Tahan minna Ameerikasse!

Mida on vaja selleks, et tulla Ameerikasse reisile? Tööle? Elama?

Kõik saab alguse mõttest ja soovist, see on kindel. Kui meie olime dilemma ees, et kolida Eestist ära, siis loomulikult käis mõttest läbi ka USA. Kui aga hakkasin otsima, et mida siis selleks täpsemalt vaja on, et ihaldatud maale pääseda, siis lõin saadud tulemused sama targalt kinni – liiga keeruline, liiga kulukas- võimatu! Nii matsme selle mõtte esmajoones maha ja lasime asjal settida. Ilmselgelt ei andnud Kasparile see siiski rahu ja ta hakkas asja edasi uurima. Tegelikkuses on võimalusi üsna mitmeid.

1.      Eestlane, kes elab Eestis ja soovib Ameerikasse reisida puhkusereisi/külastuse raames kuni 90 päeva, siis on lugu üsna lihtne: Kindlasti peab olema kehtiv pass. Ameerikasse ei ole võimalik siseneda vaid ID-kaarti näidates. Ameerikasse reisimiseks (nt puhkusereisiks) ei ole vaja viisat, küll aga on vaja ESTA-t ehk Ameerika Ühendriikide Reisiluba. ESTA kohta saab täpsemalt lugeda SIIT . Enne reisi tuleb taotleda ESTA SIIT. NB! USA-sse mineval eestlasest reisijal on soovituslik taotleda ESTA vähemalt 72 tundi enne lendu. Siiski, kinnitatud reisiluba ehk ESTA ei garanteeri 100% maalepääsemist, lõpliku otsuse teeb siiski USA lennujaamas piirivalveametnik dokumente kontrollides.

Mis saab siis kui ESTA taotlus saab negatiivse vastuse? Seejärel tuleks taotleda B-1 külastusviisat või B-2 turistiviisat.

Kui kaua ESTA kehtib? Kuni kaks aastat ning seejärel tuleks taotleda uus ESTA.

Kes peab ESTA-t taotlema? Kõik, kes soovivad külastada Ameerikat, sh nt ka imikutel on seda vaja.

Kes ei saa ESTA-t taotleda? Kui oled külastanud viimase viie aasta jooksul Iraaki, Süüriat, Iraani või Sudaani siis kahjuks pole mõtet ESTA taotlust esitada- see lükatakse tagasi. Erandiks on sõjaväelased ja riigiametnikud ( loe lisaks: http://vm.ee/et/riigid/ameerika-uhendriigid)

Kui oled otsustanud Ameerika reisi kasuks, siis tasub meeles pidada, et lennujaamas soovitakse lisaks dokumentidele näha ka kindlat aadressi, kus Ameerikas olles peatutakse. Lihtne nipp on nt hotelli broneering välja printida ning seda näidata. 

2.      Kes soovib jääda Ameerikasse kauemaks kui 90 päeva (tudengid, vahetusprogrammides osalejad jne), need peaksid taotlema mitteimmigrandi viisat.

3.      Kes soovivad USA-sse elama minna (ei ole otseselt tudengid või mingis programmis osalejad), peaksid taotlema immigrandi viisat.

Ilusat nädalavahetust!

Maile

Šokeerivad uudised

 Vahel on nii, et kujutad endale midagi pikalt ette, aga tegelikkus on sootuks midagi muud. Mõnel juhul on see tegelikult hea või isegi väga hea. Teisel juhul jällegi mitte. Olin endale alati ette kujutanud, et kui kraadi kätte saan siis viskan jalad seinale ja puhkan nii „nagu torust tuleb“. Tegelikkus on olnud midagi muud, aga kõigest järgemööda...

Eestisse jõudes oli planeeritud mitu pidulikku sündmust tähistamaks minu lõpetamist juuni alguses. Üheks selliseks sündumiseks oli tähistamine koos pere ja lähemate sõpradega. Olin selleks puhuks eelnevalt restorani lauad kinni pannud ja kõik pidi toimuma äärmiselt pidulikus ja mõnusas õhkkonnas. Siinkohal tahan etteruttavalt avaldada kiitust Tartu restoranile Hõlm, kus eelnev suhtlus, kohapealne teenindus ning menüü ületasid minu ootuseid mitmekordselt. Tegemist on tõelist kvaliteeti hindava kohaga ja kui keegi lugejatest soovib sellest osa saada, siis soovitan soojalt seda restorani.

