Äratus on 7:30, lükkan edasi. Ajan ennast 7:50 voodist välja, hommikumantel peale ja sammun otsejoones kontorisse. Äratuskella edasilükkamise hind on see, et enese korda seadmine peab ootama. Teen ühe hingetõmbega 1,5h tööd ja alles siis sean sammud vannituppa, et end korda teha. Valmistan hommikusöögi ja suundun kontorisse tagasi. Viimased 3 nädalat olen hommikuti täpselt sama asja söönud - puder värskete marjadega. Igal hommikul on selle järgi nii suur isu, nagu sööks elus esimest korda.
Algab pikem koosolek ja kuna Kasparil juba koosolek kestab, siis hiilin vaikselt enda arvutiga kööki. Kodukontori glamuur.
Lõunasöögiks on mul einevõileib ja Kaspar teeb külmiku mixi sellest, mis seal veel alles on. Reedese päeva glamuur.
Peale tööpäeva lõppu seame sammud jõusaali ja teeme trenni ära, mis on ideaalne punkt tööpäevale. On maru palju teooriaid selle kohta, millisel ajal päevast oleks ikka kõige parem trenni teha ja eks erinevatele inimestele sobivadki erinevad ajad, aga minu lemmik on siiski peale tööpäeva. Mul on vaja seda eraldajat tööpäeva ja vaba aja vahele (ka ülikoolis kohapeal olles) ja trenn täidab seda eesmärki ideaalselt.
Peale trenni tuli muidugi päeva kõige oodatum osa. Suundume kohtinguõhtule kesklinna. Eelmisel kevadel avati uus koht ja lõpuks ometi läheme sinna. Kaspar on karjääriredelil suured hüpped edasi liikunud ja läheme tähistame tema edu. Sõnadega on raske anda edasi seda, kui uhke ma ta üle olen. Tema tööeetika, töökus, sihikindlus ja enesekindlus üleüldiselt on mulle tohutuks eeskujuks. Ta on vaieldamatult kõige töökam inimene keda ma tean.
Maailmast tuleb nii palju müra, mida kõike justkui sunnitakse kuulama, sest kõigil on tohutult palju arvamusi iga asja kohta. Kaspar on õpetanud mulle seda müra eirama ja minema sellises suunas nagu endale kõige õigem tundub. Mitte keegi teine ei saa ju su soove ja vajadusi ja unistusi paremini teada kui sa ise. Päeva lõpuks elad vaid sina ise enda elu, mitte keegi teine.
Ohh, see taldrikutäis näeb nii isuäratav välja! Ja kui see oli Sinu elu maitsvaim, siis on valik imehea. Palju õnne Kasparile! Olgugi, et te väga täpselt tööasjadest blogis ei räägi (ja pole vajagi), siis lugejana olen alati imetlenud teie sihikindlust ja koostööd. Sinu toetus on kindlasti olnud Kasparile väga oluline. Minu meelest ei ole ilma koduse toetuseta võimalik väljaspool kodu häid tulemusi saavutada. Te olete teineteise jaoks julgustajad ja rahustajad, tagantutsitajad ja rõõmustajad, te olete väga inspireerivad noored inimesed. H Saaremaalt
VastaKustutaAitäh, nii ilus kommentaar!
KustutaTrenniaeg on maitseasi. Vanasti käisin poole kaheksast poole kümneni, pärast oli kere ja vaim nii üles köetud (karate ikkagi), et enne ühte öösel magama ei saanud, ei sobinud selline asi. Nüüd käin hommikul enne tööd, hoopis parem, teeb mõnusa tunde terveks päevaks. Aga nagu mainisin, maitse asi kuidas kellelegi paremini sobib. Edu!
VastaKustutaOlen täiesti nõus, et kõigile sobibki erinev aeg ja tegelikult iseenedalegi, kõik oleneb, mis periood elus on jms. Mulle isiklikult hommikune trenn ei sobi, aga ülikoolis kohapeal olles tegin paar korda nädalas hommikuti trenni, sest muul ajal polnud lihtsalt aega ja võimalust.
KustutaElagu date nightid!
VastaKustuta