Töönädala eriväljaanne vol 2 - teisipäev, 13.12

Äratus on kell 2:20. 

Ma ei suuda. 

Sa suudad. 

Ma ei suuda. 

Sa suudad. 

Ma ei suuda. 

Tõuse. 

Tõuse! 

Hiilin kobamisi hiirvaikselt magamistoast välja teise vannitoa poole kuhu olen eelmisel õhtul riideid jms valmis viinud. Sätin ennast enam-vähem inimväärsesse olekusse ja suundun kontorisse. Arvuti lahti, kaamera tööle ja eksam võib alata. Järgnevad kolm tundi tuleb olla ergas ja 125% tudengite jaoks kohal. Aeg lendab kiiresti ning enne kui arugi saan on eksamikohtumine lõppenud. Õnneks on Eestis ilm rahulikum ja kõik said kenasti osaleda. Tänasin tudengeid aktiivse osavõtu eest selles aines ja tehtud ta oligi. 

Nii, kell on 6 hommikul ja väljas on alles kottpime. Viskun kogu meigiga kontoris asuvale voodile pikali (kui mugav eksole!), järgmine äratus on 7:30. Kolme sekundi möödudes karjub äratuskell. Löön selle esimese hoobiga kinni... ja ka teise hoobiga. Mingil hetkel hiilib Kaspar kontorisse ja tuleb mind äratama ning läheb ise kohvi tegema. Tõusen ja proovin aru saada, mis päev on ja kus planeedil ma olen. Joome kohvi, sööme koos hommikust ja liigume alla autosse. 

Kell 9:15 peame olema ARK-is, et juhilube uuendada. Seoses viisade lõppemisega, lõppesid ka meie load ning need oli vaja nüüd pikendada. Tänaseks on meil rohelised kaardid ja kõik dokumendid peavad omavahel kooskõlas olema. Siinsed süsteemid on pehmelt öeldes eelmises sajandis ja kõik võtab meeletult aega. Meil oli küll aeg kirja pandud, aga ARK-i ametnike poolt oli mingi segadus ja kohapeal selgub, et kirja pandud aeg siiski puudub. Ega siis midagi, astume aga elavasse järjekorda, mis on pool kilomeetrit pikk. Lõpuks jõuab kord meie kätte, laon kõik vajalikud dokumendid letti ja järgmise sammuna tehakse minust uus dokumendipilt. Ütlen ametnikuhärrale, et näen sellel pildil välja nagu tulnukas ja kas palun saaks uue pildi teha. Ametnik purskab naerma ja teeme uue pildi. Pisut veel ootamist ja väljun oma tutikate lubadega, mis kehtivad järgnevad 10 aastat. Kokku kulub 1h 40minutit, mis on isegi päris hästi. Jess, nüüd on üks mure vähem!

Sõidame koju tagasi ja teeme uued kohvid. Suundun tassiga kontorisse ja tegelen tulekahjudega. Tänane eesmärk on maksimaalselt eksamitöid parandada. 

Kell 14 vajuvad silmad kinni ja tunnen, et ei jaksa enam istuda. Pean pikutama natuke ning uinun sekundiga umbes pooleks tunniks, kuni ülemiste naabrite väga vali kisa mind äratab. Mis seal toimub?!

Kell saab 17 ja tunnen, et mul on taaskord energiat. Suundume alla autosse. Täna tuleb väga tore õhtu, sest meil on plaanis oma iga-aastast traditsiooni järgida. Igal aastal detsembrikuus võtame kuumad šokolaadid, paneme autos jõulumuusika mängima ning suundume jõulutulesid mööda rannikuäärseid elamurajoone vaatama. 

Kõikjal on palmitüved kaunistatud

Eramajade hekid on väga paljudes aedades kaunistatud

Eramaja

Maagiline nagu mõnes jõulufilmis!

Eramaja hoov (ühel pool tänavat on elumaja ja teisel pool selle sama maja juurde kuuluv paadimaja, sest sõidame hetkel ookeani ja kanali vahelisel alal ning kui sul on uhke häärber, siis on sul ka paadimaja ja oma paadisild ja uhke jaht):

Kortermajade esised on väga ilusti kõikjal tuledes:

Vabandan uduste piltide eest, tegin need liikumise pealt, aga jätan siiski siia, et saaksite aimu kaunistuste grandioossusest ja skaalast:

Väga tegus ja mõnus teisipäev oli!