Olin alati teadnud, et tahan Tartu Ülikooli teekonnale ametliku punkti panna justnimelt Tartus ja ilma, et ma sellele ise oleksin isegi mõelnud, osutus selleks restoran, mis asub Ülikooli tänaval, praktiliselt ülikooli peahoone kõrval. Kui pere ja sõbrad olid restorani saabunud, ning kõik istunud oma kohtadele, et klaase tõsta, tõusin mina, et öelda mõned vajalikud tänusõnad ja šokeerida kogu meie seltskonda jalustrabavate uudistega.

Tõenäoliselt on see nüüd koht, kus tasub maha istuda ja ääretasa täis valatud kohvikruus igaks kümneks juhuks lauale asetada...

Kingituste avamine:

Üheks kingituseks oli minu nime ja kraadiga tempel:

Isa soovis kohe mitu templit talle kingitud doktoritöösse:

Meie kõige pisem piduline:

Ämmad:

Õde ja vend:

Koolilõpetaja tunne oli küll sellise lillekuhja all:

Õed:

Meie Klubi:

Ema, isa, õe ja õepojaga:

Meie Klubi naised oma meestega:

Meie pere ja sõbrad:

Oma tänusõnade lõpetuseks teatasin perekonnale ja sõpradele, et mulle pakuti lektori ametipositsiooni Tallinna Ülikoolis (sellest lähemalt juba hiljem) ning ma olen otsustanud selle vastu võtta. Nimetatud positsioon eeldab kohapeal viibimist ja see tähendab vaid üht – me kolime Eestisse.

...

Novembris (2020) hakkasime kodus omavahel rääkima sellest, kui väga me perekonda igatseme. Meid on õnnistatud suure perega ning me tunneme neist pidevalt suurt puudust. Hoolimata sellest, et oleme pereliikmetega igapäevases ühenduses, ei saa me siiski osa sünnipäevadest ja igapäevaelu „pisiasjadest“ sellisel määral nagu sooviksime. Oleme Ameerikas elanud ligi 5 aastat (oktoobris saab Kasparil 5a täis) ning see on piisavalt pikk aeg eemalolekuks. Kaspar on teinud siin hämmastavat karjääri ja ma ei saaks tema üle uhkem ollagi. Seega unistus, mida tulime siia püüdma, on mingis mõttes täidetud. Jätsime need mõtted settima ja elasime oma elu edasi.

Kevadel küsis Kaspar mu käest, mida ma sooviksin edasi teha, kui kraadi kätte saan – kas tahaksin pikemalt puhata? Floridas tööle minna? Eestis tööle minna? Minu vastus oli kiire – mõte Eestis tööle minekust pani mu silmad särama. Mõte perekonnaga koos olemisest pani sees kõik hõiskama.

Mõte kõledast kodumaa sügisest tekitab aga kabuhirmu ja kas/kuidas mu tervis vastu peab? Küsimusi on umbes miljon ja hirm totaalse elumuutuse eest meeletu. Küll aga võtsime ju täieliku elumuutuse ette täpselt 5 aastat tagasi, kui kolisime Ameerikasse ja jäime ellu (ja enamgi veel muidugi).... ja päeva lõpuks on meil vaid üks elu, mida elada.

Ehk siis... need mõtted ja ideed ei ole sündinud üleöö emotsiooni pealt. Ilmselgelt ei ole meil veel kõigele vastuseid, aga selge on see, et perele taaskord üle väga pika aja lähedal olla, ei saa olla vale otsus. Samuti ei tee me igavest lõpparvet Floridaga – kaugeltki mitte. Kaspar ütles mulle hiljuti midagi väga liigutavat: „5 aastat tagasi me kolisime siia minu karjääri pärast ja Sina toetasid mind, nüüd on aeg keskenduda Sinu karjäärile ja mina toetan Sind“. Reaalsus on muidugi see, et ta on mind kogu selle aja toetanud. Me oleme mõlemad üsna suure professionaalse saavutusvajadusega ja seetõttu ilmselt on meil kergem üksteist ka selles osas mõista.

...

