen enne äratuskella üles, sest ma pole hetkekski uinunud, seega tundub mõttetu lihtsalt voodis lamada ja äratuskella pininat oodata. Äratuskell oleks pidanud helisema öösel kell 2:25, mina sean sammud vannituppa kell 2. Nii nagu eelmiselgi korral: Riided on juba eelmisel õhtul valmis pandud. Pesen hambad ja näo, teen meigi, riietun, sätin juuksed korda, lisan ehted. Kõik käib automaatselt. Viimane pilk veel peeglisse - kõik on korras ja näen esinduslik välja. Hästi, liigun edasi. Astun vaikselt vannitoast välja, hiilin läbi pimeda magamistoa ukseni ja liigun vaikselt kööki. Haaran külmikust väikese jogurti ja vee ning hiilin hiirvaikselt kontorisse.

Minul näitab kell 3:15 ja Eestis on aeg 10:15 - loeng-seminar algab. 

Lõpetan seminariga, kui kell on 6:45. Kõht koriseb ja väsimus tahab jalust niita. Vean end kööki ja panen poti tulele. Alustan hommikusöögi tegemisega. Sööme koos Kaspariga hommikust, tema joob kohvi, mina aga teed - mul on vaja magama tagasi minna. Kell 8 poen voodisse tagasi ja sean äratuskella 11-ks helisema. Uinun momentaalselt. Äratuskella helisedes ei saa ma hetkeks aru, kas on hommik või õhtu, või mis päev üldse on? Ahjaa... mu päeva teine osa algab. Vean oma unest uimase keha kontorisse ja tegelen meilide ja muude ülesannetega. 

Kell 17 seame sammud taaskord trennisaali.  Hiljem võtan jõuvarud kokku ja valmistame Kaspariga koos õhtusöögi. Peale õhtusööki on selge, et täna ei pea und kaua ootama.

Kolmapäev, 30.03

Äratuskell pläriseb taaskord 2:25. Oh ei, ma ei suuda! Tõuse üles! Sul on kohustused! Tõuse. Tõuse! Tõuse!!! Ja nüüd läheb kõik juba automaatika peal: Riided on juba eelmisel õhtul valmis pandud. Pesen hambad ja näo, teen meigi, riietun, sätin juuksed korda, lisan ehted. Kõik käib automaatselt. Viimane pilk veel peeglisse - kõik on korras ja näen esinduslik välja. Hästi, liigun edasi. Astun vaikselt vannitoast välja, hiilin läbi pimeda magamistoa ukseni ja liigun vaikselt kööki. Haaran külmikust väikese jogurti ja vee ning hiilin hiirvaikselt kontorisse.

Kell saab 6:45 ja loeng lõppeb. Oh juudas, mis nädal! Söön hommikust ja poen kolmeks tunniks voodisse, et ülejäänud päeva funktsioneerida. Kell 11 heliseb äratuskell ja kuidagi värske on olla. Panen riidesse, tellin uberi ja liigun kesklinna, et sõbrannaga kokku saada, koos lõunatada ja samme koguda.

Mõnus vaheldus tavapärasele. Sõbranna uurib mu töö kohta. Mina seletan suurte silmadega, kuidas ma olen sellest vaimustunud, ainult, et käesolev nädal on pehmelt öeldes ekstreemne.

Keha on kahest trennipäevast maru kange, jube hea, et täna trenni ei pea minema. Uinun õhtul poole sekundiga.

Neljapäev, 31.03

Äratuskell heliseb 6:10. Jube raske on tõusta. Tahaks juba laupäeva. Kell 7:00 algab koosolek, nagu ikka, läheb aeg lennates. Ülejäänud päeva saab rahulikult muude tööülesannetega tegeleda. 

Peale tööpäeva läheme jooksma. Nii hea on väljas olla lõpuks!

Reede, 01.04

Lõpuks ometi saab inimese ajal ärgata. Äratuskell on seatud tavapärasele ajale - 7:05, aga löön selle ilma süümepiinadeta kinni. Ma ei suuda ennast liigutada. Kaspar tuleb vaatama, kus ma olen, hommikusöök ootab. Kell on 7:25 ja vean ennast voodist välja.  Jess, täna on vähemalt reede!

Mõnusat nädalavahetust!