Niisiis, šokeerisime oma lähedasi nende uudistega ning kogu ülejäänud suvi möödus meil tulekahju-kiirusel. Meil oli vaja leida endale kodu, kuhu sügisel kolida, sest siis algab minu töö ülikoolis. Ehk siis otsisime endale kodu linna, kus me varem elanud ei ole – Tallinna. Leidsime meie jaoks täiesti ideaalse korteri ning seadsime end sinna sisse nii, et kui mina augusti lõpus Eestisse naasen, siis on meil kõik esmane eluks vajalik seal juba olemas. Asjaajamisi oli omajagu ning üleeile Floridasse tagasi jõudes tundsin, et olen täiesti väsinud, aga tegelikult väga õnnelik, sest üks suur asi on korda aetud – meid ootab Eestis kodu, kuhu minna. Justkui saatuse tahtel on ka seekord nii, et alustame oma uut etappi esialgu eraldi olles (nagu oli ka 5 aastat tagasi). Mina lähen esialgu üksinda Eestisse ja Kaspar tuleb alles oktoobris järgi, kui meie Florida eluga on kõik asjad korda aetud.

Kirjutan kõigest edaspidi detailsemalt :)

 

Lennureisid

Kolmapäeva õhtuks olid taaskord mu kohvrid pakitud ja asusime Tallinna poole teele, et perega koos ära süüa korralik kogus ema tehtud kringlit ning selleks korraks jällegi hüvasti jätta. Eestis veedetud kaks kuud möödusid väga kiiresti (nagu oligi arvata). Ühest küljest igatsesin juba tagasi, et magada oma voodis, toimetada oma köögis, pakkida asjad kohvritest lahti kappi, muidugi igatsesin juba Kasparit ja jätkata nö normaalset elu. Teisest küljest oli muidugi kohtuvaalt kurb olla, sest teadsin, et lahkudes ei saa pere ja sõpradega väga pikalt jälle koos olla. Eriliselt kahju oli Hugo juurest ära tulla, sest nelja aastasele mehehakatisele ilmselt lõpuni ei saagi selgeks teha, miks tädi Maile nüüd pikalt tema juurde ei tule ja jälle seal arvuti sees ainult jutustab.

Esmaspäeval tegime tüdrukutega õhtusöögi Tartus:

Teisipäeval jätsin vanaemaga selleks aastaks nägemist:

Hugo ja tädi Maile nagu ikka- köögis:

Kolmapäeva õhtu perega Marise juures:

Ämmad/emad:

Hugo ja Grete:

Neljapäeva hommikul oli kell 3.25 äratuskell ja nagu eelmisel korral nii jäi ka seekord ema Hugoga koju ja Maris viis mind lennujaama. 

❤❤❤

Esimene lend suunal Tallinn-Stockholm väljus kell 6.00. Kohaliku aja järgi kell 6.15 olin Rootsis ja seal tuli välja võtta suur kohver ning see taaskord uuesti ära anda. Kõik see võtab omajagu aega aga seda viimast oli mul lausa 5 tunni jagu. Uurisin eelnevalt, et check-in´i saab teha alles 3h enne lendu, mis tähendanuks minu jaoks mitme suure kohvriga liiklemist mööda lennujaama, hommikusöögi söömist kohvikus koos suurte kohvritega, wc-s käimist kõikide kohvrite ja kodinatega jne. Mõtlesin siis, et proovin kavalusega ja lähen check-in laua juurde muretu ilme näol, tahan nagu õige mees kunagi oma suure kohvri ära anda ja ei tee nagu väljagi, et tegelikult on lennu väljumiseni 5h aega ja ammugi pole veel aeg minu check-in´ks. Uskumatul kombel läks see läbi ja nii olingi üsna ruttu oma hiiglaslikust kohvrist vaba ja sain turvaväravatest läbi minna ja juba väiksema sumadaniga hommikuinet otsida. Reisimisel on mu lemmikuks hommikueineks alati värsked croissant´id ja piimakohv ning õnneks pole siiani olnud eriline vaev neid ükskõik, mis lennujaamast leida:

Turvalisuse kaalutlustel on Ameerikasse väljuvate lendude väravad, kus saab lennukile minna, alati eraldatud alas, kuhu pääsemiseks tuleb omakorda oma viisat/ESTA´t/Green card`i  välgutada.  Huvitav oli see, et enne USA lennule pääsemist tuleb vastavalt 3-4 turvakontrolli läbida, ning inimene, kes seisis minu kõrval turvakontrolli järjekorras, kellel oli ESTA (sisuliselt reisiluba Ameerikasse reisimiseks, mis lubab riigis viibida järjest maksimaalselt 90 päeva) oli oluliselt suurema tähelepanu all kui mina oma viisaga.  ESTAga reisinud kodanikku küsitleti päris tükk aega samal ajal kui mulle öeldi lihtsalt, et „Oh, you have a visa- great! Please go ahead!“ („Teil on viisa, väga kena, palun minge edasi.“) Väga mugav, aitäh!

Keskpäeval oli aeg istuda lennukisse ja vaim valmis panna 11h kestvaks lennuks. Lennuk oli puupüsti täis ja mina tundsin, kuidas väsimus hakkab võimust võtma (hommikune äratus oli kell 3.25). Umbes tunni möödudes toodi ette tellitud soe toit ning tee ja kook. Minu kõrval istuv noormees küsis üsna puises inglise keeles, et kas ma olen selle toidu juba varem ära tellinud. Vastasin jaatavalt, endal põsed riisi ja kana täis ja korraga hakkas mul temast päris kahju ja natuke nagu piinlik ka oma praadi pugides. Norwegiani lennufirma puhul tuleb soe toit ette tellida, sest kohapeal saab tellida pm vaid võileibu aga 11h on üsna pikk aeg, et ainult võileiva peal olla. Kui lend sai läbi, siis juhtus selline kentsakas lugu, et minu kõrval istunud mees oli juba oma asjadega eespool vahekäigus ja korraga nägin tema käes välkumas Eesti passi. Olin 11h istunud teise eestlase kõrval ja seal me siis purssisime mõlemad oma inglise keeles natuke viisakusejuttu.

Nüüdseks olin jõudnud Los Angelese lennujaama ning taaskord tuli välja võtta suur kohver ja see uuesti ära anda ning oodata oma järgmist lendu, mis pidi lõpuks soovitud sihtkohta viima.  Kuna pikal lennul eriti magada ei saanud, siis LA-sse jõudes olin omadega juba korralik zombi ja ilmselt see on ka üks põhjus, miks ma esimese hooga seal ära eksisin. Üldiselt mul pole üksinda lendamise vastu midagi. Mulle meeldib oma asjadega ise hakkama saada ja ma ei eelda, et Kaspar peaks igal sammul mu kätt hoidma. Seega ütlesin talle juba eelmisel aastal, et kui tulevikus on vaja erinevatel põhjustel eraldi lennata, siis sellest pole hullu midagi. Lendamine on lihtsalt tüütu ja väsitav ei muud aga hirmsat pole seal kindlasti midagi. Küll aga tekitab minus pisut fustratsiooni see, et olen keskmisest pisut väiksema kasvuga ja see põhjustab teatud olukordades natuke probleeme. Näiteks käsipagasi paigutamine lennukis on suurte lennukite puhul sisuliselt võimatu, sest ma lihtsalt ei ulata riiulini, kuhu tuleb oma kohver panna. Loomulikult on inimesed abivalmid aga kui sul on ühe päeva jooksul 3 lendu, mis tähendab 6x käsipagasi asetamist ja ära võtmist, siis oleks väga tore kui saaks sellise asjaga ise hakkama. Seega olen püüdnud kõik vajaliku (padi, tekk, taskurätid, vesi, näksimist, ajakirjad, kõrvaklapid jms) kohvrist välja enda pingi juurde võtta, et lennu ajal enam üleval asuvasse riiulisse asja poleks. Teine asi, mis tekitab üksi reismisel pisut raskusi on suurte kohvritega liiklemine leenujaamades. Kui mõtleme Tallinna lennujaamale või mõnele muule väiksemale lennujaamale, siis ei saagi ehk aru, milles probleem. Kui aga liigelda tuleb hiiglaslikes lennujaama-linnakutes (nt Los Angeles), siis on olukord pisut teine. Alati pole võimalik kasutada lifti ning tuleb kohvritega pääseda eskalaatorile ja sealt jälle maha saada või liigelda erinevate terminalide vahel jne. See pole võimatu, küll aga võtab tohutult aega, sest liigun siis justkui aegluubis. Juba teadlikult ostsime kõik kohvrid nelja rattaga (mida soovitan kõikidele reisisellidele!), sest see annab võimaluse, et kohver seisab nö oma jalgadel, kui nt lennujaama kohvikus on vaja rahakott välja võtta, et tasuda ja hea oleks kui kõik käed oleksid vabad ja ei pea ühe käega kohvrit pidevalt toetama, et see pikali ei kukuks. Suurte kohvrite puhul on neli ratast lausa hädavajalik, sest nii on seda tunduvalt kergem edasi lükata.

Niisiis eksisin ma LA hiiglaslikus lennujaamas ära. Ilmselgelt saab selle üleväsimuse arvele kirjutada. Olin väsinud, pahur, näljane ja jumal teab kus ning mul polnud aimugi, kuhu ma minema pean. Küsisin abi ja paari ebaõnnestumise järel suutsingi leida õige koha ja oma suurest kohvrist vabaneda. Seejärel tuli otsida koht, kus saab taaskord turvakontrolli läbida ja siis süüa midagi ja leida üles oma värav ja siis... magada! Mõne tunni möödudes sai kõik eelnev tehtud ning otsisin lennujaamas mõne vaiksema pingirea, surusin arvutikoti käsipagasi kohvrisse, kohvri lükkasin jalgade alla, haarasin käekoti kaissu ja mässisin end koos oma kottide ja kohvritega teki sisse (reisin alati fliistekiga, mida on ülimõnus igas olukorras peale võtta, kuid võtab kohvris jällegi vähe ruumi) ning järgmisel sekundil ma juba magasin. Ühel hetkel ehmatasin end üles- olin maganud terve tunni istuvas asendis nii, et ma ei kuulnud mitte midagi. Ärgates oli pea korralikult paks ja kella vaadates selgus, et mul on veel 2h aega oodata. Läksin ostsin vett ja otsisin koti sügavusest üles tüki ema tehtud kringlit ja lasin hea maitsta. Varsti oligi aeg minna lennule, mis pidi mind viima vaid kõigest ühe lennutunniga Kaspari juurde San Franciscosse.

Maile

Tagasi Floridas

Kirjutada on palju, aga võtan ühe sammu korraga. Viimase aja kõige suurem uudis on, et kolisime Floridasse tagasi. Elasime nii pikalt Ameerikas, et nii viisad kui ka nende pikendused koos igasuguste ekstra lisadega on aegumas ja järgmine samm on elamisluba ehk "roheline kaart". Elamisluba on otseselt seotud loaga töötada Ameerika ettevõttes ehk siis kui pole luba elamiseks, siis pole Kasparil ka luba töötamiseks (kasvõi Eestis elades) ja selline lugu meile ei meeldi. Niisiis tuli oma 7 asja kokku pakkida ja Ameerikasse tagasi pöörduda järgnevaks pooleks aastaks, mis on järjekorras järgmine samm elamisloa taotlemisel.  

Minu töökoht asub aga Tallinnas ja esialgu tekitas see mõte muidugi õudu, et mis nüüd saama hakkab. Ma armastan oma tööd ja sugugi poleks soovinud sellest loobuda. Pikk jutt lühidalt - mul on ilmselt maailma kõige parem ja mõistlikum tööandja ning mingit erilist probleemi mu kolimises ei nähtud. Niisiis annangi oma loenguid distantsilt ja töötan nö kaugtööna edasi sellel semestril. 

Alates sellest hetkest, kui lõpetasin oma õpingud, on elu meie jaoks edasi läinud sellisel täiskäigul, et endalgi on vahest keeruline sammu pidada. Kogu sügise jätkus minul energiat vaid enda uue töö jaoks. Andsin endast 120%, et tööülesannetega hakkama saada, uude kollektiivi sisse elada, uude ametisse sisse elada. Päris esimesest loengust (mis toimus 23.08.21) oli mulle selge, et see ongi hetkel minu unistuste töö, ma teengi seda, mida ma olen alati tahtnud teha. Olin vaadanud alati imetlusega neid inimesi, kes oma tööd naudivad ja mõelnud, et küll see võib ikka hea tunne olla. Ja siis ma asusin suve lõpust uude ametisse ja hetkega oli selge, et see ongi SEE. Ma ei tea, kui veidralt see võib kõlada, aga reaalsus on see, et ma olen õhtuti elevil, et hommikul saab tööle minna. Mu ameti juures on mitmeid erinevaid kohustusi, aga kõige lemmikum nendest on loengute andmine. Mulle meeldib tudengitega suhelda ja kõige toredam on see hetk, kui neil lähevad silmad särama ja ma saan aru, et nad said aru. See, kui inimene on võtnud oma päevast aja, et tulla loengusse ja ta lahkub sealt ühe uue teadmise võrra rikkamana – see on uskumatult hea tunne.  

Ka uus kollektiiv on olnud äärmiselt toetav ja sõbralik ja tunnen, et see ongi see koht, kus ma tahan hetkel töötada. Ma tõepoolest tunnen, et see on nii õige valik minu jaoks. Seda on isegi keeruline sõnadega edasi anda. Ma ei ole nii õnnelikuna end ametialaselt mitte kunagi varem tundnud, kui sellel õppeaastal. Tean, et esimene tööaasta uues kohas võib olla äärmiselt keerukas, aga tundub, et universum on mind sellega ikka väga hoidnud. Tööd ma ilmselgelt ei karda ja kordagi pole olnud hetke, kus ma tunnen, et see on liiga keeruline. Pigem mõtlen keerukatel hetkedel, et mitte miski pole nii raske kui doktöö kirjutamine, mitte miski. 

25.02 oli tarvis aga uuesti Ameerika poole lennata ja pinge oli korralik. Uuesti oli vaja kodu leida, auto osta, ennast nö paika sättida. Kodu leidmine pole enam nii lihtne, kui 2020 suvel. Hinnad on suure kiirusega otse lakke põrutanud ja valik pigem kesine. Tuli teha otsuseid ja kompromisse ja nii saigi otsustatud, et kolime Fort Lauderdale´i kesklinnast pisut välja. Ütleme siis nii, et kui enne sõitsime randa 10 minutit, siis nüüd sõidame 20. Leidsime täiesti uue kompleksi, mis on avatud olnud vaid 9 kuud ja kolisime sisse.

Esimesed päevad siin olid vaimselt väga keerulised. Oleme viimased 5 aastat vaid kesklinnas elanud ja sellega harjunud ja nüüd korraga keskusest väljas olla, see vajas harjumist. Tänaseks oleme uues korteris olnud peaaegu 2 nädalat ja võib öelda, et oleme siin kenasti harjunud. Siin on vaikne, avar ja tegelikult väga ilus elada. 

Kompleks koosneb 6 elumajast ning ühest nö klubimajast, kus on kontor ja ühisruumid elanikele kasutamiseks. Ühisruumides on suur ruum, kus saab tööd teha, seltskonnamänge mängida, kohvi võtta, printida jms. Samuti on suur jõusaal ja aed basseini ja grillimisalaga:

Klubiruumi akna taga on aed:

Kaspar katsetab printimist:

Suurest kohvimasinast saab väga maitsvat kohvi võtta:

Ja läheb jälle lahti!

Närvesöövat oli omajagu, sest kodu leidmise ja kolimise kõrvalt oli vaja ka tööd teha.  Kartsin esimest loengut distantsilt väga. Kuidas ma hakkama saan? Äkki kaob ühendus ära? Mis siis kui...? Kolisime uude korterisse sisse E-T ja teisipäeva öösel vastu kolmapäeva (öösel kell 3 minu aja järgi) oli vaja olla triksis-traksis ekraani ees ja loengut anda. Ilmselt siin ei vaja see olukord pikemat selgitust, sest kui sa oled täiskasvanud inimene ja sul on kohustused, siis tuleb end lihtsalt kokku võtta ja see asi ära teha. Nii ma tegingi. Tegelikkuses ongi nii, et kui olen loengus, siis midagi muud ei eksisteeri. Olen 120% kohal ja ainult tudengite jaoks, kogu muu maailm peab ootama nii kaua, kui loeng saab läbi. Nii ootas ka mu väsimus. Mul on reeglina mammutloengud, mis tähendab siis seda, et kui tavaloeng kestab 1,5h siis mammutloeng kestab 1,5h x 2 + paus sinna vahele. Olen sellega juba täiesti harjunud. 

Kaspar sättis mulle enam-vähem viisaka nurga kontoris valmis, kus ma sain oma loengut esimesel öösel pidada:

Keset esimest loengut läkski ühendus ära, sest noh, kuidas siis teisiti saakski esimesel korral. Tormasin öösel kell 4 magava Kaspari juurde ja nõudsin kiiret abi. Kaspar oli sekundist püsti ja ajas asjad joonde. Üliõpilased ootasid tublisti, millal õppejõud naaseb ja loenguga jätkab. Müts maha nende ees, ausalt. Sealt edasi on loengud kenasti läinud ja kõik õnneks ei alga ka nii öösel minu jaoks. 

Nii me siis siin seame end vaikselt sisse, mis muud. Ma mingeid lubadusi ei jaga, aga loodan, et jõuan nüüd siia ehk tihedamalt, eks siis elu näitab, mis see tegelikkus on ja kas siin üldse veel lugejaidki alles on.